Geneetiliselt muundatud organismide põllumajanduslik kasutamine on uus ja riskiderohke äri. Kasvõi sellegi pärast, et kord põllumajandustegevusega loodusse siirdatud geenikombinatsiooni on sealt hiljem ilmvõimatu kinni püüda. Jätkusuutlikku ühiskonna üheks oluliseks aluspõhimõtteks on kindlasti ettevaatusprintsiip, mille kohaselt kontrollimatut või ennistamatut olukorda tekitada võivaid tegevusi terve ühiskonna ulatuses lihtsalt ei harrastata.
Edendades mistahes majandustegevust tuleb kaaluda oma kasumivõimalusi ning riske. Muidu pole head äri võimalikki ajada. Kui suure kasumi kõrval oma riskid väikeseks jätta, ei pruugi aga asjad korras olla: reeglina käib suur kasum kaasas ka proportsionaalselt suurte riskidega
GMO-de laia kasutuse tulistel pooldajatel on kombeks selle vastaseid pidada igasuguse progressi pidureiks. Ka autot olevat algul peetud ülima ohu allikaks ning nii selle ees kui taga pidi liikuma lipuga inimene, et muud rahvast suure ohu eest hoiatada. Nii ju oligi. Kuigi vaevalt, et keegi tänastest progressinautijaist julgeks pikalt ning ohutundeta nende esimeste sõidukitega kaasaegses liikluses kulgeda. Uskunuks aga keegi sajakonna aasta eest, et autode sisepõlemismootorite madala kasuteguri ja nende endi rohkuse tõttu võiksid oluliseks keskkonnariskiks kujuneda siis võinuks ju liikumistehnoloogia arengki minna sootuks teist rada pidi. Tänagi teame, et sõiduki jõuallikaks ei pea olema tingimata sisepõlemismootor.
Nagu ei tähenda inimese mobiilsuski möödapääsmatult sisepõlemismootorit, ei tähenda ka hea põllumajandus tingimusteta GMO-de masskasutust.

Jõuliseks GMO-de masskasutuse pooldajate argumendiks on pidevad viited maailma näljahädale ning sellele, et geenmuundatud organismidel põhinev põllumajandus olla ainus õige näljahädast eemale viiv tee.
ÜRO Toidu ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) hindab, et 2030 aastaks on globaalne näljahäda olemasoleva põllumajandustehnoloogia ning -praktika mõistlikuma rakendamise tõttu ilmselt likvideeritud. Lisaks mõistagi korrastatud kaubandussuhted. Seda oludes, kus Maa elanikkond on kasvanud 8 miljardi inimeseni.
GMO-põllukultuurid on uue tehnoloogiana kallimad oma rakendustes. Mistahes nälga kannatava rahva esmane probleem on raha puudumine seemnete ning elementaarsegi põlluharimistehnoloogia ostmiseks. Kuidas saaks siis leiduda neil raha GMO põllunduse alustamiseks? Enamgi veel - mil moel näiteks Eestis geenmuundatud maisi kasvatamine võiks selgelt kaasa aidata Etioopia näljahädaliste abistamisel - siinsetes kliimaoludes me maisilt söödavaid vilju ju ei saa.
 
Näljahäda üheks arusaadavaks põhjuseks on  toodetud toidu ebaühtlane jaotusmehhanism. Toitumine esimeses maailmas on muutunud reklaamitööstuse poolt kujundatud kultuuriliseks refleksiks, et võimendada bioloogilist vajadust toidu järele.
Maailmas on täna kasutada ca 1,4 miljardit ha põllumajandusmaid. 1970 aastate lõpul oli keskmiseks põllumajandusmaa saagikuseks tarbitava energia ühikutes 20 GJ/ha/a. Seega on potentsiaalseks toidutoodanguks maailmas  28 miljardit GJ/a. Jahedas kliimas priskeks äraelamiseks piisab ca 11 MJ energiast ööpäevas. Nii on 6 miljardi inimese aastane energiavajadus 24 miljardit GJ. 86% teoreetiliselt toodetavast. Olgu siinkohal öeldud, et mahepõllumajandusliku tootmisegi saagikus on tänaseks samal tasemel, mis tavapõllumajanduse efektiivsus 20-30 aastat tagasi.

Hoopis omapärasem GMOdega seotud majanduslike probleemide ahel saab alguse 1980 aastatest, kui Ameerika Ühendriikide Ülemkohus tegi otsuse lubada elusorganismide patenteerimist nende geenijärjestuste kaitsmise kaudu. Seega: kui te olete suuteline esimesena kindlaks määrama mingi geenijärjestuse tähenduse ja funktsioonid, siis suure tõenäosusega saate seda ka patenteerida. Kui te muundate aga mingi elusorganismi genoomi sellele organismile mingit uut omadust andva geneetilise materjaliga, siis saate suure tõenäosusega samuti selle organismi omanikuks. Seda vaatamata asjaolule, et GMO-de tulise pooldajana ning GMO-põllumajanduse ohutuse kuulutajana olete öelnud, et kõik see, mida te kokku olete kombineerinud, pärineb tegelikult loodusest enesest.

See, et kaitstakse just konkreetseid nukleotiidide järjestusi DNA ahelates, aga mitte nende kindlakstegemise või loomise meetodeid endid, on pannud teistlaadse eetilise närviga inimesi nimetama kogu elusa patenteerimist biopiraatluseks. Piraatlus või mitte, kuid märkimisväärsete probleemide allikaks on selline elusa patenteerimine aga kindlasti.

Kui teie näiteks olete veendunud mahepõldnik või ka tavaviljeluse harrastaja, kuid teie naaber otsustab aga GMOde kasvatamise kasuks, siis on vaid aja küsimus, kui mingi suurkompanii kaitstud bioloogiline materjal on tolmlemise tõttu ka teie taimede osaks. Teie tahtest sõltumatult. Lihtsalt - olude tõttu.
Selles mõttes satub põllupidaja tahtmatusse "intellektuaalse omandi keelatud kasutaja" seisusesse, kuigi temaga toimitakse seejärel samamoodi kui näiteks firmajuhiga, kelle arvuteist on leitud sinna paigaldatud piraattarkvara.

Üks suurimatest biotehnoloogiafirmadest - Monsanto - on viimaste aastate jooksul Põhja- Ameerikas algatanud sadu kohtuasju farmerite vastu, kelle põllult geenidetektiivid on leidnud Monsantole kuuluvate taimegeenide jälgi.  Enamus neist väidavad, et pole iialgi ostnud ühtki GMO seemet...enamgi veel -  nad pole ka tahtnud oma põldudel GMOsid kasvatada.
Erandlik pole ka Kanada farmeri Percy Schmeiseri saatus. 
(http://www.percyschmeiser.com) Ta on rapsikasvataja ja tegeles 40 aastat peaasjalikult sordiaretuse ja seemnetootmisega. 1998 aastal kaebas Monsanto Schmeiseri kohtusse süüdistades teda 1997 aastal külvatud Roundup Ready rapsi illegaalse külvamise eest (tegemist on Monsanto toodetava glüfosaate sisaldava taimetõrjekemikaali suhtes tundetuks muudetud rapsisordiga). Schmeiser väitis end külvanud olevat tema enda põllult 1996 aastal korjatud seemneid. 1999 aastal mõistis esimese astme kohus Schmeiserilt Monsanto kasuks välja 400 000 dollarit - intellektuaalse omandi illegaalse kasutamise eest. Kohtuskäimisele on kulunud kõik Schmeiseri säästud. Kanadas on GMO raps laialt kasutusel.

Mis võiks küll takistada sama kordumist Eestis? Intellektuaalset omandit kaitsev seadustik on siin ja sealpool lompi sarnased. Tõsi - taas on õigus GMO pooldajail, kes viitavad majanduse elavnemisele GMOde kasutusest tulenevalt. Schmeiseri juhtumi puhul nõudis Monsanto ainuüksi õigusabi kulutusi 250 000 dollari ulatuses. Ja veel kõigi nende geenidetektiivide töö lisaks.... Eesti majandusruum muutuks kindlasti kirevamaks ainult, kas põllupidajad sellest rikkamaks saaksid?

Ka majanduslike ning õiguslike probleemide rohkus lisaks võimalikele ökoloogilistele ning terviseriskidele on muutnud nõudluse GMO- de osas vähem-roosiliseks kui biotehnoloogiafirmad ja nendega seotud müügistruktuurid seda ehk näha tahaksid. 2000 aastal vähenes näiteks pestitsiidina toimivat bakteritoksiini tootma muudetud maisi kasvupind ligi veerandi võrra. Erinevate uuringute kohaselt nõuab ka USA avalikkus, et GMOsid sisaldavad toiduained oleksid vastavalt märgitud. Seda nõuet ei soovi aga üksi biotehnoloogiaettevõte väites, et kõik on ju jätkuvalt looduslik.

Suurim USA lastetoidutootja Unilever teatas 1999 aastal, et kavatseb muutuda GMO-vabaks toidutootjaks. Lloydsi kindlustuskompanii soovitab GMO farmereilt küsida kõrgemaid kindlustusmakseid. Euroopa Liidus on alates 2000 aasta detsembrist farmerid vastutavad selle eest kui GMO põllukultuuride viljelemise või edasise kasutamisega kaasnevad ohud tõeks osutuvad. 1998 aastal kahanes USA maisi eksport Euroopasse 23 korda!

Tulles tagasi juba eeltoodud autonäite juurde, kus GMO-sid pooldavad aktivistid osundavad geenmuundatud organismidele kui võimalikule mugavuse ja progressi allikale. Autod ja mobiiltelefonid on see, millega sageli paralleele tõmmatakse. Nii mobiilsuse kui kommunikatsiooni järele on vajadus. Mis tingib aga GMOde möödapääsmatuse? Võiks ju GMOde loomist ja rakendamist võrrelda teistegi omal ajal ääretult edumeelseks kutsutud tehnoloogiliste lahendustega - näiteks putukamürgiga DDT. On ilmselt paratamatu, et iga tehnoloogia juurutamine põhineb katsetustel ja eksimustel. Paraku võivad geenitehnolooga eksimused olla pöördumatu ja mittekorvatava iseloomuga.

Majanduslik surve geenitehnoloogia laiaks põllumajanduslikuks rakendamiseks on ilmne. Ainuüksi geenmuundatud maisile on tänaseks välja anud üle 300 patendi. Iga  patendi saamiseks eelnenud kulutuste hulk biotehnoloogiafirmade poolt on miljonites dollarites. Nii ootavadki miljardid dollarid investeeringuid oma tagasitootmisaega. Juba praegu üritatakse teha toiduabipakkumisi, mille puhul on "kingituseks" just GMO-d. Esmaõnnelikud muutuvad aga paratamatult kellegi teise intellektuaalset omandit kasutavaks ning õige pea on kohal ka geenidetektiivid ja geeniadvokaadid. Sellisel moel üritatakse rikkuda ja äriks muuta põllumajandusharjumuse iidseimat komponenti: õigust saada järgmise aasta seemned omaenese põllult. DuPonti prognooside kohaselt võiks biotehnoloogia toodete-teenuste turumahuks olla 20 aasta pärast ca 500 miljardit dollarit. See on märkimisväärne käibe- ja kasumiahvatlus. Tänaseks on GMO põllukultuuride all ca 4% kogu põllumaast ning elu intellektuaalsest kontrollist tulenev ahvatlus sunnib seda osa jõudsalt suurendama.

Juhul, kui siinne talupidaja otsustab näiteks kasvatama hakata Roundup Ready rapsi, siis käib sellega kaasas ka kohustus kasutada Monsanto enda toodetavat taimetõrjekemikaali Roundup. Kuigi aastast 2000 kaotas Monsantole antud glüfosaate sisaldava kemikaali patent oma jõu, nõuab Monsanto taimekasvatajatega sõlmitavas lepingus jätkuvalt Roundupi kaubamärgi all turustatava toote kasutamist. Patent on küll aegunud, kuid kaubamärgiõigused kestavad ju edasi ning neid võib jätkuvalt pikendada. Nii polegi võimalik kemikaalikulusid märkimisväärselt alandada isegi siis, kui hakata ise tootma märkimisväärselt odavama hinnaga glüfosaate sisaldavat taimekaitsevahendit.
Iseküsimus on muidugi selles,  mida arvavad need põllupidajad, kes ei soovi ega kavatsegi kasvatada oma põllul geenmuundatud rapsi. Kui geenipõllupidaja põldudelt tolmlemisel see kaitstud kood edasi levib, pole enam kaugel see hetk kui oma postkastist ka kohtukutse või sellele eelneva pakkumise saate. Olgu järgnevalt väljavõte ühest kirjast, mis on Monsanto poolt ühele farmerile just analoogses situatsioonis saadetud:

"...Nagu teile teada korraldas Robinsoni detektiivibüroo teie põllul juurdluse, et hinnata, kas olete illegaalselt kasutanud oma põllul Roundup Ready rapsi...,
...Oleme jõudnud veendumusele ja omame kindlaid tõendeid, et olete seda teinud ca 250 aakrilisel põllualal...,
...Seega olete rikkunud jämedalt Monsanto omandiõigust...,
 ...Teeme teile ettepaneku, mille sisuks on:
1. Maksta Monsantole summa 250 aakrit x 115 dollarit = 28 750 dollarit
2. Anda Monsantole õigus inspekteerida teie põlde
3. Te ei tohi avada meie vahel sõlmitava lepingu sisu kolmandatele osapooltele... "

Ühes on GMO-sid propageerivatel inimestel tuline õigus: GMO-de lai rakendamine viib elu edasi. Tegemist on tõepoolest oluliselt jõulisema geenisegamisega, kui looduses seda loomulikul moel ette saaks tulla. Pannes liikides ja liikide vahel segunema geenid kiirendame me arusaadavalt evolutsiooniprotsessi. Sellest aga ei kiirene ju veel inimese enese evolutsioon. Miks me aga arvame, et liikide arenemismasinale suuremate tuuride pealekeeramine inimese, kui ühe liigi alles jätab või meile teiega jätkuvalt häid olusid tagab? Kas selle tõttu, et me ise sellega algust tegime? Teadupoolest on revolutsioonidel alati komme oma lapsed lihtsalt nahka panna.

See jutt pole kirja pandud mitte selle tõttu, et arvaksin, et geenitehnoloogia oleks kasutu. Vastupidi - elusaine toimimise ja olemuse mõistmiseks on tegemist ainuvõimalikku ja tunnetust ning arengut toetava tegevusega. Ennatlik on lihtsalt selle ääretult lai praktiline rakendamine täna kui seonduvad õiguslikud, majanduslikud ja ökoloogilised ohud ja võimalused pole piisavalt läbi kaalutud.