Söötades leiduvaid toitaineid ja energiat saab loomorganism oma vajadusteks kasutada seedeprotsesside kaudu. Seede ülesandeks on muuta söötades sisalduvad ained veeslahustuvateks, lõhustada need lihtsateks ühenditeks nii, et nad imenduksid läbi soole seina verre või lümfi, kust loomorganism kasutab neid oma kehaainete sünteesiks ja toodangu moodustamiseks.

Söödas leiduvate ainete üleminek kehaaineteks toimub põhimõtteliselt kahte teed mööda:
 * vahetu üleminek,
 * resüntees.

Vahetult läheb üle vesi, glükoos, mitmed mineraalelemendid (kaaliumi-, naatriumi-, kloriidiioonid). Enamikul juhtudel aga töödeldakse need loomorganismis täielikult ümber. Ümbertöötlemise lihtsaim skeem on:
 söödaained → hüdrolüüsi produktid → kehaained.

 Hüdrolüüsiproduktid muunduvad veel mitmekordselt ja põhjalikult ainete keerulisemal ümbertöötlusel intermediaarse (vahepealse) ainevahetuse käigus. Selle tulemusena tekivad täiesti uued ained, mida loomorganism kasutab oma kehaainete ja toodangu moodustamiseks. Loomorganismis leiduvad valgud, rasvad, süsivesikud, samuti toodangu koostises leiduvad ühendid on hoopis teistsuguse keemilise ehitusega kui need on söötades.

Seega on loomade praktilisel söötmisel oluline mitte ainult see kuipalju üks või teine loom söödaga toortoitaineid ja energiat saab, vaid see kuidas ta suudab neid ümber töötada st seedida ja omastada ning kehaainete ja toodangu moodustamiseks kasutada. Selleks peab omama ettekujutust söödaga seedekanalis toimuvast (seedimine, imendumine, toitainete omastamine jm).