30.09.2008

Lambakasvatussaaduste turusituatsioon on selline, et lambakasvatajate peamine tähelepanu on olnud pööratud noorlambaliha ehk talleliha tootmisele, sest tänapäeval on lambast kui villaloomast saanud eelkõige lihaloom. Lisaks lihale annab suuremat sissetulekut tõuloomade müük ning väiksemal määral lambanahkade ja lambavilla müük. Lambakasvatuse tasuvust aitavad olulisel määral tõsta riigipoolsed otsetoetused.  Villa hind on püsinud pikka aega samal tasemel, kuid sageli on madala hinna taga ka madal villa kvaliteet, sest paljud lambakasvatajad ei oska pügamisjärgselt villaga õigesti ümber käia.

Lambavill annab tööd paljudele inimestele Põhjamaades nii vajalike lambavillaste rõivaste (sokid, kindad, mütsid, kampsunid) valmistamiseks. Enamik toodetud lambavillast kasutatakse praegu käsitöölõngana villast toodete valmistamiseks (kampsunid, kindad, sokid, mütsid). Perspektiivne on teiste villasaaduste valmistamine nagu villatekid, villapadjad või isolatsioonimaterjali valmistamine, mis osas tehakse maailmas intensiivselt vastavaid katsetusi.

Suurenenud on huvi võrreldes varasemate aastatega tõuloomade ostu vastu, sest paljud lambakasvatajad on suurendanud loomade arvu karjas. Nõudlus väärtusliku, dieetiliste omadustega talleliha järele on viimastel aastatel Eestis kasvanud. Kvaliteetse talleliha eest on tootjale viimastel aastatel makstud 45 krooni liha kilogrammi eest, kuid sellised kokkuostuhinnad on püsinud paaril, kolmel aastal. Seepärast on erksamad kasvatajad jälle asutud lambaliha eksporti korraldama, et saada talleliha eest võrreldes siseturuga paremat hinda. Eksporti soodustab teadmine, et  Euroopa Liit tervikuna on talleliha osas ala enesevarustusega. Samal ajal teiste toodanguliikide juures on tegemist seal ületootmisega.

Eesti looduslikud tingimused on sobivad lammaste kasvatamiseks. Eesti territooriumil on sadu tuhandeid hektareid kasutamata võsastuvaid rohumaid, poollooduslike rohumaid, rohumaid, mis on madala viljakusega ning mis ei sobi intensiivse loomakasvatuse tarbeks.

Eestis palju selliseid piirkondi (saared, rannaäärsed alad, kuppelmaastikud), kus traditsiooniliste põllumajandusharudega ei tasu ega saa tegeleda. Samas lambad (ja teised rohusööjad) aitavad hooldada ja säilitada  neid pool-looduslikke taimekooslusi ehk pärandkooslusi (loopealsed, puisniidud, rannaniidud, puiskarjamaad, aruniidud). Pärandkoosluste pindala on viimase 70 aasta jooksul tohutult vähenenud. Kõige rohkem on vähenenud selle ajaga puisniitude pindala , millede pindala on vähenenud isegi 1000 korda (Kukk, 1999). T. Talvi (2001) andmeil on pärandkoosluste pindala vähenemises peamisteks põhjusteks põllumajanduse kollektiviseerimine, ulatuslik uudismaade rajamine ning heinatööst loobumine, mistõttu pool-looduslikud rohumaad kadusid. Pool-looduslikel kooslustel väikemäletsejaliste pidamine aitab suurendada koosluste liigilist mitmekesisust ja säilitada need kooslused, mistõttu alates 2001.a. on toetatud selliste koosluste majandamist.

Tänapäeva põllumajanduspoliitika soosib mahepõllumajandust ja tavalambakasvatuselt on suhteliselt kerge mahelambakasvatusele üle minna. Seetõttu on mahelammaste osakaal lammaste üldarvust (2007.a ca 40%) Eestis võrreldes teiste loomaliikidega võrreldamatult kõrgem. Mahepõllumajandustavadega majandamine võimaldab toodangut müüa mahetoodetena. Lääne-Euroopas on aga mahetoodete järele on suur nõudlus. Mahelambakasvatusega tegelemine annab eelise oma toodangu müügil ning aitab kokkuvõttes parandada farmi majandustulemusi.

Peep Piirsalu
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Eesti Maaülikool