Tegevuse tüüp:  pikaajaliste traditsioonidega tootmissuund, mille maht on viimasel ajal oluliselt vähenenud; vajab kindlasti taaselustamist.

Maht:  puuviljakasvatus annab häid võimalusi alla 20-hektariliste väiketalude arendamiseks piirkondades, kus looduslikud iseärasused suurtootmist ei soosi (Kagu- ja Lõuna-Eesti, Peipsi-äärsed alad).

Turg:  hetkel toodetakse puuvilju valdavalt siseturule; lisaks lõpptarbijale ostavad kohalikku toormaterjali kokku ka kohalikud konservitööstused. Välisturule pääsemine on küsitav, kuna toodangu kvaliteet on reeglina ebaühtlane, kogused väikesed, samuti on probleemiks säilivus.

Vajalikud baasoskused ja –teadmised:  eeldab aiandusalaseid baasteadmisi ja oskusi; tootmisaedade puhul tulevad kasuks teadmised uutest agrotehnikatest ja sortidest.

Tootmiskulud: Uute puuviljaistandike rajamine on üsna kulukas: nt. tavatehnoloogia kasutusega õunaaia rajamisel kulub 100 000 krooni hektari kohta; kääbusõunapuude istandiku rajamine koos vajalike süsteemidega maksab 200 000 EEK/ha.

Kasum:  puuviljakasvatus tasub heade saakide korral end ära 7-8 aastaga — seega võib tasuvusperioodi lugeda küllalt pikaks.

Riskid: hetkel lähtuvad põhilised riskid ilmastikust ja kahjuritest ning taimehaigustest; teatud ohud on seotud ka sortide õige valikuga. Head saaki on võimalik saada üksnes õigete hooldusvõtete valdamisel.

Võimalik kombineerida järgmiste alternatiivsete tootmissuundadega:  mahepõllundus – puu- ja köögiviljakasvatus; maaturism; põllumajandussaaduste töötlemine.

Soovitused: enne puuviljakasvatuse kasuks otsustamist tasub nõu pidada vastava eriala konsulendiga; istikud tuleks kindlasti hankida lähtuvalt kinnitatud Sordinimekirjast ning üksnes tunnustatud puukoolist. Samuti on sortide valikul väga oluline lähtuda turuvajadustest ja rentaablusest.