V.Sikk
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Normeeritud söötmise all mõistetakse loomade metaboliseeruva energia ja toitainete tarbe võimalikult täpset rahuldamist söötadega. Mida paremini seda praktikas teha suudetakse, seda täisväärtuslikum on loomade söötmine. Normeeritud söötmise aluseks on söötmisnormid. Need on pikaajaliste söötmiskatsete tulemuste alusel välja töötatud erinevatele loomaliikidele ja vanuserühmadele ning avaldatud vastavates teatmikes ja käsiraamatutes. Söötmisnormid näitavad kuipalju metaboliseeruvat energiat ja toitaineid s.o proteiini, mineraalelemente ja vitamiine peavad mitmesuguse toodangu, kehakaalu ja vanusega loomad päevas saama, et nad oleksid terved, heas toitumuses ja annaksid maksimaalselt toodangut. Söötmisnormid on koostatud silmas pidades nii söötmise füsioloogilisi kui majanduslikke nõudeid. Selletõttu saadaksegi praktikas tavaliselt loomade normeeritud söötmisega ka häid majanduslikke tulemusi.

Söötmisnormide järgi koostatakse loomadele söödaratsioonid. Söödaratsioon on ühele loomale päevaks ettenähtud sööda hulk. Söödaratsioon tuleb koostada nõnda, et söötmisnormides ettenähtud metaboliseeruva energia ja toitainete tarve saaks söötadega võimalikult täielikult rahuldatud.

Eestis hakati loomade söötmise normeerimisega tegelema eelmise sajandi algul. Kuni Esimese maailmasõjani olid meil kasutusel Oskar Kellneri normid, mida kasutati peamiselt veiste söötmisel. Hiljem kasutati Rootsi söötmisnorme (N. Hanssoni normid) ja Rootsis koostatud söötade toiteväärtuste tabeleid. Nendes normides ja tabelites oli ära toodud ainult kaks näitajat: odra söötühik ja seeduv valk. Lähtudes toodangust tehti kindlaks mitu söötühikut ja mitu grammi seeduvat valku loom päevas vajab. Selle alusel koostati söödaratsioon, mis kataks need tarbed.

Vahepealsetel aastakümnetel olid meil kasutusel üleliidulised söötmisnormid. Pärast Eesti taasiseseisvumist tuli produktiivloomade söötmisnormid kohandada teistes arenenud loomakasvatusega riikides kasutuselolevate normidega. 1995. aastal ilmusidki professor Ülo Olli poolt koostatud väga detailsed söötmisnormid kõikidele produktiivloomadele ("Põllumajandusloomade söötmisnormid koos söötade tabelitega, Tartu 1995"). Need normid baseeruvad meil lehmadega korraldatud pikaajaliste söötmiskatsete tulemustel. Normide koostamisel olid eeskujuks Skandinaaviamaades, Soomes, USA-s, Inglismaal, Kesk-Euroopa riikides kasutuselolevad söötmisnormid.

Eesti söötmisnormide järgi on veiste ja lammaste söötmine normeeritud 19 näitaja osas (metaboliseeruv energia, seeduv proteiin, kaltsium, fosfor, magneesium, naatrium, kaalium, väävel, kloor, raud, mangaan, tsink, vask, koobalt, jood, seleen, vitamiin A või karotiin, vitamiinid D ja E). Sigade söötmisnormid on detailsemad. Normeeritud on 31 näitajat. Võrreldes veiste ja lammastega, on sigade söötmisnormides kolm põhilist erinevust:
* seeduva proteiini asemel arvestatakse söödas sisalduvat kogu proteiini,
* proteiini kõrval on normeeritud veel kriitilised aminohappeid: lüsiini, S-aminohapped (väävlit sisaldavad aminohapped), treoniin ja trüptofaan,
* rasvlahustuvatele vitamiinidele lisaks on normeeritud 9 B-rühma vitamiini.

Hobuste söötmisel on normeeritud 17 näitajat.

Harilikult väljendab söötmisnorm looma kogu päevast toitainete vajadust. Viimane on aga jaotatav partsiaalseteks normideks. Partsiaalsetes normides tuuakse eraldi välja:
 elatustarbenorm (lüh. elatustarve) s.o selline päevane toitainete kogus millest loom ilma toodangut andmata ja kehakaalu muutmata ära elab. Selline toitaine tarve on täiskasvanud mittetootval loomal, kes pole tiine ega tee tööd. Loom peab söödaga saama aineid, mis parajasti katavad tema elu ülalpidamise kulutused,
 tootmistarbenorm (lüh. tootmistarve) on toitainete kogus, mida loom vajab lisaks elatustarbele toodangu moodustamiseks. Need normid antakse 1 kg toodangu (piima, villa, munade, kehamassi juurdekasvu) kohta,
 lootetarve lisandub tiinetel loomadel.

Praktikas kasutatakse tavaliselt summaarseid söötmisnorme. Need on saadud vastavate partsiaalsete normide liitmisel. Näiteks lüpsilehmade söötmisel summeerub päevane tarve elatus- ja piimatootmistarbest, kuid see võib summeeruda ka elatus-, piimatootmis- ja lootetarbest. Noortel, kasvavatel lehmadel lisandub elatustarbele veel kehamassi juurdekasvuks vajalik toitainete tarve.

Lisaks loomade päevasele tarbele on söötmisnormides ära toodud toitefaktorite kontsentratsioonimäärad, mis näitavad, kui palju peab söödaratsiooni kuivaine (või kuivsöödasegu) optimaalselt sisaldama metaboliseeruvat energiat ja normeeritud toitaineid.

Tarbenormide kõrval arvestatakse ratsioonide koostamisel veel kahte suurust:
* ratsiooni kuivaine optimum-, miinimum- ja maksimummäära,
* toorkiu kontsentratsioonimäära ratsiooni kuivaines.

Nende näitajate abil kontrollitakse kaudselt ratsiooni mahukust ja energiakontsentratsiooni

Sööda kuivaine kogust ei saa täpselt normeerida. Loom võib seda tarbida küllalt erineval hulgal. Tähtis on, et ta rahuldaks söödaga oma toitainete ja energia vajaduse ning seejuures oleks ka kõht normaalselt täis.

Jõusöödalise söötmisetüübi puhul suudavad suure toodanguga lehmad tarbida kuivainet koguses, mis moodustab keskmiselt 4% nende kehamassist, keskpärase toodanguga lehmadel on see näitaja 3-3,5%, kinnislehmadel võib see langeda 2-2,5%-ni . Noorveiste puhul peaks kuivaine söömus olema 2,5-3% kehamassist.

Toorkiud tagab eelkõige looma seedeorganite vajaliku täitvuse ning normaalsed seedeprotsessid. Seepärast peab teatud kogus toorkiudu olema kõikide produktiivloomade söödas. Toorkiurikkamad ratsioonid on mäletsejalistel. Nii peaks lehma ratsiooni kuivaines olema vähemalt 14% (suuretoodanguga lehmadel lühiajaliselt 12%) toorkiudu. Väiksema toorkiusisalduse puhul ilmnevad eesmao talitluse häired, millega kaasneb toodangu, eriti aga piimarasvasisalduse vähenemine.

Ratsiooni kuivaine toorkiusisaldus on pöördvõrdelises sõltuvuses selle metaboliseeruva energiasisaldusega. Kui söödas on palju toorkiudu, siis on selles vähe metaboliseeruvat energiat ja sellise söödaga on raske rahuldada suuretoodanguliste loomade energiatarvet.

Sigade kuivsöödalisel söötmisel arvestataksegi põhiliselt toitainete kontsentratsioonimääradega. Sel juhul tuleb normeerida üksnes päevane sööda kogus. Vahel ei normeerita sedagi, vaid sööta antakse isu järgi (näit. põrsaste söötmisel).