Käesoev artikkel on toimetatud versioon Chardon LL istungi raport: geenmuundatud sööda sobimatus loomadele, Eva Novotny, Scientists for Global Responsibility, 2002.a. mai
ISISe pressiteatena välja antud 13.12.2003
http://www.i-sis.org.uk/AAGMF.php

Loomad väldivad GM-toitu - ja põhjusega
Tõlkinud Nastja Pertsjonok

Nii anekdootlik, kui see ka pole, on katsed tõestanud, et loomad püüavad vältida geneetiliselt muundatud toitu ning ei kosu piisavalt, kui on sunnitud GM-söödaga leppima. Dr. Eva Novotny :
Valmistades ette dokumente avaliku istungi jaoks, kus käsitleti geneetiliselt muundatud (GM) maisisorti, mida Suurbritannia valitsus soovis Rahvuslikku Seemneregistrisse lisada, oli mul mitmeid võimalusi tutvuda sellega, kuidas loomad suhtuvad GM-sööta. Kogutud materjal osutus üsna huvitavaks.

Chardon LL katsed

Chardon LL on GM-mais, mida on geneetilise muundamise käigus tehtud  mittetundlikuks herbitsiidi glüfosinaadile. Kõik taimeosad on mõeldud loomasöödaks, kuid ühtegi katset antud maisisordi ohutuse või sobivuse  kohta läbi viidud ei ole.

Aventise taotlus selle maisisordi kommertslikuks kasvatamiseks Suurbritannias rahuldati  kahe loomkatse põhjal, millest ühes toideti tibusid maisiteradega ning teises toideti rotte taimest eraldatud GM-valguga. Mõlemas katses jõudsid katse teostajad järeldusele, et katseloomad tarbisid pakutavat toitu ning võtsid kaalus juurde normaalselt.

Kuid eksperimendi andmete taasanalüüsimine tõi hoopis teise järelduse.
Esimeses eksperimendis toideti Chardon LL maisi teradega 280-t noort broilertibu 42 päeva jooksul. Katse eesmärgina määratleti erinevuste tuvastamine prooviks võetud terade toiteväärtuses. Kõikidel tibudel lasti süüa nii palju, kui nad tahtsid.

Ametlikus raportis kirjutati: "Eluslindude iseloomulike jooni uurides leiti /.../ et antud allikast pärit mais ei omanud katseaja jooksul tavatut mõju kehakaalule, toidu tarbimisele, ega suremuse protsendile..." ning et "Glüfosinaadiresistentse USA päritolu maisi toiteväärtus on võrreldav kaubanduses saadaoleva maisihübriidi toiteväärtusega 0-42 päeva vanuste tibude puhul. Seega on glüfosinaadiresistentse maisihübriidi toiteväärtus samaväärne kaubandusvõrgus turustatava maisihübriidi toiteväärtusega." Tibude suremus loeti katse põhjal normaalseks.

Katse andmete lähem uurimine toob aga välja palju seletamatuid anomaaliaid.
Kuigi GM-dieedil olnud tibud kaalusid  keskmiselt vaid 1% alla kontrollgrupi tibude keskmise, olid usalduspiirid palju laiemad GM-maisiga palju laiemad ja laienesid katse jätkudes veelgi. Katse esimeses faasis (0.-18. päev) tarbis GM-maisi söönud katsegrupp 9 g rohkem kui kontrollgrupp; teises faasis (18.-32. päev) langes tarbimine 7 g võrra väiksemaks ning lõppfaasis (32.-42. päev) oli katsegrupi tarbimus oli 63  g võrra väiksem kui kontrollgrupil. Nii et vea usaldusvahemik oli palju laiem katsegrupil ja suurenes katse aja jooksul.

Katses on järeldatud, et tibude keskmine kehakaal ja toidu tarbimine ei erine oluliselt. Kuid sellegipoolest on täheldatav, et kaaluiive ja toitumismustrid olid katsegrupis ebastabiilsed,  viidates sellega, et vähemalt osade tibude enesetunne halvenes, süües glüfosinaadiresistentset maisi.

Katseperioodil surnud kohta on esitatud vaid suremus: 7.14 ± 5.47 % glüfosinaadiresistentset maisi söönud tibude puhul ning 3.57 ± 4.29 % turustusvõrgus oleva hübriidmaisi söönud tibude puhul. Kuigi GM-maisi söönud tibude puhul on suremus praktiliselt kaks korda suurem, kui kontrollgrupi tibude puhul, väidetakse katses, et 5 -8 % suremus on selles laboris isaste broilertibude puhul tavaline.
Siiski võib olla tähendusrikas, et GM-maisi söönud tibude suremus oli kaks korda kõrgem, kui mitte-GM hübriidmaisi söönud tibude seas.

Teises eksperimendis söödeti rottidele PAT-proteiini (taimest eraldatud GM -valk). Pidades silmas, et maisi kasutatakse loomasöödana kariloomadele - mäletsejalistele - ei saa asjakohaseks nimetada ei tibude ega rottidega korraldatud  eksperimenti, kuna nende seedesüsteem erineb oluliselt mäletsejate omast. Lisaks tuleb mainida, et ei testitud mitte Chardon LL maisi, vaid selles sisalduvat PAT-valku isoleeritult ning oleks pidanud arvestama asjaoluga, et isoleeritud valguga toitmise mõjud erinevad haljasmaisiga toitmise mõjust.

Katseajaks oli valitud liiga lühike periood (14 päeva), mis ei anna ülevaadet võimalikest pikaajalistest mõjudest, kui antud sööta eluaja jooksul tarbitakse, eriti kui seda söödetakse teise liiki kuuluvatele loomadele. Katse viidi läbi neljas grupis, igasse gruppi kuulus  vaid viis isast rotti ja viis emast rotti, ning rottide kaalus oli  märkimisväärsed erinevused juba katse alguses.

Sellest  hoolimata kinnitati katseraportis, et "keskmine toidutarbimine katse ajal oli samas suurusjärgus nii katsegrupis, kui kontrollgrupis", samuti et "kohati tuvastatud erinevused kontrollgrupi ja katsegrupi vahel olid üldiselt väikesed ega näidanud ei seost saadud annustega ega mingit jätkuvat tendentsi ..." ning et "keskmine kehakaal oli katsegrupis ja kontrollgrupis sarnane. Ei olnud erinevusi, mida saaks seostada toitmisega katsetatava ainega."

Kuigi katse eesmärk oli toksilisuse kontrollimine, tõestab läbiviidud katse, et PAT-valku sisaldaval dieedil olevad loomad ei pruugi hästi kosuda. Sellise arvamuse tõestuseks võib tuua välja kehakaalu ja toidutarbimise andmed.

40 noort, kiiresti kasvavat rotti jagati kahte kontrollgruppi ja kahte katsegruppi. Igas grupis oli 5 isast ja 5 emast isendit. Kõikidel isenditel lubati süüa nii palju, kui nad tahtsid.
Toodi välja isaste ja emaste isendite kaal eraldi mõõdetuna kindalatel katsepäevadel. Isastel rottidel, kes sõid PAT-valku väikeses koguses, jäi kaal peaaegu samaks, nagu ühe kontrollgrupi rottidelgi; nendel rottidel, kes sõid suures koguses PAT-valku, esines progresseeruv kaalulangus, võrreldes kõigi teiste gruppidega, kuigi need rotid olid katse alguses kõige raskemad. Mõlema  grupi PAT-valku tarbinud emastel rottidel langes kaal järk-järgult madalamale, kui kahes kontrollgrupis, kuigi suure doosi saanud emaste grupis olid algul kõige raskemakaalulised isendid. Nii isastel, kui emastel isenditel, kes tarbisid suurtes kogustes PAT-valku, oli katseperioodi keskmine kaaluiive selgesti madalam, kui mõlema kontrollgrupi isenditel.

Katse teise poole üksikisendite andmed näitavad, et 2 isast ja 2 emast rotti, kelle toit sisaldas vähesel määral PAT-valku, hakkas kaal kiiresti langema, nii sama grupi teiste rottide kui ka mõlema kontrollgrupi rottidega võrreldes. Kõrge PAT-valgu dieedil olevatest rottidest tekkis kaalulangus katse teises pooles 3 isasel ja 1 emasel. Nende andmete põhjal ei saa teha kindlaid järeldusi, kuna uuritud oli liiga vähe isendeid liiga lühikese aja jooksul, siiski võib nende rottide põhjal, kes said PAT-valku ning võtsid kaalus vähe juurde, oletada, et osad indiviidid ei kosunud piisavalt PAT-valku sisaldaval dieedil.

Andmed näitasid ka ebatavalist toitumismustrit nendel rottidel, kes tarbisid suures annuses PAT-valku. Toitumismustri keskmise põhjal võib samuti oletada, et antud dieet rottidele ei sobinud. Eksperimendi keskel suurenes kõrge valguannusega grupis nii isastel kui emastel söömisvajadus, millele järgnes langus. Sellist mustrit ei esinenud üheski teises grupis. Samuti toimus kõrge annusega grupis viimase viie päeva toidutarbimise järsk suurnemine, mis samuti puudus teistes gruppides. 

‘Kui vili leiab fänni'

Ameerika ajakirjanik Steven Sprinkel kirjutas sellise pealkirjaga artikli 19.09.1999 ACRES'sse, USA Eriraportisse (hiljem avaldatud Natural Law Party Wessex veebilehel (http://www.btinternet.com/~nlpwessex/). Alljärgnevalt tsitaat sellest:

"Pärast nelja kuud, mil ma olen igal pool kuulnud räägitavat anekdootlikke lugusid, tundub mulle, et on aeg uurida põhjalikumalt, et teada saada, palju nendes lugudes tõde peitub. Lood orikatest, kes keelduvad toidust, milles on GM-kultuure. Lugu talunikust, kes ütles: "Nojah, kui tahad, et su lehmad toidust eemale pööraksid, hakka neile GM-silo andma." Lugu talunikust, kes rääkis, kuidas  tema kari murdis maha vana tara ning sõi ära geneetiliselt muundamata hübriidid, kuid ei puutunud Round-up resitentset maisi, kuigi nad pidid GMOdest läbi minema, selleks et pääseda teisel pool oleva Pioneer 3477 juurde." Lugu karjapidajast, kelle lehmade kaal langes, kui ta läks üle GM-kultuuridele. Lugu mahetalunikust, kellel on suured probleemid hirvedega, kes söövad tema sojaubasid:  öösisti on tema  tema põllul nelikümmend hirve tema sojaubade kallal, ja mitte ühtegi üle tee, kus  kasvab Roundup-resistntne soja. Lugu pesukarudest, kes trambivad tosinate kaupa ringi mahemaisipõllus, samal ajal kui pisut maad eemal Bt-maisi põllul ei ole pesukarupoegagi. Isegi hiired loobuvad GM-toidust, kui neil on muud süüa. Vahest teavad nad instinktiivselt midagi sellist, millest  enamus meist eelistab mööda vaadata?"

Teisi juhtumeid, kus kari on keeldunud Bt-maisi söömisest

Mitmed USA talunikega koostööd tegevad teadlased on edastanud teateid raskustest karja söötmisel GM-maisiga. 2000. a. aprillis saatis üks neist teadlastest (kes palus anonüümsust säilitada) edasi järgmise teadaande:
"Viimase kahe aasta jooksul on selliseid raporteid olnud kümneid. Peamiselt  on nendes teadaannetes kirjeldatud probleeme Bt-maisiga. Paljud talunikud annavad maisi loomadele nii, nagu ta kasvab, mitte ei sega muu sööda sisse. Tüüpilised teadaanded on sellised, et talunik ostab uue maisipartii, mida tema lehmad kas keelduvad söömast või söövad kehvemini. Asja uurides avastatakse, et tegu on geneetiliselt muundatud maisisordiga. Kui talunik  asendab selle geneetiliselt muundamata maisiga, hakkab kari taas sööma."

Teaduslikud kinnitused loomade eelistusele

Kuigi vahest  on raske uskuda, et loomad oskavad teha vahet GM- ja mitte-GM-söödal, kinnitavad neid anekdootlikke tõndeid ka teadlaste uurimused. Loomad suudavad tõepoolest teha vahet orgaanilisel ja GM- söödal  ning võib täheldada  selget eelistust esimese suhtes.

Kokkuvõte

Chardon LL GM maisiga tehtud tibu- ja rotikatsete korduvanalüüs annab põhjust vastupidiselt ametlikule kokkuvõttele arvata, et vähemalt mõned isendid ei võta GM-maisi sisaldavat  sööta saades kaalus nii kiiresti juurde, kui eeldatakse. Lisaks on vähemalt mõnede GM-toidul olevate isendite puhul võimalik jälgida ebaregulaarsust toitumises. Tibude katses oli geneetiliselt muundatud maisiga söödetud tibude hulgas suremus kaks korda kõrgem, kui muundamata maisiga söödetud tibude hulgas. Olemasolev teaduslik materjal kinnitab samuti, et taluloomaad eelistavad mahetoitu tavatoidule; ning mõneti anekdootlikud faktid viitavad sellele, et nii kodu- kui metsloomad eelistavad valikuvõimaluse korral GM-toidust kõrvale hoida, ning olles sunnitud GM-sööta tarbima, ei kosu piisavalt.