21.04.2008

Ants-Hannes Viira, EMÜ Majandus- ja sotsiaalinstituudi teadur

Möödunud 2007. aastal toimus kogu maailmas ja ka Eestis kiire põllumajandustoodete ning toidu hinnatõus, mistõttu põllumajandusest ning toidust on saanud inimeste igapäevasuhtluses ning massimeedias taas igapäevane arutlusteema. Kauplustes ja turgudel sisseoste tehes tunnetame me kõik, et toit on muutunud oluliselt kallimaks ning kassas tuleb loovutada harjumuspärasest enam kroone.

Mis siis ikkagi toimub? Miks kasvasid hinnad nii kiiresti ning nii palju? Kas toit jääbki nii kalliks? Nende küsimuste üle on arutletud juba pikemat aega ja kindel on see, et neile ei ole ühest ning lihtsat vastust. Kindlasti mängisid toiduainete kallinemisel olulist rolli nii põud Okeaanias, üleujutused Lõuna-Ameerikas kui ka jõudsast majanduskasvust tingitud nõudluse kasv Aasias. Samuti on suurriikide valitsused otsustanud piirata kasvuhoonegaaside emissoone ning sellega tekitanud nõudluse bioenergia järele, mille üheks toormeallikaks on praeguste tehnoloogiate puhul ka põllumajandustooted. Küllap on olulisi mõjutegureid teisigi.

Siiski tasuks meil eelmise aasta kogemustest õppida seda, et erinevates maailma piirkondades toimuv mõjutab küllaltki kiiresti ning otseselt ka meid siin Eestis. See tähendab aga seda, et põllumajandustoodete ning toidu turg on maailmaturg ning maailmaturu arengutendentsid mõjutavad ka Eesti toiduturu suundumusi ning hindu. Sestap tuleks oma tootmis- ja turustamisotsuste tegemisel vaadata hoolikalt seda, mis maailmas toimub. Mitmed ärksamad põllumehed seda ka teevad. Näiteks Madis Ajaots rääkis oma ettekandes 4. aprillil toimunud Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi ning Eesti Maaülikooli visioonikonverentsil, et jälgib tihti oma mobiiltelefoni internetilehitseja abil seda, mis toimub teravilja ja rapsi hindadega Pariisi teraviljabörsil. Usun, et see on väga hea näide sellest, et värske info maailmaturul toimuvast on meile tihtipeale lähemal, kui me seda tajume ning info kättesaadavus ja selle kasutamine mängivad globaliseeruvas maailmas otsuste tegemisel üha suuremat rolli.

Käesoleva artikli eesmärk ongi vaadelda, millised on olnud tendentsid ning millised võiksid olla tulevikusuunad Eesti põllumajandustootja jaoks peamiste põllumajandustoodete maailmaturgudel.

Põllumajandustootmise arengutendentsid Eestis ja maailmas

Koos pilgu pööramisega laia maailma oleks paslik heita pilk ka Eesti põllumajandustootmise arengutele viimasel ca kümnel aastal ning uurida, kuidas on muutunud piima-, teravilja-, liha- ning õlikultuuride toodangumahud meil ja mujal.

Piim

Teravili

Liha

Õlikultuurid

Rahvastik

Kokkuvõtteks

Kuna põllumajandussaadusi ja toitu toodetakse inimeste tarbeks, siis mõjutab nende nõudlust maailma rahvastiku kasv ning heaolu suurenemine (majanduskasv). Rahvastiku kasv mõjutab vajatava toidu koghulka, heaolu suurenemise tagajärjel muutuvad ka tarbimisharjumused ning -eelistused.

Kui võrrelda maailmajagude kaupa rahvastiku osatähtsust ning põllumajandustoodangu osatähtsust siis selgub, et Aasia osakaal jääb kõigi vaadeldud põllumajandussaaduste tootmisel väiksemaks kui Aasia rahvastiku osakaal maailma rahvastikust (siin on võrreldud ainult osakaalu kogutoodangust ning ei ole arvestatud tarbijate eelistusi ning toitainete vajadust). Samasugune on lugu Aafrikaga, kus põllumajandustoodanguga omavarustatuse tase on Aasia omast veelgi madalam. Ameerika osakaal kõiki käsitletud põllumajandustoodete kogutoodangus on aga suurem kui Ameerika rahvastiku osakaal maailma rahvastikust. Ka Okeaania osakaal põllumajandustoodangust on kõrgem kui tema rahvaarvu osatähtsus maailma rahvastikust. Sama kehtib Euroopa kohta, kuigi erandiks on siinjuures õlikultuurid, mille toodang on suhteliselt madalam Euroopa rahvastiku osakaalust maailma rahvastikust.

Samal ajal, kui maailma rahvaarv on kasvanud 13,6% võrra on piimatoodang kasvanud 17,5% võrra ning lihatoodang koguni 31,6% võrra. Seega on hakatud maailmas tervikuna ühe inimese kohta rohkem piima ja liha tarbima. Seda võib seostada heaolu kasvuga, mistõttu inimeste toidulaud ning soovid on mitmekesisemad. Teraviljatoodang on aga kasvanud vaid 7,2% võrra, ehk vähem kui maailma rahvastik. Samas on teraviljad ka söödakultuurideks liha ja piima tootmisel ning teraviljatoodang kõikus aastati kõige rohkem. Kõige kiirem on olnud viimasel kümnel aastal õlikultuuride tootmise areng - toodangumaht on suurenenud rohkem kui 50% võrra.

Järelikult on nõudlus teravilja järele kasvanud suhteliselt enam kui selle pakkumine, mistõttu on loogiline ka teravilja hinnakasv. Nõudlust teraviljade ja õlikultuuride järele suurendab ka biokütuste hoogustuv tootmine. Arvestades, et ka teravilja sekkumisvarud on ammendunud, sõltub teraviljahind maailmas ühe enam konkreetsest saagiaastast, kuna puhver (varude näol), mida saaks kasutada turgude stabiliseerimiseks, on oluliselt väiksem. Seega võib eeldada tugevat nõudlust toiduainete ja põllumajandustoodete järele ka edaspidi ning see peaks olema heaks uudiseks ka Eesti põllumajandustootjatele.