Viimase aja geneetiliselt muundatud (GM-) kultuuride arutelus kerkib ikka ja uuesti esile argument maailma näljahädast päästmiseks.
On inimesi, keda selline argument külmaks jätab, on selliseidki, kes  mõtlevad järele ja noogutavad lõpuks - kui maailma rahvaarv tõepoolest kogu aeg tõuseb, siis ega ei jäägi muud üle, kui hakata kasvatama suurema saagikusega geneetiliselt muundatud taimi.
Läänemaailmas ongi maailmanälja argument üks veenvamaid, rääkimata juba sellest, et USA on avalikult süüdistanud Euroopa Liidu GMO-moratooriumit arengumaade hirmutamises GM-kultuuridega ja seega nälja soodustamises.
 Ühe suurima GM-kultuuride reklaamija, USA kompanii Monsanto, avaliku arvamuse kujundamise kampaania väidab, et Euroopa peaks heitma kõrvale egoistliku suhtumise ehk GMOde mittelubamise, kuna "see on luksus, mida meie nälgiv maailm ei saa endale lubada".

Vaidlus GM-toiduabi üle algas 2000.a. ning võttis tuld 2002.a., kui mitmed Lõuna-Aafrika riigid loobusid GM-toiduabist ka suure näljahäda korral.
Maailma toiduabiprogrammi (WFP) põhimõtete kohaselt on kõikide riikide valitsustel õigus vastu võtta GM-toiduabi või sellest loobuda; ning vastuvõtmise korral õigus kehtestada oma impordireeglid. 2002.a. kriisis tuli välja, et kuigi WFP ja USA Rahvusvahelise Arengu Agentuur (USAID) teadsid juba 2000.aastast, et on riike, mis keelduvad GM-toiduabist, eirati siiski valikuvõimaluse olulisust ega teavitatud vastuvõtvaid riike GMO-de sisaldusest toiduabis.

Võttes arvesse, et GM-kultuuride ümber on palju vaidlusi ja viimaste aastate jooksul on järjest rohkem teadlasi väljendanud muret GMOde mõju üle keskkonnale ja inimtervisele, oli WFP kohustatud teavitama vastuvõtvaid riike sellest, mis laadi toiduabi pakutakse.
Veelgi tõsisemaks läks olukord 15.mail 2003.a., kui USA Senat kiitis heaks seaduseprojekti, mille kohaselt GMOde aktsepteerimine seotakse otseselt AIDSi ennetusabiga. USA sunnib Aafrikat võtma vastu GM-toiduabi, tehes selle eelduseks teiste abirahade saamisele. Paljude inimeste arvates on ebamoraalne ja aktsepteerimatu karistada arengumaid selle eest, et nad ei ole nõus võtma vastu GM-toiduabi.

Fakte siit ja sealt

2000.a. sai Ecuador suure toiduabi, mis sisaldas 30 000 tonnist partiid sojapastat. Toiduabi kontrollimisel selgus, et soja oli geneetiliselt muundatud. Kuigi kahes toiduabiprogrammis, mille seiret teostati, oli eritingimuseks GM-toidu kasutamise keeld, sest soja oli mõeldud 6-kuusetele kuni 2-aastastele lastele ning teises programmis imetavatele emadele, kasutati seda siiski.
2001.a. avastas Boliivia USA toiduabis GM-kultuure, kuigi riigis oli sel hetkel kuulutatud välja moratoorium. Aasta hiljem avastati seal USA toiduabis geneetiliselt modifitseeritud StarLink maisi, mis on USAs sertifitseeritud vaid loomasöödaks ja  inimestele tarbimiseks keelatud, kuigi USA Põllumajandusministeeriumi minister Dan Glickman oli 2000.a. lubanud, et ministeerium tagab StarLink'i mittesattumise toiduabi sisse. 2003.a. detsembris Indiasse saadetud toiduabis ei olnud USA samuti nõus garanteerima, et toiduabi ei sisalda StarLink maisi. Huvitaval kombel nõuti tol korral just USAst imporditud toidu kasutamist toiduabiks, kuigi Indial endal oli 65 milj. tonni GM-vaba nisu ja riisi Toidu Kooperatsiooni ladudes ning õigem oleks olnud osta toiduabiks hoopis seda.
2001.a. mais Kolumbiasse saadetud toiduabis oli GM-soja sisaldus lausa 90% - kõrgeim senituvastatutest. GM-soja likvideeriti lastele mõeldud programmidest.

2001.a. jaanuaris küsisid Bosnia võimud USAlt teavet teravilja kohta, nõudes täpset infot selle kohta, kas vili võib olla ohtlik inimeste või loomade tervisele. USA ei vastanudki, vaid kutsus tagasi nelja miljoni dollari väärtuses annetuse, mis sisaldas 40 000 tonni geneetiliselt muundatud loomasöödaks mõeldud vilja.
2002.a tabas näljahäda paljusid Aafrika riike (Angola, Malawi, Sambia, Zimbabwe. Lesotho, Mosambiik ja Svaasimaa). Esimesena keeldus GM-toiduabist Zimbabwe, temale järgnesid ka teised. Mitme kuu pärast olid enamik sunnitud GM-abi vastu võtma jahvatatud kujul, vältimaks seemnete sattumist mulda. Vaid Sambia otsustas keelduda GM-toiduabist.

Miks arengumaad ei soovi GM-toitu isegi kui nende elanikkond nälgib?

GMOd paisati turule liiga kiiresti, teadmata täpselt nende pikemaajalisi mõjusid tervisele ja keskkonnale.
Toiduabis olevate tervete terade laadungid, mis saadeti kriisi ajal Aafrikasse, tekitasid muret geenisaaste pärast, kuna GM-vili oleks võinud saada külvatud riikides, mille seadusandlus ei reguleeri kuidagi bioloogilise ohutuse küsimusi, ja kus polegi ressursse GM-kultuuride kontrolli all hoidmiseks. Muret on väljendatud GM-kultuuride negatiivse mõju üle agro-ökosüsteemidele (resistentsuse tekkimine kahjurites, tõrjeresistentsuse tekkimine umbrohul, traditsioonilise liigirohkuse kahanemine risttolmlemisel tekkiva geenisaaste tõttu)  Selliste ohtude vältimiseks otsustasid enamik maid Aafrika kriisis, et terad tuleb vähemalt jahvatada, et neid maha ei saaks külvata.

Teiseks mureallikaks on GM-toidu mõju tervisele, millest jahvatamine ei päästa. Keegi ei tea väga täpselt, kuidas GM-toit pikas perspektiivis inimese tervisele mõjub, ammugi ei teata täpselt, kuidas mõjutab tervist see, kui näljaolukorras praktiliselt eranditult GM-vilja tarbida. Katseid on tehtud vähe ning nendes pole arvesse võetud arengumaade inimeste olukorda, kus elanikkond ja eriti lapsed on juba ette väga haavatavad näljast tekkiva immuunsussüsteemi stressi tõttu. Nagu ütles Suurbritannia vanemteadur prof. David King (Blair'i peanõustaja teaduseküsimustes), on GM-toiduabi läbisurumine Aafrikasse "hiiglaslik inimkatse".

Miks on  nii oluline pakkuda toiduabina arengumaadele GM-toitu ja GM-kultuure?
Seda väljendas väga kokkuvõtlikult Põhja-Ameerika Viljaekspordi Liidu juhatuse esimees John Miller: " USAle on väärtuslik, et see toiduabi võib avada uusi ja olulisi turge" (11.03.2002, Milling & Baking News) USA-poolne GM-kultuuride pealesurumine tuleneb ilmselgelt biotehnoloogiatööstuse majanduslikest huvidest. Biotehnoloogia korporatsioonid on äärmiselt olulised USA majandusele, neile aga on uut turgu väga vaja, arvestades raha, mis on investeeritud GM-kultuuride loomisesse. Nad peavad  nii investeeritud summad tagasi teenima, kui ka kasumit saama.

Arengumaad ei taha sellega hästi leppida.
"Me protesteerime ägedalt selle vastu, et pilti meie riikide vaestest ja näljastest kasutavad ära hiiglaslikud transnatsionaalsed korporatsioonid selleks, et suruda läbi tehnoloogiat, mis ei ole ohutu, keskkonnasõbralik, ega ka majanduslikult kasulik meie riikidele", kõlab 20 Aafrika riigi esindajad pöördumises Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonile ÜRO Taimede Geneetliste Ressursside kohtumisel.
Samamoodi, kommenteerides 1997.a. lõpus väidet, nagu aitaks GMOde mittelubamine kaasa Etioopia nälgivate inimeste olukorra halvendamisele, ütles Tewolde Berhan Gebre Egziabher Addis Abeba Jätkusuutliku Arengu Instituudist, et " Etioopias on ikka veel nälgivaid inimesi, kuid nad on näljas selle pärast, et neil ei ole raha, mitte aga enam selle pärast, et ei ole toitu, mida osta... me paneme väga pahaks meie rahva vaesuse ärakasutamist Euroopa avalikkuse huvide mõjutamisel".

Hoolimata GM-kultuuride tuliste pooldajate argumentidest, leitakse paljudes riikides, et GM-kultuurid ei ole lahendus nälgivatele riikidele. Tundub, et USAl läheb riiklikul tasandil veel palju aega, enne kui spetsialistide arvamus poliitikasse jõuab, sest veel sellel aastal algatas president Bushi valitsus hiiglasliku kampaania, veenmaks inimesi, et GM-kultuurid on Aafrika näljahäda lahendamisel vältimatud.
Paljud Aafrika arengumaad paluvad aga maailma abi toidu hankimisel kohalikest allikatest ning abi selleks, et arendada jätkusuutlikku põllumajandust, säilitada regionaalturgu ja tarbijate harjumusi. Nälgivaid inimesi ei päästa pikas perspektiivis tuhanded viljatonnid, nende päästmiseks on vaja hoopis likvideerida poliitilised ja majanduslikud vaesuse põhjused, mitte aga tegeleda oma farmeritele toetuste maksmisega, nagu USAs tehakse, et siis müüa ületootmise jääke nii madala hinnaga, et arengumaade farmerid ei suuda nendega konkureerida. Brasiilia põllumajandusminister Marcus de Moraes on öelnud, siis "kui oleks võimalik likvideerida kõik need toetused kasvõi 24 päevaks, likvideeriksime me näljähäda kogu maailmas."

Toiduabiprogrammide kulissidetagune
 Toiduabi kui sellise olemust on üldse palju kritiseeritud, olgu ta GM-toiduabi, või mitte. Idee võib  olla üllas, aga ikka kipub nii minema, et toiduabiprogrammid aitavad  hoopis arenenud maade farmeritel ülejääkidest lahti saada ja uut turgu vallutada, nagu kinnitab Ekvadori majandusspetsialist ja Maailma Toiduabi Programmi endine töötaja dr. Wilma Salgado. Ka arengumaid toetav rahvusvaheline organisatsioon OXFAM toob väljaannetes välja, et "See, kes toiduabi saama sobib, on sageli palju rohkem seotud vastuvõtjamaa potentsiaalse turuga, kui tema tegelike vajadustega. Näiteks sai rohkete loodusressurssidega Peruu 2002.a. sama koguse toiduabi - ligi 40 milj. USD väärtuses, - kui Etioopia, millel on kolm korda rohkem elanikke, kuid mille turul on USAle väga vähe pakkuda."
Ka USA kongressi uurimisteenistus esitas 1994.a. kohta aruande, milles oli kinnitatud, et toiduabi on olnud oluliseks vahendiks ameerika põllumajandustoodete ekspordi turu laiendamiseks. Ja nii juhtubki, et suured USA põllumajanduskorporatsioonid, nagu Cargill ja ADM, mis kontrollivad suuremat osa USA teraviljaekspordist, osutuvad peamisteks võitjateks USA toiduabiprogrammides.