Uuendatud 30.09.2008

Lambakasvatuse olukord, lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine Eestis

Peep Piirsalu
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Eesti Maaülikool

Lambakasvatus on olnud Eestis veise- ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatusharuks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses väga olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis järgneva kümne aasta jooksul peale Eesti iseseisvumist ja üleminekut turumajandusele toimus lammaste arvu drastiline langus. See põhjustas suure lambaliha ja lambavillatoodangu languse, mistõttu lambaliha kadus kaupluse lettidelt ja enamik villavabrikud pidi oma töö lõpetama. Lambakasvatuse taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha- ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses ning probleemid  lambaliha ja villa realiseerimisel. Kõige madalamale tasemele langes lammaste arvukus 2000.aastal, mil Eestimaal peeti ületalve alla 30000 lamba (tabel 1). Alates 1999. aastast hakati Eestis riigipoolselt maksma ute kasvatamise toetust. Lammaste pidamise majanduslik tasuvus paranes ja lammaste arvukus hakkas aasta-aastalt kasvama. Positiivselt mõjus ka Eesti ühinemine Euroopa Liiduga. Tänu lammaste arvukusele on tõusnud toodetud lambaliha ja lambavillatoodang. Näiteks 2007.a. toodeti Eestis tapakaalus 600 tonni lambaliha ja 155 t lambavilla, mis on märgatavalt rohkem kui eelnevatel aastatel.

* lammaste arv koos samal aastal sündinud tallede seisuga 01.04.

Lambakasvatuse tasuvus tõusis tänu lambaliha kokkuostuhindade tõusule. See on viinud  lammaste arvu hüppelisele tõusule, kui ajavahemikul 2000-2008 kasvas lammaste arvukus üle 2,5 korra.  Hetkel on probleemiks tõusnud jällegi lammaste müük lihatööstustele, sest lihaks müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid lammaste tapmisega lihatööstuseid napib ja nende tapavõimsus on väike. Siseturul on lambalihast saanud nõutud, kuid sageli ka defitsiitne lihaliik, sest kauplusekettides lambaliha vahel küll leiab, aga mitte pidevalt.

Konjunktuuriinstituudi andmeil on lambaliha jaehinnad pidevalt tõusnud, kuid kokkuostuhinnad mitte oluliselt. Näiteks (www.ki.ee/09.11.2004 ) olid lambaliha kokkuostuhinnad 2004.a.septembris 12-23 kg noorlammaste lihakehadel 45.90 kr/kg-st (SEUROPI järgi R2) ja täiskasvanud lammastel 23,72 kr/kg-st. Lambaliha kokkuostuhindade tõus on olnud viimasel kahel-kolmel aastal minimaalne või mõne töötleja puhul isegi negatiivne. Kuid lambaliha keskmine hind Eesti turgudel oli 2003.a. oktoobris 65,45 kr/kg ja 2004.a. oktoobris 69,58 kr/kg, Eesti kauplustes keskmiselt vastavalt 82,26 kr/kg ja 95,38 kr/kg. Sama instituudi andmeil oli lambaliha  (www.ki/11.09.2008 ) jaehind Eesti turgudel 2007.a augustis juba 86,98  ja 2008.a. augustis isegi 101.88 kr/kg-st (hinnatõus 17%) ning tavakauplustes vastavalt 127,83 ja 178,95 kr/kg-st (hinnatõus juba 40%).

Kui üheksakümnendatel aastatel tarbiti Eestis keskmiselt 1,2-1,3 kg lambaliha inimese kohta aastas, siis 2007.a. toodeti ja ka tarbiti ca 400 g lambaliha aastas (lambaliha import on olnud marginaalne). Tarbimise langus on põhjustatud lambaliha tootmise langusest üheksakümnendatel aastatel, sest Eestisse ei ole lambaliha imporditud olulisel määral. Võrdluseks võib öelda, et 1939. a tarbiti Eestis ligikaudu 7 kg lambaliha inimese kohta, tänapäeval Euroopa Liidus 3 kg inimese.

Noorlambaliha ehk talleliha tootmine on lambakasvatuse olulisim sissetulekuallikas. Arvestused näitavad, et kattetulu suurus ute kohta moodustas 2007.a. ca 1600 krooni, millest olulisima andsid lambaliha realiseerimisest saadavad sissetulekud 1245.-kr. ehk 78 % ja ute toetus 219.-kr. ehk 14%. Seega lambalihast ja riiklikust ute toetusest saadi kokku 92% sissetulekutest, lambavill andis 3 % ja lambanahad 5 % sissetulekutest. Sellised sissetulekute proportsioonid on juhul, kui vill müüakse pesemata kujul ning lambanahad turustatakse toornahkadena. Proportsioonid võivad muutuda juhul, kui lambavilla ja lambanahku müüakse töödeldud kujul või kui neist talus mingisuguseid tooteid valmistatakse ja turustatakse.

Eesti lambakasvatuse nõrkuseks on lambakarja väike suurus. Koos lammaste arvu tõusuga on kaasnenud lambafarmide arvu langus, kuid samal ajal on lambakarjad muutunud suuremaks, mis on igati positiivne tendents (tabel 2, 4). Kui 2001.aastal oli Eestis 4858 lammastega majapidamist, siis 2005.a vaid 3185.
 

Selgub, et enamik Eestis kasvatavatest lammastest peetakse füüsiliste isikute farmides. 2005.a. vaid 14,5% lammastest kuulusid juriidilistele isikutele.

Tabel 3. Lammaste üldarvu jagunemine Eestis lambafarmide õigusliku vormi järgi

Tabel 4. Lammaste üldarvu jagunemine Eestis lambakarja suurusklassi järgi

Tabeli 4 andmeist selgub, et koos lammaste arvu tõusuga, muutuvad Eesti lambafarmid ka suuremateks. Kui 2001.a. peeti üle 100 pealistes karjades 13,9 % lammastest, siis 2005.a. juba 35,2% lammastest.

Lambakasvatuse tulukust aitab tõsta tegelemine mahelambakasvatusega. 2007.a. oli Eestis 27932 (37,8% lammaste üldarvust Eestis) mahepõllumajanduslike reeglite järgi kasvatatud lammast. Teiste loomakasvatusharude puhul on maheloomade arvukus Eestis veel väike. Näiteks mahekitsi on 16,1%, maheveiseid 6,6%, piimalehmi 2,8% loomade üldarvust. Üleminek mahelambakasvatusele ei ole niivõrd probleemne  võrreldes teiste loomakasvatusharudega. Lambakasvatuse tulukus suureneb, sest lisandub mahepõllumajandustoetus. Eestis on olemas ka kaks mahelihatöötlejat: AS Saaremaa Liha-ja Piimatööstus ja OÜ Märjamaa lihatööstus.