Eesti Tõusigade Aretusühistu poolt 1999.a. vastuvõetud ja kinnitatud eesti sigade ristandaretusprogrammi "Marmorliha" eesmärgid ja teostumise võimalused on hakanud tänaseks selginema ning aretusühistus on toimunud aasta jooksul üksjagu struktuurilisi ja organisatsioonilisi muutusi, mis on eelduseks selle aretusprogrammi stabiilseks ja heaks funktsioneerimiseks
Eesti kvaliteetse sealiha tootmise programmist "Marmorliha" loe lähemalt Eesti Tõusigade Aretusühistu koduleheküljelt.

Aretusprogramm "Marmorliha" annab metoodika hea ristandsea saamiseks kolme või nelja seatõu ristamisel. Kahe ematõu, suure valge ja eesti peekoni tõu sigu ristatakse omavahel ning saadud ristandemis ristatakse veel omakorda suurt tailiha osakaalu andva nn. isapoolse tõu pjeträäni või hämpširi või djuroki tõugu või nende tõugude ristandkuldiga. Ristandemis annab sellisel ristamisel suuri ja hea kasvukiirusega pesakondi ning ristandkult vähese pekipaksuse ja suure tailihaosakaaluga liha.

Aretusprogrammi, seega ka Eesti Tõusigade Aretusühistu esmane ja peamine eesmärk on säilitada ja parandada puhtatõuliste eesti peekoni ja suurt valget tõugu sigade geneetilist baasi. Eeldus selleks on loodud Eestis väljaarendatud elektroonilise andmetöötluse võrgu (Possu) abil, mis koondab kokku andmed kõikidest puhasaretusfarmidest Jõudluskontrolli Keskuse andmebaasi. Andmebaasi laekuvate omajõudluse, eellaste ning järglaste näitajate alusel arvutatakse kõikidele tõusigadele BLUP-meetodiga aretusväärtus, mis on üle-eestiliselt võrreldav nii üldise aretusväärtuse kui ka osaaretusväärtuste abil. Selline informatsioon on seakasvatajatele ja konsulentidele hindamatuks valikukriteeriumiks, kuna nüüd on võimalik leida parimad vanempaaride kombinatsioonid ning suunata aretustööd ühe või teise kriteeriumi (pekipaksus, massi-iive, lihassilma läbimõõt) parandamiseks. Samuti on olemas informatsioon tõusigade viljakuse kohta viljakusindeksi näol, mida samuti arvutatakse JKK biomeetria sektoris.

Edukamate tõusigade tootjatega on aretusühistul sõlmitud lepingud, misläbi on aretustöö nendes farmides muutunud veelgi süstemaatilisemaks ja sihipärasemaks.

Eestis võidab üha suuremat populaarsust kunstlik seemendus. Aastaid tagasi oli kunstliku seemenduse kasutamise suhtes palju skeptikuid ja kõlasid väited, et emiste tiinestamine kunstliku seemenduse abil on väga raske või suisa võimatu. Praegu on väga paljud farmerid hakanud mõistma kunstliku seemenduse eeliseid, millest tähtsaim on parimate tõuloomade kättesaadavus, kuna kunstliku seemenduse jaama(desse) on hakanud jõudma tõepoolest parimad tõukuldid kogu Eestist, samas on imporditud ka "võõrast verd" Soomest, Norrast ja Austriast. Tartu Seemendusjaama kultide sperma järele on nõudlus aastataguste andmetega võrreldes kolmekordistunud.

Aretusprogrammi teiseks tähtsaks ülesandeks ja eesmärgiks on pakkuda nuumikute tootjatele heade emaomadustega ja suure viljakusega ristandemiseid.

Ristandemis tagab ristamisest tekkiva heteroosiefekti tõttu suuremad ja ühtlasemad pesakonnad ning põrsastel on hea kasvukiirus. Eelduseks on muidugi lähtetõugude kõrge geneetiline väärtus, hea tervis ja sigade õige söötmine. Kogu maailmas toodetakse erinevate aretusprogrammide raames ematõugude baasil ristandemiseid, kes müüakse nuumafarmidele.

Tervishoiualased probleemid näivad olevat põhiliseks takistuseks ristandemiste suuremamahulisele tootmisele ja edukale müügile Eestis. Loomade transportimisega ühest farmist teise kaasneb ju alati haigusrisk. Iga ristandemist tootev ja ka turustada tahtev farmijuht peaks siinkohal hakkama mõtlema oma kauba usaldusväärsusele just tervise ja hügieeni seisukohalt.

Tähtsamad abinõud peituvad eelkõige pidamistingimuste parandamises. Edukamates seakasvatusmaades on saanud iseenesestmõistetavaks põrsaste voorukaupa võõrutamine 3...4 nädala vanuselt poegimislaudast eraldi paiknevasse lauta, et lõhkuda võimalikud infektsiooniahelad. Sealautade ehitus Eestis küll ei soosi selliseid võtteid, kuid hea tahtmise juures on seda ilmselt siiski võimalik läbi viia. Samuti ei ole meil eriti levinud hügieeniks vajalik nn. puhta ja musta territooriumi (lauda siseterritooriumi ja väliskeskkonna) eraldamine dužiruumi abil, mida reaalselt kasutades saab laudast eemal hoida väliskeskkonnas levivaid haigusetekitajaid. Loomulikult on siin tegemist investeerimisvajadustega, kuid loodetavasti on selliste abinõude sisseseadmine vaid aja küsimus. Samas oleksid nuumikute tootjad ilmselt parema meelega nõus ostma väga hea jõudlusega emiseid laudast, mis on tuntud või lausa kuulus oma rangete hügieeninõuete poolest.

Teine lugu on ristandemiste ostmisega kaasnev raha probleem. Käibevahendeid napib alati ja illusioon, et ise emiseid tootes hoitakse raha kokku, on visa purunema. Siiski oleks otstarbekas arvutada välja, kui palju läheb maksma emise kasvatamine oma farmis ning võrrelda tulemusi ristandemiste turuhinnaga. Kui siis võrrelda oma farmis kasvatatavate (pahatihti veel puhtatõuliste) emiste jõudlusandmeid müügifarmi keskmiste tulemustega, ongi käes vastus küsimusele, kas toota ise emiseid või osta need partiide kaupa sisse ja seemendada seejärel isatõugu pjeträäni ja hämpiri kultide spermaga.

Kui ristandemiste tootmine on alles hoogu võtmas, siis pjeträäni kulti on enamik eesti nuumikute tootjaid ilmselt juba proovinud. Esialgne kahtlus pjeträäni pesakonna suurust vähendavast mõjust on haihtunud ja enamik on ilmselt lõpptulemusega, heakvaliteedilise ja läbikasvanud sealihaga, mida pjeträäniga ristamisest saadakse, igati rahul.

Loodetavasti saabub õige pea aeg, mil ka lihakombinaadid mõistavad selliste tarberistandite väärtust ning Eestis toodetud sealiha tõuseb taas hinda, olles konkurentsivõimeline HEA EESTI TOODE.

Allikas: Tõuloomakasvatus 3/2000.