Emiste paarituste ja poegimiste planeerimisel tuleb alati lähtuda kohalikest oludest, mille moodustavad söödabaas, sigalate ja suvelaagrite olemasolu, tööjõu kasutamise võimalused jne. Meie kliimavöötmes on sobivamaks poegimisajaks talv. Paaritamiseks ja poegimiseks sobiv aeg on omavahel seotud sigade söötmis-pidamistingimuste kaudu. Nimelt septembris-oktoobris paaritatud emised poegivad detsembris-jaanuaris. Sügisel paaritatud emised saavad eelseisvaks imetamisperioodiks hästi ette valmistatud, sest nende söödaratsioon on sel ajal piisav ja mitmekesine (teraviljajahu, kartul, söödapeet, haljassööt).

Emiste söödaratsiooni on sügisel suhteliselt kergem tasakaalustada, mistõttu talvel sündinud põrsad on tugevad ja terved. Talvised põrsad kasvavad jõudsasti ja suvel saab neid edukalt pidada suvelaagrites, kus kesikute söötmine ja hooldamine on lihtne ega nõua suuri kulutusi. Kesikute söötmine suvel on odavam, kuna neile saab anda ka odavat haljassööta. Sügisel nuumatakse kesikuid värske teravilja ja juurviljaga ning realiseeritakse lihaks. Taoliselt kasvatasid sigu meie esivanemad ja nii toimub seapidamine ka praegu paljudes majapidamistes ja väiketaludes.
Nõuetele vastavate sigalate ja korraliku söödabaasi olemasolul paaritatakse emiseid ja lastakse neil poegida aasta ringi. See võimaldab sealiha toota pidevalt ja nii sigalaid kui emiseid kasutada ratsionaalselt.
Suuremates seafarmides lastakse emistel poegida lühikese aja jooksul voorudena ja sigade eri vanuserühmi peetakse isoleeritult nendele sobivates sigalates. Sigade voorpoegimine hakkas levima meie seafarmides 60-ndatel aastatel, kui levisid veel mõned sigade nakkushaigused nagu influentsa ja atroofiline riniit. Voorpoegimisega pidurdati haiguste levikut ning parandati eri vanuses ja füsioloogilises seisundis olevate sigade pidamistingimusi.
Sigade voorpoegimisel seemendatakse/paaritatakse 1-2 nädala jooksul nii palju emiseid, kui neid mahutab poegimissigala (arvestades, et kõik emised ei tiinestu, paaritatakse tavaliselt 20-30% rohkem). Tiinestunud emised viiakse umbes üks nädal enne poegimist poegimissigalasse, kus nad poegivad ja kus neid peetakse kuni põrsaste võõrutamiseni. Seejärel viiakse emised uuesti vabade ja tiinete emiste sigalasse, kus nad uuesti tiinestatakse. Põrsad viiakse üle võõrdepõrsaste sigalasse.
Poegimissigala jääb tühjaks ja seal tehakse korralik puhastus, sulud ja põrandad pestakse ning desinfitseeritakse. Pärast desinfitseerimist peaks sigala jääma mõneks ajaks (päevaks) kuivama, tavaliselt kuivab ta soojal ajal kiiresti, kuid sügisel ja talvel tuleb sigalat kütta (tihtipeale lülitatakse põrsaste soojenduslambid sisse enne uue vooru emiste sisseajamist).
Seega kasutatakse poegimissigalat ainult põrsaste saamiseks ja nende üleskasvatamiseks kuni võõrutamiseni. Täistsükliga seafarmis on lisaks poegimissigalale veel vabade ja tiinete emiste sigala, kus peetakse ka sugukulte ja oma karja uuendamiseks kasvatatavaid noori sugusigu. Võõrutatud põrsaid peetakse tavaliselt kuni 4 kuu vanuseni võõrdepõrsaste sigalas ja nuumsigu eraldi nuumikute sigalas.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja