Ajalooliselt kujunenud geneetiliste ressursside hoidmine on oluline nii bioloogilise mitmekesisuse kui rikkaliku kultuuripärandi säilimiseks.

Lääne-Eesti piirkonnas on säilinud mitmekesine kultuuripärand, traditsiooniline elulaad, loodusväärtused (sh. Kihnu kui UNESCO vaimupärand, Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala). Piirkonnale iseloomulike ohustatud põllumajandustõugude vastu huvi tõstmine, nende väärtustamine ja kaitse on oluline kultuuritraditsioonide, pärandmaastike ja loodussõbraliku elustiili jätkumiseks.

1. aprillil 1995 jõustunud� Säästva arengu seaduse
§ 9. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamise kohaselt
(2) Bioloogilise mitmekesisuse säilitamise põhialused on:
2) kohalike kultuurtaimede sortide ja koduloomatõugude osas nende arvelevõtmine ja andmepankade hoidmine võimalikult kõikide sortide ja tõugude kohta.

UNESCO programmi “Inimene ja biosfäär” Sevilla strateegia kohaselt on äärmiselt oluline seostada kultuurilise ja bioloogilise mitmekesisuse käsitlemine, hoida ajalooliselt kujunenud teadmisi ja geneetilisi ressursse ning tunnustada ja stimuleerida nende osa tugivas arengus.

Maalambale sarnaneva välimikuga lambad, keda ei ole� praegu ametlikult� eraldi tõuna tunnustatud on levinud Kihnus ja teistel Lääne-Eesti saartel, kus loomapopulatsioonid on alates 1940. aastatest suhteliselt isoleerituna püsinud. Isendid on kasvult väheldased, värvus varieerub heledast mustani, villakus on� nii alus- kui pealisvill, millest saab� pehmet ja samas vastupidavat kiudu. Esineb tilbadega lambaid, uttedel võib esineda sarvi.
Maalambad on kohastunud Eesti kliimaga aastatuhandete vältel, seetõttu on nad vastupidavad ja vähenõudlikud söötmis- ja pidamistingimuste suhtes. Maalamba baasil on aretatud Eesti kultuurtõud (eesti valgepealine ja eesti tumedapealine lammas).

2003. aasta sügisel võeti UNESCO kaitse alla Kihnu saare subkultuur. Kihnu saarel on Eestis ainsana säilinud iidne ühiskonnamudel ja rahvakultuur, sh. kohaliku tekstiilkäsitöö valmistamise ja igapäevase kasutamise algupärased traditsioonid. Need on tihedalt seotud Läänemere saartel ja rannikul levinud põlistõugu lammaste villaga. Nagu kõik põlistõud, on ka Kihnu lambad, kelle villa on sajandeid kasutatud kohalikus käsitöös, kujunenud tänu kohalike geograafiliste tingimuste, kliima ja söödaolude ning inimeste valiku koosmõjule.

Maalammas omab sarnast kõrget kultuurilist väärtust kogu Lääne-Eesti saarestiku ajaloos. Need teiste Läänemeremaade saarte lammastega sarnanevad lambad on senini säilinud tänu kohalikest tavadest kinni hoidvatele inimestele ja nimetatud loomade heale kohastumisele piirkonna� oludes.

Kaasajal on üldine suund Eestis lihalammaste kasvatamisele ja naturaalset kohalikku villa väärtustav ja kasutav rahvuslik käsitöö kadumas.

Inimeste vähese teadlikkuse� tõttu põlistõu väärtustest, uute tootmistõugude suurema populaarsuse ja väikeste villavabrikute kadumise tõttu, mis on põhjustanud villa saatmise mandri-Eesti suurtesse villavabrikutesse, kust ei saada enam tagasi� konkreetse, kohaliku lamba peenekiulist, läikivat käsitöölõnga, ongi kadumas huvi varem villa poolest eelistatud lammaste vastu.� See tähendab aga unikaalse lambatõu hääbumist Eestis.

Põlistõugude kaitsel aktsepteeritakse, nagu ka teistes bioloogilise mitmekesisuse kaitse küsimustes ettevaatuse printsiipi, mis on EL keskkonnaõiguse aluspõhimõte.

Kui meil pole põhjust arvata, et Lääne-Eesti kohalikud lambad on aja jooksul täielikult asendatud uue tõukarjaga, siis peame eeldama põlise karja säilimist. Terve rea tunnuste poolest, alates sarvilisuse suuremast sagedusest ja teistsugusest villast ning lõpetades teistsuguse käitumisega karjamaal, eristuvad Lääne-Eesti saarte lambapopulatsioonid kultuurtõugude omadest.

Risk põlistõugu kaotada on suur, kuna loobutakse lambapidamisest üldse või minnakse üle uutele kommertstõugudele lihatootmise eesmärgil. Nõrgenevad sidemed kultuuri ja looduskaitse vahel, kaovad võimalused algupärase toorme – peenkiulise villa saamise järele, mille tulemusel� võivad hääbuda� ka rahvusliku käsitöö tegemise traditsioonid.

Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis, millega Eesti ühines 1994. aastal, rõhutatakse� bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ja selle komponentide säästvaks kasutamiseks tehtava riikide, valitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide vahelise koostöö tähtsust.

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohaselt on� eluliselt tähtis teadvustada, ära hoida ja eos kõrvaldada bioloogilise mitmekesisuse märkimisväärse vähenemise või kadumise põhjusi, kusjuures bioloogilise mitmekesisuse märkimisväärse vähenemise või kadumise ohu korral ei tohi selle ohu vältimise või vähendamise meetmete rakendamisega viivitamist põhjendada lõplike teaduslike seisukohtade puudumisega.

FAO põllumajandusloomade geneetiliste ressursside ülemaailmses strateegias nimetatakse tõuks kas koduloomade alamliigi määratletavate ja identifitseeritavate välistunnustega gruppi, mida on võimalik eristada visuaalsel hindamisel teistest sarnaselt defineeritud gruppidest sama liigi sees, või gruppi, mille geograafiline ja/ või kultuuriline eraldumine teistest fenotüübilistest gruppidest on viinud ta omaette identsuse tunnustamiseni.

Pool-looduslikud kooslused vajavad oma bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks pidevat mõõdukat majandamist. Õhukese mullaga loopealsete, alvarite jt. ranna-alade karjatamiseks sobivad just lambad. Lääne-Eesti saared on ka Maaelu arengukavas loetud lambakasvatuseks sobivamate ja seega eelistatud alade hulka, kus utetoetuse määr on kõrgem tavamäärast, et soodustada kohaliku kogukonna hõivatust traditsioonilises maakasutuses ja tagada seeläbi looduslike väärtuste säilimine.