Kui tavasordiaretus tegutseb kindlale liigile omaste  pärilike tegurite piires, siis geneetiliselt muundatud (GM) kultuuridesse on sisestatud mingit kindlat tunnust kandev võõrgeen koos antibiootikumile resistentse märgistusgeeniga teatava  sisestamist soodustava DNA promootori abil. Nii on välja töötatud umbrohutõrjet taluvad glüfosaatidele või glüfosinolaatidele resistentsed kultuurid, kus tootjal on kasvatatavat kultuuri herbitsiididega hõlbus töödelda, kartmata seda kahjustada. Samuti on saadud  ka kahjuriresistentsed kultuurid, mis tapavad liblikaliste röövikuid  kogu kasvuperioodil, sest nad sünteesivad mullabakterist neile sisestatud geeni abil aktiivset mürki.  Püütud on saada ka  teatavatele haigustele, põuale ja  mulla soolsusele vastupidavaid kultuure. Loodud on  veel sadu teraviljasorte, mis toodavad farmaatsiatööstusele toorainet.   Kogu see töö on äärmiselt kallis  ning on olnud võimalik üksnes  suurtel agrotööstusfirmadel.  98% geneetiliselt  muundatud kultuure haldab 6 korporatsiooni (Syngenta, Bayer-Aventis, Monsanto, DuPont, BASF, Dow),  kes müüvad patenteeritud seemnematerjali koos kindla oma firma tehnoloogilise paketiga. Seemned on märgatavalt kallimad tavaseemneist, tootja ei tohi neid ise paljundada, vaid peab ostma uue seemne ning sellele lisaks tuleb  USA ja Kanada tootjatel tasuda  ka nn hektarimaksu.

Peamised  laialdasemalt kasvatatavad GM-kultuurid on umbrohutõrjele ja kahjuritele resistentsed soja, maisi, puuvilla, rapsi ja päevalille sordid. 2002. aasta seisuga  kasvas 99% neist neljas riigis USA-s (66%, 38,26 miljonit ha), Argentiinas (23%, 13,5 miljonit ha), Kanadas(6%, 3,48 miljonit ha)  ja Hiinas (4%, 2,1 miljonit ha). 

GMO-de väljatöötamisest USA-s  andsid hea ülevaate  2003.a. juunis Kopenhagenis toimunud bioeetika konverentsil Arizona ja Michigani ülikooli teadlased. GM kultuure kasvatatakse USA-s  laialdaselt 1996. aastast alates. Neid propageeriti eelkõige kui kõrgesaagilisi ning  lihtsa kasutustehnoloogiaga kultuure.   USA tarbijatele on  GM kultuurid siiani jäänud küllaltki märkamatuteks, sest  GM toorainet  kasutatakse  tööstuses (peamiselt loomasööda valmistamiseks), kuid soja ja taimeõlid on jõudnud ka toiduainetesse.

 Biotehnoloogia  pealetung sai Ameerika Ühendriikides võimalikuks mitme soodsa asjaolu tõttu. Riikliku maksupoliitika muutmine, mis võimaldas maksumäärasid soodsamaks teha, kui suurfirmad  tegid annetusi ülikoolidele, mistõttu muutusid  need kommertslikeks uurimisasutusteks, kus tehakse suuremahulist uurimistööd firmade tellimisel. Iga uus avastus pärilikkuse saladuste lahtimuukimisel, mida sai kasutada rahateenimiseks, kuulus patenteerimisele. Biotehnoloogiline teadustöö sai väga võimsa rahasüsti, kuid  kadus ka sõltumatu teadus, sest nagu ütleb vanasõna, kelle leiba  sööd, selle laulu  laulad.

Tellitud uurimistööde  tulemused  võimaldasid muutuda  keemia- või farmaatsiafirmadel nagu Monsanto, DuPont jt nn. eluteaduse firmadeks, mis alustasid Reagani valitsusega läbirääkimisi saavutamaks kokkulepet, et pärilikult muundatud seemnematerjali käsitletaks samalaadselt tavalise, peamiselt valikul põhineva sordiaretuse käigus saadud seemnega. Clintoni valitsuse ajal jõuti sihile ning talunikel piisas vaid telefonikõnest  vastava seemne ning kasvatamise kokkuleppe saamiseks. Paralleelselt osteti suurfirmade poolt kokku teisi seemnefirmasid.  Nii viidi intensiivne industriaalne põllumajandus uude etappi, kus  tootja on aheldatud firma külge, sest  uut seemet koos  kogu tehnoloogilise paketiga saab osta vaid  kindlatelt firmadelt. Tänu sellele on seemnete ja agrokemikaalide kaubandus vaid suurfirmade käes. DuPont ja  Monsanto on praegu maailma kaks juhtivat seemnekompaniid, kes kontrollivad suurt osa  seemneturust  ning tavaseemne kättesaadavus tootjale  kahaneb pidevalt.

Kas muundatud kultuuride kasvatamine on toonud tegelikku   kasu kasvatajale ning keskkonnale?  Ühendriikides, kus on valdavaks suurtel pindadel  monokultuuride kasvatamine, on  geneetiliselt  muundatud kultuurid andnud olulist saagilisa vaid üksikutel aastatel. Kuigi putukamürkidega töötlemine on kahjuriresistentsete kultuuride puhul vähenenud, pole see täielikult lakanud, sest sageli on osutunud vajalikuks pritsida mitmetoiduliste kahjurite vastu, näiteks maisi puhul kuni 30% pindadest. Praegu pole veel täheldatud taimedes toodetavale bakteri mürgile resistentsete putukate kujunemist, kuid nagu näitas Arizona ülikooli professor Bruce Tabashnik oma ettekandes, on resistentsusgeeni esinemissagedus  tõusmas ning mida suuremal alal taolisi kultuure kasvatakse, seda suurem on valiku surve ning seda kiiremini resistentsus välja kujuneb. See on  üksnes aja küsimus:  võtmekahjureil fosfororgaaniliste mürkide suhtes resistentsuse väljakujunemine võttis aega paarkümmend aastat, samas  püretroididele kujunes see märksa kiiremini.

Ökoloogilised riskid   geneetiliselt muundatud kultuuride kasvatamisel  on hindamata.
Kui GM- taimedes  kasutatava bakteri Bacillus Thuringensis'e mürk on aktiivne ja tapab kogu aeg, siis sama   bakteri poolt toodetav toksiin mitte-GM taimekaitsevahendina aktiveerub üksnes putuka sooles ning putuka hukkumisel mürk laguneb kergesti. Seetõttu on biotõrjes kasutatav bakterpreparaadi toime märksa ohutum, sest seda kasutatakse  üksnes kahjuri kõrge arvukuse korral. Kui aga  kahjuritel kujuneb välja resistentsus mürgi suhtes, siis pole sellel bakteril põhinevad tõrjevahendid enam kasutatavad. Taimedes olev aktiivne mürk satub juurestikuga ka mulda. Kuidas mulla arvukas elanikkond sellele  siiani tundmatule reageerib, on senini uurimata.   Samas pole ka siiani selge, kuidas see aktiivne toksiin soojaverelistele mõjub. Ameerika farmeritel on kogemused, et lehmad võimalusel väldivad kahjuriresistentset maisi.

Herbitsiidikindlate kultuuride tugev töötlemine umbrohutõrjevahenditega  suurendab valiku survet herbitsiidikindlate umbrohtude väljakujunemiseks.

Sõltumatute  teadlaste esindaja Margaret Mellon'i arvates on USA-s toimumas tohutu ökoloogiline eksperiment, mille tulemused on etteennustamatud. Kuid juba praeguseks on kogunenud terve rida probleeme.

Põhja- Ameerikas, nii Kanadas kui Ameerika Ühendriikides,  on herbitsiidikindel raps kujunenud umbrohuks järgnevale kultuurile, sest rapsi koristamisel variseb osa seemnest ning  varisenud seeme on idanemisvõimeline mitmeid aastaid. Järgnevas kultuuris tuleb aga teda tõrjuda juba tugevamatoimelisema mürgiga kui glüfosaadid või glüfosinolaadid. Seetõttu on uuesti kasutusele tulnud püsivamad ja mürgisemad herbitsiidid.  Kultuuride tolmlemise käigus toimub geneetiline saastumine. Putukad ei tee vahet tava -ja GM -kultuuri vahel ning kannavad õietolmu edasi, sama toimub tuule abil. Seetõttu leiavad mitte GM rapsi kasvatavad naabrid oma kultuurid saastatud olevat, samas aga firmade esindajad süüdistavad  neid seemne mitte- õiguspärases kasutamises. Maheviljelejate tegevus on surve all, sest seal vastavalt loodusega kooskõlas tootmise reeglistikule ei kasutata  GM- kultuure. Nõnda on algatatud nii USA-s kui Kanadas tuhandetesse dollaritesse ulatuvaid kahjunõudeid nii tootjatest naabrite vahel kui suurfirmade poolt tootjate vastu kui tootjate poolt firmade vastu.  Mahetootjad ei saa seal enam rapsi ega sojat  geneetilise saastamise tõttu kasvatada. Ning need turud on mahetootjatele kadunud. Samuti on vähenenud Kanada mee-eksport. Mahesoja turu on nüüdseks hõivanud India. 

Muundatud geenid  on kultuurtaimedelt levinud nende umbrohtudest lähisugulastele, mis on muutunud nn superumbrohtudeks, olles võimsamakasvulised ning seemneterikkad.  Margaret Mellon tõi näite, et Tennesee, Indiana ja Marylandi osariikide suured (500 000 aakrit) alad on hõivatud  herbitsiidikindla kanada pujukakra poolt, Tennesees levib laialdaselt ka herbitsiidiresistentne  kuuskhein.

Rapsilt toimub siirdatud geeni ülekanne  teistele ristõielistele, sealhulgas ka umbrohtudele nagu  põldsinepile jt.

Bakteritoksiini tootvad taimed on osutunud tapvateks mitmetele nn. süütutele päevaliblika röövikutele. Toksiini tootvatel kultuuridel (pistmissuistega  putukaid need ei tapa)  toitunud lehetäid on osutunud aga hukutavateks neist toiduahelas järgmises lülis olevaile kiilassilmadele.  Järelikult toimub neis monokultuurseis niigi  liigivaestes kooslustes edasine vaesestumine. Seega võib  geneetiliselt  muundatud kultuuride kasvatamine osutuda ökoloogiliseks puntraks, mille harutamine võib inimesele saada väga keerukaks. Margaret Mellon märkis, et tarbijale pole GM kultuurid kaasa toonud ei paremat toodete valikut ega hindade langust, küll aga riskid, mille suurust hinnata ei osata.

Kuidas Ameerika tarbijad suhtuvad GM kultuuridesse? Toby Ten Eyck'i (Michigani ülikool) tarbijauuringute kohaselt suhtuvad inimesed valdavalt positiivselt meditsiinis pärilikult muundatud organismide (GMO)  kasutamisse,  kahtlevad on aga toidu osas. Seetõttu pole levinud herbitsiidikindla suhkrupeedi tootmine, sest suured maiustusi tootvad firmad Marsh ja Hershey ei osta GMO suhkrut. Beebitoidu tootja Gerber pöördus täielikult ökoloogiliselt puhta mahetoorme poole. Üha enam inimesi nõuab ka USA-s GMO toodete märgistamist. Praegu käib äge diskussioon  GM nisu tootmisse juurutamise üle.

Euroopa suhtub Ameerikast märksa tõsisemalt GM kultuuride kasvatamise ja kasutamise küsimusse. Siiani püsib veel Euroopa Liidus moratoorium  nende suhtes, kuid korporatsioonide survel valmistutakse selle langemiseks. Väljatöötamisel on reeglistik nii kasvatamise, kasutamise kui riskide hindamise jaoks, sama toimub ka Eestis. GM tooted peavad igal etapil märgistatud olema. Mitmed Euroopa  väikeriigid on eelkõige prognoosimatute riskide tõttu end geneetiliselt muundatud kultuuride vabaks kuulutanud (Austria, Šveits), ka Holland on võtnud sama positsiooni.

Paljudes Euroopa riikides toimuvad  avalikud debatid pärilikult muundatud  põllukultuuride üle.  Suured toiduketid Inglismaal on kuulutanud  GMO-dest vaba olemist.

Mida Euroopas kardetakse?

Kaheldakse GM toidu mõjus tervisele.  Mõningad uuringud on näidanud toksiini sünteesivatest taimedest toitunud närilistel muutusi seedetraktis ning immuunsüsteemis.  On selgunud võimalus, et seedetraktis antakse pärilikult muundatud toidust DNA soole bakteritele,  see võib  muuta kogu talitlust. Kardetakse,  et kui antibiootikumile  resistentne markergeen liigub tõvestavasse mikroorganismi, siis võivad vallanduda epideemiad.  Geenide siirdamisega väga erinevate rühmade vahel tuuakse inimese toitu varem  tundmatuid valke, mis võivad osutuda uuteks allergeenideks. Mõjud avalduvad aga alles teatava aja möödudes. Ohtlikuks peetakse ka geeni siirdamisel promootorina kasutatavat DNA-d, mis võimeline toimima nii taimedes kui loomades ning võib  erinevais  organismides vallandada senini vaikiva päriliku informatsiooni, mille mõjul  näiteks teatavad koed lähevad kontrolli alt välja. Biotehnoloogid peavad kõikide nende võimaluste realiseerumise tõenäosust tühiseks.

Kardetakse tootjatele uute probleemide teket. Tootjad satuvad firmade nn lõa otsa. Mahetootjad  pannakse suluseisu.  Tootjad peavad  hakkama rangelt järgima kasvatamise ja kasutamise reeglistikku, märgistades  GM tooteid igal etapil.  Ka tavatootja peab oma tegevuses   jälgima, et  GM sisaldus tootes ei ületataks lubatud piire, mis võib aga osutuda võimatuks, kui nende kultuuride osakaal on antud piirkonnas piisavalt suur. Tarbijate võimalused  GMO-dest vaba produkti saamiseks ahenevad.

Kardetakse uute keskkonnaprobleemide teket.
Intensiivse monokultuurse põllumajanduse pealetung vähendab veelgi põllumajandusmaastike mitmekesisust ning talitluslikku iseseisvust.   Kardetakse geneetilist invasiooni, sest siirdatud geenide ülekanne erinevate organismide vahel võib viia ennustamatutele tagajärgedele.

Eestimaa on väike ja loodusressurssid piiratud. Siiani saame veel küllaltki  uhked ja õnnelikud  olla mitmekesise looduse üle, mida tuleks hoida  arendades eelkõige loodusega kooskõlas olevaid tehnoloogiaid, mis väldiksid nii geneetiliselt muundatud kultuuride kui  ka igasuguste võõrliikide sissetoomise.  Näeme juba piisavalt vaeva karuputke tõrjumisega. Kas meil on vaja kasvatada  pidevalt mürki tootvaid kultuure, mis terve vegetatsiooniperioodi vältel  tapavad liblikate röövikuid, kes moodustavad olulise osa laululindude toidust? Kas umbrohtude  hävitamiseks ei võiks keemilise tõrje tõhustamise asemel panna suuremat rõhku külvikorrale jm märksa loodussõbralikumatele meetoditele? 

Meie põllumajandus võiks oma rahvale puhta toidu  ja hea elukeskkonna tagamiseks liikuda üha ökoloogilisemas suunas, selleks peaksime tegema poliitilise otsuse.
Suhteliselt sõltumatu tootja paljundades ikka  ise oma seemnematerjali,  kasvatab eelkõige kultuuride kohapealseid sorte, mullaviljakust  ja mulla tervist toetavas külvikorras, hoides hästi liigendatud põllumajandusmaastikes alles nii maastiku ilu kui tänu mitmekesisele elustikule ka  selle hea talitluse.