Põllumajandust, kui eluvaldkonda on aastatuhandete jooksul peetud kultuuri aluseks. Sellest ka ingliskeelne nimetus “agriculture“ ehk põllukultuur. Kahjuks on aegade jooksul sellest arusaamisest taganetud ja praeguseks on põllumajandus taandunud  lihtsalt majandusharuks, milles on laialt levinud arusaam, et monokultuurnride saagi suurendamiseks piisab üha rohkemast kunstväetiste ja kahjuritõrjevahendite kasutamisest.

Intensiivpõllumajanduses ei pöörata piisavalt tähelepanu stabiilsesele ökosüsteemile, mitmekesistele kooslustele ja elava huumuskihi rollile.

Meil Eestis on kasutusel kaks erinevat arusaamist põllumajandusest- intensiivpõllumajandus e. tavapõllumajandus ja mahepõllumajandus. Võib öelda, et selline lahknemine põhineb kahel erineval maailmavaatel. Heal lapsel mitu nime, nii ka mahepõllumajandusel. Eesti keeles oleme kasutanud praktiliselt sama väärselt sõnu ökoloogiline-, orgaaniline- ja mahepõllumajandus.

Bioloogiline- viitab põhitähelepanu langemist bioloogilisele, elavale protsessile looduses.

Biodünaamiline- vanim mahepõllumajanduse koolkond, omab kindlat metoodikat alates 1924 aastast.

Bioorgaaniline- põllumajandusmeetod, mis rajaneb taimväetistel.

Orgaaniline- viitab kahele asjale: orgaanilisele väetisele ja farmile kui terviklikule kooslusele.

Looduslik- mõistab põlluharimist koostööna loodusega, mitte rikkudes looduse seadusi, käsitleb ka loodustooteid, näiteks metsamarju ja seeni. Kasutusel Soomes.

Ökoloogiline- keskkonna-alane termin, seonduvalt põllumajandusega hakkasime seda kasutama peale esimesi väliskontakte ligikaudu viisteist aastat tagasi. Uues Mahepõllumajanduse seaduses võetakse sõna „öko“ paralleelselt kasutusele sõnaga „mahe“.

Mahe- algselt oli plaanis jätta see sõnatüvi põllumeeste pärusmaaks, mis sõna „ökoloogiline“ puhul võiks tekitada mõistete segast kattuvust keskkonnakaitseliste terminitega.

Biodünaamilist põllumajandust on nimetatud ka orgaanilise  põllumajanduse maksimalistlikuks suunaks, kus iga talu  kujundatakse iseseisvaks püsivaks ökosüsteemiks,  nii et pinnase, taimede ja loomade omavahelised  keerukad suhted oleksid tasakaalus  päikesekiirgusega ja arvestaksid aastaaegade  vaheldumist ning kosmilisi rütme. 

Täna mõistame „mahepõllumajanduse“ all seda osa põllumajandusest, mida käsitleb EÜ direktiiv 2092/91 oma kehtivate piirangutega. Nendele piirangutele lisanduvate piirangutega saadakse täiendavalt kas biodünaamiline, bioorgaaniline, looduslik või mõnda muud kaubamärki kandev toode, mis siiski on eelkõige mahetoodang.

Nüüd aga läheme konkreetsemalt biodünaamilise maaviljeluse juurde.
1924 aastal pidas doktor Rudolf Steiner Breslau lähedal Koberwitzis põllumajanduskursuse. Lisaks uuele loodusnägemusele andis ta praktilisi näpunäiteid põllumajanduse ja aianduse edendamiseks. Loodi alus bioloogilis- dünaamilisele põllumajandusviisile. See põhineb arusaamisel, et harmoonia on nii kosmoses, looduses kui ka inimeses endas. Biodünaamiline põllumajandusviis lähtub eelkõige vajadusest maad elavana hoida. Sellele nõudele vastavalt hooldatud maal kasvatatud väärtuslikud saadused ongi tasu vaevanägemise eest.

Kahjuks põrkuvad mõttekäigud jõudude mõjust looduse ja põllumajanduse dünaamilistest alustest endiselt mõistmatusele, kuigi näiteks tuumafüüsikast on paljudele teada, kui võimas energia peitub tillukeses ainekoguses – ühes grammis aines võib sisalduda ümmarguselt 25 miljardit KWh energiat. Looduses tegutsevad aga teised jõud, mida tajume elavate, hingeliste, vaimsete mõjutustena. Ka need jõud mõjuvad Maa ainete vahendusel.
Vaadeldes eluga täidetud maailma, märkame, et elav sünnib vaid elavast. Elutu ei ole võimeline elu edasi kandma. Seepärast on suure tähtsusega, kas taime eluprotsessides osalevad  lämmastik, kaltsium, kaalium jt ained pärinevad „hinge“ olevusest või „surnud“ füüsikalis- keemilistest protsessidest. Loomne väetis ergutab eluprotsesse mullas ja taimedes teisiti kui mineraalne väetis. Rootslane Kjell Arman arutleb: „on raske kirjutada biodünaamilisest maaviljelusest, sest selle taga peitub midagi erakordselt laiaulatuslikku ja sügavat - sellesse tungimine on eluülesanne. Biodünaamiline põllumajandus ei ole mitte niivõrd kindlate juhiste ja eeskirjadega meetod, pigem suunitlus mõtlemiseks ja tegutsemiseks“ .
Biodünaamiline maaviljelus arvestab Maa kui suure, orgaaniliselt seotud tervikuga, mis toimib oma seaduspärasuste ja rütmide järgi. Suur maailmakõiksus - päikesesüsteem mõjutab Maa peal toimuvat. Samamoodi tuleb näha  tervikut ka põllumajanduses.

Biodünaamiline mullaharimine ei ürita ainult parandada moodsa maaviljeluse jämedaid vigu ega püüdle tagasi vana juurde, vaid esitab uued meetodid ja juhatab teedele, mis viivad tulevikku.

Kuidas on see kõik seotud konkreetse inimesega? Üks põhjus on selles, et oleme sunnitud teadlikult valima toitu, kuna tunneme, et meie tervis ja töövõime sõltuvad suuresti toitumisviisidest. Tänapäeval on inimese keha samamoodi ohustatud kui maa. Inimkeha hoitakse üleval maa andidega. Me valime toiduaineid hoolikalt just seetõttu, et vastutame oma keha eest. Siin ei pea me silmas ainuüksi füüsilist töövõimet, tervist, vaid veel rohkem hingelis- vaimset loomejõudu. Seega on meil täisväärtuslikuks toitumiseks suurem motiiv kui lihtsalt puht tervishoiualased huvid.

Küsitakse, kuidas kontrollida biodünaamilise põllumajanduse toodangu kõrget kvaliteeti. Selleks on mitmeid meetodeid, õigemini võiks neid nimetada biodünaamilisteks uurimismeetoditeks. Näiteks kristallisatsioonianalüüs, mis algselt oli mõeldud haiguste diagnoosimiseks. Oluline kontrollvõte on taime väljanägemise ja vormi kasvuaegne jälgimine. Analüüsitakse piltlikult mõjusid, mida nimetatakse vormijõududeks, organiseerivateks jõududeks ja nende täiuslikkus ongi kõrgeim kvaliteet.

Doktor Rudolf Steineri õpetuse elluviimine tänapäeva Eestis on juba omaette teema.