Eesti hobune ohustatud põllumajandusloomana
Eesti hobune on nii põllumajandusloom kui ka osa bioloogilisest mitmekesisusest ja meie kultuuripärandist. Seejuures tuleb siiski mitmel põhjusel rõhutada tema rolli põllumajandusloomana. Esiteks on ta sellena kujunenud, teiseks - ainus rahvusvaheline nimestik, mida peetakse ohustatud tõugude kohta, on just nimelt põllumajandusega seotud nimestik. See ei ole mitte punane raamat, mida Rahvusvaheline Looduskaitseliit peab ohustatud liikide kohta, vaid seda täiendav nimestik, mida ÜRO põllumajanduse- ja toiduorganisatsioon (FAO) peab ohustatud tõugude kohta.

Eesti hobune bioloogilise mitmekesisuse kandjana
Kui me peame silmas hobust kui liiki, siis täiesti metsikuna on ta juba välja surnud ja selles osas ei ole meil otseselt midagi teha. Teisest küljest - liigina, on koduhobune täpselt sama liiki ja liigi kui tervikuna teda hetkel maailmas miski ei ähvarda. Küll aga ähvardab hobust, nagu teisigi koduloomi, nn geneetiline erosioon. Tänapäevaste aretusmeetodite tagajärjel langeb liigisisene mitmekesisus väga oluliselt. Kõige teravam näide on lüpsilehm, sest eliitpullide spermaga seemendatakse massiliselt loomi üle kogu maailma. Hobuse puhul on see probleem natuke väiksem, kuid siiski olemas. Mida paremini aretatud sporthobuse tõug, seda ühetaolisemaks on ta viimasel ajal aretatud. Mitmekesisuse säilimiseks on hädatarvilik säilitada aborigeenseid tõuge. Ja omakorda on oluline arvestada ka seda, et nende aborigeensete tõugude säilitamise võtted on pisut  teistsugused kui kaasaegsete tõugude aretusvõtted. Nende põlistõugude säilitamisel on äärmiselt oluline säilitada ka tõusisene mitmekesisus. Põlistõu säilitamisel ei tohiks (eriti kui tõug on niivõrd väikesearvuline nagu on eesti hobune), täkkude arvu viia liiga väikeseks. Loomulikult täkkude arv ei saa olla niisama suur kui märade arv, aga mida suurem see on, seda paremini saame säilitada eesti hobuse mitmekesisust.

Eesti hobune pärandmaastiku hoidjana
Põlistõud on enamasti kõige paremini kohastunud selle maa oludega, kus nad esinevad. Kui me räägime Lääne-Eesti looduse kaitsmisest, siis siin on väga oluline säilitada pärandkooslusi. Neid kooslusi, mis on kujunenud looduse - peamiselt mere, aga mingil määral ka muude looduslike tingimuste ja inimese koosmõjul. See inimmõju on peamiselt olnud kahesugune: ühest küljest niitmine loomadele sööda varumiseks ja teisest küljest, vähemalt sama tähtsana, karjatamine. Need tegurid loovad erilisi elupaiku - rannakarjamaid, loopealseid, puisniite, metsakarjamaid ja teisi pärandkooslusi, mida saavad kasutada need taimed, mis muidu meie looduses kaoksid ja need putukad, mis on seotud nende taimedega ning need linnud, kes vajavad avamaastikku. Meie kõige ohustatum kahepaikse liik - kõre (juttselg-kärnkonn) - on tänapäeval samuti sõltuv karjatatavatest rannaniitudest. See tähendab, et eesti hobust tuleb kaitsta koos meie põliste põllumajanduslike maastike (pärandmaastike) ja neis leiduvate pärandkooslustega. Selline kahe olulise väärtuse ühine säilitamine on kõige kuluefektiivsem viis. Selle asemel, et luua kalli raha eest kultuurkopleid, tuleks hoopiski loomad randa ajada või metsa ajada seal, kus on veel olemas metsakarjamaid. Sellega me säilitame oma rannakarjamaad, oma karjatatavad metsad, oma loopealsed ja ühtlasi saame parimad karjamaad eesti hobusele. Seda suunda oleme Matsalus järginud juba aastaid. Näiteks on Läänemaa suurim eesti hobuste kari kaasatud Saastna rannakarjamaade hooldusesse Matsalu looduskaitsealal ja Poanse loopealse hooldamisse. Ka väiksemad lähiümbruse karjad osalevad selles töös.

Eesti hobuse kaitse ja Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika.
Veel üks põhjus, miks eesti hobuse kaitse juures ei tohi unustada, et ta on põllumajandusloom, seisneb järgnevas. Peamine potentsiaalne raha eesti hobuse kaitsmiseks sõltub lähiajal Euroopa Liidu maaelu arengu määrusest, mis on osa ühtsest põllumajanduspoliitikast (CAP). Selles on ühe meetmena ette nähtud kohalike ohustatud tõugude toetamine. Teise olulise meetmena pärandmaastike ja pärandkoosluste toetamine - nii et mõlemad aspektid, mis eesti hobuse kaitses päris tihedalt põimuvad, leiavad toetust Euroopa Liidu maaelu arengu määruse raames.

Praeguses olukorras on otstarbekas pidada põllumajandussektorit põlistõugude kaitse eest peamiseks vastutajaks. Samas on põlistõugude kaitse vajalik looduse mitmekesisuse ja kultuuripärandi säilitamiseks. Peamiselt peavad nende sektorite esindajad mõjutama juhtsektorit - põllumajandust, kelle kaudu lähitulevikus hakkab liikuma raha. Oluline on ka see, kui palju suudetakse erasektori heategevuslikku ja vabatahtlikku raha panna eesti hobusese kaitsesse. Selle nimel on aga Eesti Hobuse Kaitse Ühingul vaja tublisti vaeva näha.