Teraviljatootmine

Perioodi 1996-2009 suurim teraviljasaak oli Eestis 2007. aastal - 879,5 tuhat tonni. See on 39,8% enam kui 1996. aastal. Teraviljasaak oli sellest kõrgem viimati 1991. aastal (939,2 tuhat tonni), kuid tol ajal oli ka teravilja kasvupind suurem (418,1 tuhat ha 1991. aastal ning 292,3 tuhat ha 2007. aastal). Aastatel 2008. ning 2009. oli Eesti teraviljasaak ligikaudu 2007. aasta tasemel, vastavalt 864,2 tuhat tonni ning 873,5 tuhat tonni. 2010. aasta esialgsetel andmetel oli teravilja kogusaak 755,1 tuhat tonni, mis on 13,6% vähem kui 2009. aastal.


Joonis 5. Kultuuride osakaalud Eesti teraviljatoodangus aastatel 1997-2009 (allikas: ESA)

Eesti teraviljatoodangust moodustas 2009. aastal oder 43,2%, nisu 39,2%, kaer 9,9% ning rukis 4,5% (joonis 5). Muude kultuuride osatähtsus teravilja kogusaagist oli 3,3%, millest omakorda 79,6% moodustas tritik. Nisu osakaal teraviljade kogusaagist oli 2009. aastal 22,1 protsendi-punkti võrra kõrgem kui 1997. aastal. Odra osakaal on samal ajal vähenenud 4,7 protsendipunkti võrra, rukki osakaal 7,7 protsendipunkti võrra, kaera osakaal 6,6 protsendipunkti võrra ning muude teraviljakultuuride osakaal on vähenenud 3 protsendipunkti võrra. Seega on Eestis märkimisväärselt suurenenud nisu osatähtsus teravilja kogutoodangus ning kõigi teiste teraviljakultuuride osakaalud on vähenenud.

Teraviljade kasvupind oli Eestis 2009. aastal 316,4 tuhat hektarit, mis on 9,6% võrra enam kui 1996. aastal ning 12,9% võrra enam kui 2006. aastal. Suurima osa (44,5%) teraviljade kasvupinnast moodustas odra kasvupind. Nisu osakaal teraviljade kasvupinnast oli 35,9%, kaera osakaal 11,4% ning rukki osakaal 4,8%. Võrreldes 2006. aastaga on kõige enam kasvanud rukki (109,6% võrra) ning nisu (25% võrra) kasvupinnad. Kaera kasvupind on suurenenud 10,7% võrra ning odra kasvupind on vähenenud 0,9% võrra.


Joonis 6. Teraviljade kasvupind ja saagikus Eestis 2009. aastal (allikas: ESA)

2009. aastal toodeti maailmas 2,489 miljardit tonni teravilja. Eesti osakaal maailma teraviljatoodangus oli seega 0,04%. Toodangu mahu järgi olid maailmas kõige olulisemad teraviljakultuurid mais, nisu ning riis, mille osakaalud teraviljade kogutoodangust olid vastavalt 32,8%, 27,4% ning 27,3%. Kokku moodustasid need kolm kultuuri 87,5% maailma teravilja-toodangust. Eestis peamise teraviljakultuuri - odra - toodang moodustas 6,0% teraviljade kogutoodangust maailmas, kaera osatähtsus oli 0,9% ning rukkil 0,7%.

Maailmajagude lõikes on peamised kasvatatavad teraviljakultuurid küllaltki erinevad (joonis 7). Põhja- ja Lõuna-Ameerika riikides ning Aafrika riikides on peamiseks teraviljaks mais, mille osakaal teraviljade kogutoodangust on vastavalt 69,8% ning 35,3%. Aafrika riikide teravilja-toodangust moodustavad märkimisväärse osa ka sorgo (16,9%) ja hirss (12,6%). Aasias on suurim riisi osakaal (51,3%). Okeaanias ning Euroopas on aga peamiseks teraviljakultuuriks nisu, mille osakaal teraviljatoodangust on vastavalt 61,1% ning 49,1%. Sorgo osakaal Okeaania riikide teraviljatoodangust on 7,5%. Euroopa riikidega võrreldes on Eestis suurem odra, kaera ja rukki osatähtsus ning väiksem nisu osatähtsus. Kultuuride lõikes on Eesti osatähtsus maailma teraviljatoodangust kõrgeim kaera ning odra puhul - vastavalt 0,38% ning 0,25%.


Joonis 7. Teraviljakultuuride osakaalud teraviljatoodangus maailmajagudes ja Eestis 2009. aastal (allikas: FAO ja Statistikaamet)

Suurim teraviljakasvatuse piirkond on Aasia, mis annab ligi poole maailma teraviljatoodangust (joonis 8). Ameerika riigid annavad ligi veerandi maailma teraviljasaagist. Euroopa riikide osakaal maailma teraviljatoodangust oli 2009. aastal 18,7%, Aafrika riikidel 6,7% ning Okeaania riikidel 1,5%. Võrreldes piimatoomisega on teraviljatootmises maailmajagude osatähtsused oluliselt erinevad ning ka osakaalude muutumine ajas on väiksem. Aastatel 2006-2009 on 1,1 protsendipunkti võrra suurenenud Ameerika riikide osakaal maailma teraviljatoodangust, Euroopa riikide osakaal on kasvanud 0,7 protsendipunkti võrra ning Okeaania riikide osakaal 0,6 protsendipunkti võrra. Aasia osakaal maailma teraviljatoodangust on vähenenud 2,1 protsendipunkti võrra ning Aafrika osakaal 0,2 protsendipuntkti võrra.


Joonis 8. Maailmajagude osakaal teraviljatootmises aastatel 1997-2009 (allikas: FAO)

Teraviljasaagi dünaamikat maailmas ja Eestis aastatel 1997-2008 iseloomustab Joonis 9. Kuna teraviljatoodangut mõjutab oluliselt ilmastik, siis sellest tuleneva tootmise volatiilsuse silumiseks on kasutatud kolme aasta libisevat keskmist. Kui võrrelda jooniseid 3 ja 9, siis ilmneb, et  teravilja toodangumahud on võrreldes piimatoodanguga ebastabiilsemad. Maailmas tervikuna kasvas perioodil 1997-2008 (kolme aasta libisev keskmine) teraviljatoodang 17,8% võrra (võrdluseks - piimatoodang kasvas samal ajal 23,3% võrra).


Joonis 9. Teraviljatoodangu muutumine (kolme aasta libisev keskmine) maailmajagudes ja Eestis aastatel 1997-2008, 1997=100% (allikad FAO ja Statistikaamet)

Kolme aasta libiseva keskmise saagi võrdluses oli 2008. aastaks 1997. aastaga võrreldes kõige enam (28,5% võrra) kasvanud Aafrika teraviljatoodang. Ameerika riikides oli kasv 22,5%, Aasia riikides 17,3%, ning Euroopa riikides 11,7%. Okeaanias oli 2008. aastal (kolme aasta libisev keskmine) teraviljasaak 5% väiksem kui 1997. aastal. Selle põhjuseks olid 2006. ning 2007. aasta madalad saagid (vastavalt 50,4% ning 37,7% väiksemad kui 2005. aastal). Jooniselt võib näha, et teiste maailmajagudega võrreldes varieerub teraviljasaak Okeaanias oluliselt rohkem, mis viitab sealsele suhteliselt ebastabiilsele ilmastikule. Eestis on teraviljatoodang aga 2003. aastast alates kasvanud maailma keskmisest kasvutempost oluliselt kiiremini.

Võrreldes teraviljatoodanguga varieerub teraviljade kasvupind oluliselt vähem (joonis 10). Ka kasvupindade dünaamika vaatlemisel on aluseks võetud kolme aasta libisev keskmine. Maailmas tervikuna teraviljade kasvupind perioodil 1997-2002 vähenes ning aastatel 2003-2008 on see taas suurenenud. Teraviljade (kolme aasta libisev keskmine) kasvupind oli 2008. aastal 1,7% võrra suurem kui 1997. aastal (teraviljade kogusaak oli samas 17,8% võrra suurem). Kõige enam on teraviljade kasvupind suurenenud Okeaania (21,9% võrra) ning Aafrika riikides (13,4% võrra). Aasia riikides on teraviljade kasvupind antud perioodil kasvanud 1,1% võrra. Euroopa ning Ameerika riikides on aga teraviljade kasvupind vähenenud vastavalt 3,4% ning 3,0% võrra.


Joonis 10. Teravilja kasvupinna muutumine (kolme aasta libisev keskmine) maailmajagudes ja Eestis aastatel 1997-2008, 1997=100% (allikad: FAO ja Statistikaamet)

Kui võrrelda maailmajagude osatähtsust teraviljade kogusaagi (joonis 8) ning kasvupindade (joonis 11) osas, siis esineb teatud erinevusi. Aasia ja Euroopa riikide osatähtsus teraviljade kogutoodangust ja kasvupindadest on ligilähedaselt sama suur. Ameerika riikide puhul on osatähtsus teraviljade kogutoodangust (2009. aastal 25,5%) suurem kui osatähtsus nende kasvupinnast (17,4%), mis viitab teraviljade keskmisest kõrgemale saagikusele selles piirkonnas. Aafrika riikide ja Okeaania osatähtsus teraviljatoodangu andmisel on aga väiksem kui nende riikide osakaal teraviljade kasvupinnast, mis omakorda viitab keskmisest madalamale saagikusele nendes riikides.


Joonis 11. Maailmajagude osakaal teraviljade kasvupinnast aastatel 1997-2009 (allikas: FAO)

Võttes arvesse, et teraviljatoodang on 17,8% võrra suurenenud ning kasvupind on suurenenud ainult 1,7% võrra, on ilmne, et teraviljade saagikus on vaadeldaval perioodil kasvanud. Näiteks nisu saagikus on maailmas perioodil 1996-2009 suurenenud keskmiselt 17,3% võrra, maisi saagikus 21,6% võrra ning riisi saagikus 11,1% võrra. Kui teraviljade saagikuse aegridu siluda³ ning vaadelda kolme aasta libisevaid keskmisi saagikusi, siis kasvas maailmas teraviljade saagikus perioodil 1997-2008 keskmiselt 15,8% võrra (joonis 12). Kõige enam on saagikused kasvanud Ameerika riikides (26,1% võrra). Aafrika, Aasia ja Euroopa riikides jäi keskmine saagikuse kasv vahemikku 13,3-16,0%. Teraviljade saagikus on vähenenud Okeaania riikides, kus see oli (kolme aasta libiseva keskmise võrdluses) 2008. aastal 22,1% võrra väiksem kui 1997. aastal. Samal ajal on Okeaanias teraviljade kasvupind suurenenud 21,9% võrra ning toodang kokku vähenenud 5% võrra. Eestis on teraviljade kolme aasta libisev keskmine saagikus aastatel 1997-2008 kasvanud 47,7% võrra.


Joonis 12. Teraviljade saagikuse (kolme aasta libisev keskmine) muutumine 1997-2008 (allikas: FAO)


_______________

³ Aegridade silumise eesmärk on ilmastikust tingitud saagikuse ja seega ka saagi varieeruvuse vähendamine, mis aitab selgemalt välja tuua pikemaajalisi trende.