Põllumajandusministeeriumi toidu- ja veterinaarosakonna juhataja asetäitja Pille Tammemägi
Loomataudide ennetamist ja tõrjet reguleerib Loomatauditõrje seadus  ning selle rakendusaktid.

Kuidas loomataudid jaotuvad

Loomataudideks loetakse kõiki bioloogilise haigusetekitaja poolt tekitatud haigusi loomadel, mis võivad kas siis otsese kontakti või vahendajate abil kanduda ühelt loomalt teisele.
Loomataudide loetelu on väga pikk. Et kogu seda maailma mõista, tuleb teada erinevate loomataudide leviku üldisi iseärasusi ja nendest tulenevaid erinevaid võtteid loomataudide ennetamisel ning tõrjemeetmete rakendamisel. Olulist rolli siinjuures mängib samuti ühe või teise loomataudi puhanguga kaasnev majanduslik ja sotsiaalne kahju.
Sõltuvalt loomataudi ohtlikkusest ja leviku eripäradest jaotatakse haigused rahvusvahelist traditsiooni järgides 3 põhigruppi.
Esimesse ehk A-nimekirja kuuluvad haigused, mis võivad levida väga kiiresti ja  laialdaselt, haarates tihti mitut riiki, ning tekitavad puhkemisel ulatuslikku majanduslikku kahju, kuna tõrjega kaasnevad loomade hukkamine ning kaubanduspiirangud. Selliste haiguste levikul kehtestatakse taudi leviku piirkonnas karantiin ehk loomade, loomsete saaduste, sööda, seadmete ja inventari piirkonnast väljaviimise keeld ning inimeste liikumise piiramine. Kitsendused loomade ja loomsete saadutega kauplemisel kestavad veel pikka aega peale taudikolde likvideerimist. Eesti õigusruumis nimetatakse selliseid loomataude eriti ohtlikeks loomataudideks.

Eriti ohtlikud loomataudid on:
1) hobuste aafrika katk;
2) hobuste viiruslik entsefalomüeliit;
3) lammaste ja kitsede rõuged;
4) lammaste katarraalne palavik ehk bluetongue;
5) lindude gripp ehk lindude klassikaline katk;
6) Newcastle'i haigus e lindude aasia katk;
7) nodulaarne dermatiit;
8) Rift Vally palavik;
9) sigade aafrika katk;
10) sigade klassikaline katk;
11) sigade vesikulaarhaigus;
12) suu- ja sõrataud;
13) Tescheni haigus ehk sigade enzootiline entsefalomüeliit;
14) veiste katk;
15) veiste kontagioosne pleuropneumoonia;
16) vesikulaarne stomatiit;
17) väikemäletsejaliste katk.

Eesti on rakendanud pikalt kõigi eriti ohtlike loomataudide suhtes mittevaktsineerimise poliitikat. Meil ei olnud väga pikka aega esinenud ühtegi eriti ohtlikku loomataudi. Enne 2007 aasta Newcastle'i haiguse (ND) juhtumeid Abja Muna OÜ-s, Viljandimaal ja AS-s Tallegg oli viimane ND juhtum Eestis 1962 aastal. ND alane olukord Eestis on muutunud just tänu ND viiruse levikule tuvide seas. ND viirust on leitud tuvidel alates 15.10.2006 nii Harjumaal, Põlvamaal, Järvamaal kui Pärnumaal. Leviv ND viirus ei kutsu linnukarjas esile klassikalisi haigusnähte ning suurt surevust, kuid on piisavalt patogeenne, et põhjustada munatoodangu langust ning õigustada vajalikke tauditõrjemeetmeid, sealhulgas nakatunud karja hukkamist. Sellise varjatud viiruse leviku jälgimine ja vajalike tõrjemeetmete rakendamine on probleemne. Kuna viiruse jätkuv levik mets- ja põllumajanduslindude vahel tuleb lõpetada, otsustati Eestis alates 2008. aastast alustada põllumajanduslindude ennetavat vaktsineerimist ND vastu. Ka teistes liikmesriikides, peale Soome ja Rootsi on üle mindud ND osas ennetava vaktsineerimise rakendamisele tulenevalt selle laialdasest levimusest keskkonnas. Viimati tegi seda Taani 2005 aastal.

Ohtlikest loomataudidest vaba staatuse saamiseks rakendatakse tauditõrje programme. Tauditõrjeprogrammid võivad olla riiklikud või ettevõtja poolt vabatahtlikuna läbiviidavad. Tänu riiklikult korraldatud tauditõrjeprogrammide raames tehtud efektiivsele tõrjetööle varasematel aastatel on Eesti vaba nii veiste brutselloosist, veiste tuberkuloosist kui veiste enzootilisest leukoosist. Viimast esineb küll veel üksikjuhtudena, kuid riigi üldist haigusevaba staatust see ei ohusta. Ametlikult vaba staatuse saamiseks nende taudide osas esitab Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) taotluse Euroopa Komisjonile koheselt, kui on täidetud vaba staatuse saamiseks vajalike uurimiste maht. Vabatahtlike tõrjeprogrammidena on alustatud Maedi-Visna haiguse väljatõrjumist meie lambakarjadest. Põllumajandusministeeriumi poolt finantseeritava rakendusuuringu käigus on Eesti Maaülikooli Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut töötanud välja veiste infektsioosse rinotrahheiidi ja veiste viirusdiarröa tõrjeprogrammi.

Põllumajandusministeerium koostöös VTA-ga on käivitanud programmi marutaudi Eestist välja tõrjumiseks, alustades 2005 aasta sügisel metsloomade suukaudset vaktsineerimist. Tänu programmile on marutaudi esinemine metsloomade seas langenud trastiliselt. Läbi aastate on diagnoositud marutaudi keskmiselt aastas 300 ringi. Kõigi aegade kõrgpunkt saabus 2003. aastal, mil diagnoositi 813 marutaudi juhtu, neist 697 metsloomadel ja 116 koduloomadel. Peale 2,5 aastast vaktsineerimisprogrammi rakendamise alustamist diagnoositi 2007 aastal marutaudi vaid 4 loomal, neist 2 põllumajandus- ja 2 metsloomal.

Mida eriti ohtliku loomataudi kahtluse korral ette võetakse
Eriti ohtliku loomataudi kahtluse korral tuleb haiguse kliiniliseks diagnoosimiseks, vajalike proovide võtmiseks, epidemioloogilise uurimise läbiviimiseks ja loomataudi leviku tõkestamiseks viivitamatult kohale kutsuda kohalik volitatud veterinaararst või veterinaarjärelevalve ametnik. Veterinaararst informeerib loomapidajat taudiga kaasnevatest ohtudest ning annab täpsemad juhised, kuidas oletatava tõve levikut tõkestada. Kui vaja, kehtestab VTA kohaliku asutuse juht diagnoosi täpsustamiseni karjale või piirkonnale kitsendused. Viimastest teatatakse loomapidajale kirjalikult. Kui läbiviidud uuringute tulemusel diagnoositakse eriti ohtlik loomataud ja vastava diagnoosi kinnitab ametlikult ka VTA, moodustatakse kohalik ja riiklik loomatauditõrje komisjon, kehtestatakse taudipunktis karantiin, selle ümber määratletakse ohustatud tsoon ja ohustatud tsooni ümber järelevalve tsoon. Karantiini ning ohustatud ja järelevalvetsooni piiritleb kohalik loomatauditõrje komisjon ning kehtestab maavanem oma kirjaliku korraldusega VTA ettepanekul. Korraldus avaldatakse massiteabevahendites.

Kohaliku loomatauditõrje komisjoni kuuluvad maavalitsuse ja kohaliku omavalitsuse esindaja, VTA kohaliku asutuse juht ja vastutav järelevalveametnik, farmi teenindav volitatud veterinaararst ning Politseiameti ja Päästeameti esindajad vähemalt kohaliku asutuse juhi asetäitja tasemel. Komisjon korraldab ja kontrollib tauditõrje meetmete rakendamist.

Riikliku loomatauditõrje komisjon juhib tõrjemeetmete rakendamist mitut maakonda haarava taudipuhangu puhul, arutab taudikahju hüvituste taotlusi ning suunab loomataudi likvideerimiseks eraldatud riiklike ressursside kasutamist ja rahvusvahelist koostööd loomataudi leviku tõkestamiseks. Riiklikku komisjoni kuuluvad VTA peadirektor ja vastutavad järelevalveametnikud, Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi esindaja ning Politseiameti ja Päästeameti esindajad vähemalt peadirektori asetäitja tasemel. Karantiinitingimused ning tingimused ohustatud ja järelevalvetsoonis määratakse kindlaks loomatauditõrje eeskirjas. Kui kõnesoleva haiguse osas ei ole tõrje-eeskirja kehtestatud tuleb täita VTA nõudeid.

Eriti ohtlike loomataudide eeskirjad
Põllumajandusministri 23. jaanuari 2007. a määrus nr 4
"Suu- ja sõrataudi tõrje eeskiri"
Põllumajandusministri 25.juuni 2007.a. määrus nr 111
"Lindude gripi tõrje eeskiri¹"
Põllumajandusministri 5. augusti 2003. a määrus nr 79
"Newcastle'i haiguse tõrje eeskiri "
Põllumajandusministri 23. novembri 2004. a määrus nr 179
„Sigade klassikalise katku ja sigade aafrika katku tõrje eeskiri"
Põllumajandusministri 17. veebruari 2006. a määrus nr 25
"Teatud loomataudide tõrje eeskiri"

Ohtlike loomataudide eeskirjad
Põllumajandusministri 28. veebruari 2007. a määrus nr 17
"Veiste enzootilise leukoosi tõrje eeskiri"
Põllumajandusministri 21. juuli 2004. a määrus nr 120
"Veiste brutselloosi tõrje eeskiri"
Põllumajandusministri 23. aprilli 2004. a määrus nr 61
"Veiste tuberkuloosi tõrje eeskiri"
Põllumajandusministri 5. augusti 2003. a määrus nr 78
"Aujeszky haiguse tõrje eeskiri"
Põllumajandusministri 12. juuli 2004. a määrus nr 119
"Lõhilaste infektsioosse aneemia tõrje eeskiri"
Põllumajandusministri 25. juuli 2005. a määrus nr 84
"Teatud kalataudide tõrje eeskiri"
Põllumajandusministri 20. novembri 2000. a määrus nr 67
"Marutaudi tõrje eeskiri"
Põllumajandusministri 29.märtsi 2007.a.määrus nr 46
"Salmonellooside tõrje eeskiri"

Mida iga loomapidaja saaks ise teha
Üldised abinõud, mida iga loomapidaja ise saab ära teha, vähendamaks riski tuua mõni paha taud oma farmi.

*Hoidke ise ja nõudke teistelt oma farmi territooriumil puhtust ja korda.
*Farmi territooriumile olgu ainult üks sissepääs, mida hoidke lukus
*Lubage farmi territooriumile nii vähe inimesi ja veovahendeid, kui vähegi võimalik
*Ärge luba oma farmi inimesi, kes naasid välismaalt vähem kui 48 tundi tagasi
*Pidage ranget arvestust kõikide oma loomade ja nende liikumiste üle ühest karjast teise või tapamajja
*Kui Teil on mitu farmi, siis käsitlege neid kui täiesti eraldi olevaid karju ja vältige otsekontakte nende vahel
*Hoidke koerte, kasside ja lindude pääs farmi kontrolli all
*Ärge laske farmis närilistel peremehetseda

Lisaks nendele üldistele põhimõtetele võiks desinfitseerida farmi territooriumile sõitvate ja sealt lahkuvate veovahendite rattad ning inimeste jalanõud. Desinfitseeriv aine tuleks hoida puhtana ja uuendada seda iga päev. Kuna mustus võib desinfektsiooni kasutuks muuta, siis on otstarbekas kõik desinfitseeritavad materjalid enne puhastada ja pesta. Ka tuleks loomaomanikul jälgida, et ei tema ise ega tema töötajad ei puutuks kokku teistesse karjadesse kuuluvate loomadega.  

Kuidas kaetakse tauditõrje kulud
Kahte esimesse gruppi kuuluvad haigused on suuremal või väiksemal määral seotud kaubanduslike piirangutega ning nende loomataudide tõrje eeldab rangete, tihti loomapidaja jaoks majanduslikult väga kulukate, kitsenduste ja abinõude rakendamist. Nende loomataudide ennetamisel ja tõrjel võtab riik endale suurema rolli ning vastutuse. Riigi poolt finantseerimisele kuuluvad meetmed peavad olema proportsionaalsed ning kooskõlas ühtsete Euroopa Liidu riigiabi reeglitega, mis on reguleeritud Euroopa Komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1857/2006, mis käsitab asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist põllumajandustoodete tootmisega tegelevate väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes.

Vastavalt loomatauditõrje seaduse § 56 kaetakse A-nimekirja kantud loomataudide tõrje kulud riigieelarvest. Eriti ohtlike loomataudide ennetava vaktsineerimise (juhtudel, mil see on lubatud) kulud ning muud loomataudi ennetamisega seotud meetmed (bioohutuse tõstmiseks tehtavad kulutused) on loomapidaja kanda. Eriti ohtlike loomataudide hüvitamise kord on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 1. augusti 2000. a määrus nr 260 "Eriti ohtlike loomataudide ennetamise ja tõrjega seotud kulude hüvitamise tingimused ja kord".

Muude loomataudide ennetamist ja tõrjet finantseeritakse riigieelarvest põllumajandusministri kehtestatud korras, milles määratakse eraldi iga loomataudi puhul hüvitamisele kuuluvad kulud. Põllumajandusministri 23. novembri 2000. a määruse nr 69 "Eriti ohtlike loomataudide nimekirja mittekuuluvate loomataudide ennetamise ja tõrje finantseerimise kord" kohaselt katab riik marutaudi, skreipi, veiste brutselloosi, veiste enzootilise leukoosi, veiste spongiformse entsefalopaatia ja veiste tuberkuloosi diagnoosimisega, sealhulgas loomade ülevaatuse, proovide võtmise ja laboratoorse uurimisega seotud kulud. Samuti hüvitatakse järelevalveametniku või volitatud veterinaararsti ettekirjutuse alusel põllumajandusloomade hukkamisest tekkinud taudikahju. Riik maksab kinni ka loomade vaktsineerimise marutaudi ja siberi katku vastu. Kõikide teiste loomataudide riigieelarvest finantseerimise maht ja ulatus määratletakse Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori kinnitatavas loomatauditõrje programmis. Tegu on loomataudide ennetamise ja tõrje menetluste täpsustatud kavaga, milles sätestatakse riigi poolt finantseeritavate loomataudide ennetamise ja tõrje menetluste loetelu ning vastavate menetluste mahud loomataudide kaupa iga aasta kohta.
Loomapidajale hüvitamisele kuuluva hukatud looma väärtuse arvutamisel järgitakse põllumajandusministri 1. märtsi 2001. a määrust nr 18 „Põllumajandusloomade väärtuse arvutamine ning taudikahjude hüvitamise kord".

Tulenevalt uuest Ühenduse Loomatervise strateegiaga aastateks 2007-2013, mille üldmoto on „Haiguste ennetamine on parem kui ravi" vaadatakse lähitulevikus üle erinevates liikmesriikides kasutusel olevad tauditõrje hüvitamise skeemid eesmärgiga suurendada loomapidaja vastutust ning ühtlustada valdkond turumoonutuste vältimiseks kogu Ühenduse territooriumil.