Mahepõllumajandus on tasakaalustatud toitaineringel ja suures osas kohalike taastuvate ressursside kasutamisel põhinev loodushoidlik tootmisviis. Mahepõllumajandust iseloomustab püüd leida tavapõllumajanduses tekkinud probleemidele alternatiivseid lahendusi, mis on vastuvõetavad nii keskkonnakaitselisest kui ka majanduslikust aspektist.� Mahepõllumajandusettevõtte majandamisel toimitakse kooskõlas loodusega, mitte looduse arvel.� (Mahepõllumajanduse alused)

Kuigi sageli rõhutatakse Eesti võimalust Euroopa Liidus silma paista� mahetoodanguga, on sektori arenguks vaja� reaalseid samme, siinkohal saavad eeskujuks olla konkreetselt keskkonda� tegudes väärtustavad ettevõtted ja samuti riigistruktuurid.
Ka Euroopa Liidu tasemel on prioriteediks kuulutatud tervisliku ja ohutu toidu kaudu elanike tervise ja heaolu tagamine, seejuures inimeste teadlikkuse kasv toitumise ja keskkonnategurite mõjust tervisele.

2001. aastast pärineva tervisliku toitumise tegevuskava eelnõu on mõeldud Eesti elanike toitumissituatsiooni parandamiseks ja toitumisega seotud haiguste esinemuse vähendamiseks, olulisel kohal on toidu kvaliteet ja kohalik päritolu. Ehkki dokument on hetkel soovitusliku iseloomuga, tuleks selles toodud põhimõtetest lähtuda senisest enam, kuna tervisliku toitumise tegevuskava on koostanud valdkonna eksperdid koostöös WHO ja UNICEFiga. Tervisliku toitumise tegevuskava saab ühiskondliku kokkuleppena kasutada prioriteetide seadmisel, arengukavade väljatöötamisel ning tervisliku toitumise alase tegevuse ja vajalike ressursside planeerimisel.

Eestis ei ole seni piisavalt teadvustanud ohte ja seoseid, mis varitsevad igapäevase toidu päritolule ja töötlemismeetoditele� liiga vähe tähelepanu pöörates (intensiivse põllumajandustootmise negatiivne mõju põhjaveele ja veekogudele,� muldade viljakusele ja bioloogilisele mitmekesisusele; üha enam kasutatavate� lisa-ja säilitusainete pikaajaline mõju inimeste tervisele, (sh. immuunsüsteemi nõrgenemine, allergiate pidev esinemissageduse tõus) -��� näiteks� köögivilja-puuvilja “tervislikkus”� võib oluliselt� väheneda sõltuvalt� tehnoloogiast, mida on kasutatud säilitamise parandamiseks pikas turustusahelas jne).

Seega tuleks ohutumate ja keskkonnasõbralikemate tootmismeetoditega toodetud toitu� - mahetoitu - kindlasti eelistada, kui sooviks ja� eesmärgiks on vähendada negatiivset keskkonnamõju.� Kohaliku mahetoidu eelistamine langetab oluliselt keskkonnakoormust, vähendades keemilist saastatust, mille vähenemine avaldab ka otsest positiivset mõju inimeste tervisele, samaaegselt vähenevad kulutused transpordile ja pakenditele, jäätmekäitlusele.

Euroopa keskkonnakaitsjate hinnangul pööratakse kogu Euroopas liiga vähe tähelepanu toidukilomeetrite vähendamisele.
Toidukilomeetrid on kilomeetrid, mida läbivad toidu� sihtkohta (poodidesse jm) vedajad ja tarbijad toidu muretsemisel. Toidu transport suurte vahemaade taha on energiamahukas, selle kohaletoomiseks võib kuluda rohkem energiat (kütuse kalorid) kui� toit ise annab (toidu kalorid).

Kerge vaevaga saaks toidukilomeetreid vähendada, kui tarvitada võimalikult suures ulatuses toitlustusasutusele (näiteks koolidele, haiglatele, Kaitseväe üksustele)�� suhteliselt lähedal asuvate kohalike toiduainetetööstuste toodangut. Praegu on paraku mitmel puhul kasutusel tsentraalsed riigihanked ja nii viiakse näiteks leiba Tallinnast� Võrru, ehkki Võrus on leivatööstus olemas. Ehkki ilmselt saavutatakse kesksete hangetega teatav kulude kokkuhoid, tuleks lisaks analüüsida ka sellise süsteemi laiemat mõju. Kaasnevaks nähtuseks võib saada mitmete väiksemate ettevõtete sulgemine ja maaregioonide järjest suurenev “ääremaastumine” ning samas keskkonnakoormuse suurenemine.
�
Strateegias Säästev Eesti 2021, Eesti tee jätkusuutlikule arengule�on 2030 aasta soovitava seisundina märgitud:
“On sisse viidud säästva tarbimise mehhanism riigihangete, riiklike invseteerimisprogrammide jt. arengukavade kriteeriumidesse (mille alusel valitakse projektid, millesse investeerida).

Eesmärgi saavutamise põhimehhanismide hulgas on tähtsal kohal haridus: “Ühiskond, olles ökosüsteemi osa, peab võtma vastutuse ökosüsteemide harmoonilise arendamise eest. Selle põhieelduseks on eetiline ja teaduslikult põhjendatud looduskeskkonna (elukeskkonna) haldamine.� Loodusressursi mõistlik majandamine eeldab tehnika- ja loodushariduse komplekset arendamist, mille puhul peab hariduse struktuur olema praegusest erinev� ja loodusharidus peab kõigil õppetasanditel moodustama hariduse orgaanilise osa. Eesti tasakaalustatud� jätkusuutliku arengu eelduseks peab olema kõikide ühiskonnakihtide, eriti aga üldpoliitiliste otsuste tegijate ja ametnike loodusteadusliku mõtteviisi süvendamine.”

Kuigi eeltoodud eesmärgid peavad täituma alles 2030 aastal, tuleks nende saavutamiseks tegutsema asuda juba praegu. Mitte kõik asutused ei pea toitlustamiseks� korraldama riigihankeid, sellistel puhkudel võiks kaaluda� ka osalist mahetoiduainete kasutamist.
Riigihangete Ameti seisukoha järgselt võib mahetoit� ostja soovi korral olla riigihanke kvalifitseerumise tingimuseks ka praegu.

Riigihangete seaduse § 31 lg 1 p 1 kohaselt peab ostja pakkuja kvalifikatsiooni kontrollimise raames kontrollima, et pakkuja majanduslik seisund ja tehniline kompetentsus vastaksid esitatud tingimustele. Tingimuste esitamine on ostja kompetentsis, kuid ostja poolt esitatud tingimustele vastavuse kontrollimisel peab saama tugineda RHS § 33 lg 1 ja § 34 lg-de 2-4 alusel nõutavatele dokumentidele. Mahepõllumajandusliku tootmise ja käitlemise osas tunnustatakse tootjat või käitlejat ja RHS § 34 lg 2 p 5 alusel võib ostja pakkujalt nõuda dokumente, mis tõendavad asjade vastavust spetsiifilistele normidele või standarditele.

Mahetoidu kasutamist ei tohiks kategooriliselt� välistada lähtuvalt eeldusest, et� mahetoit on oluliselt kallim. Mahetoidu kasutamine peaks olema prioriteediks eelkõige haiglates, samuti lasteaedade ja koolide toitlustamises. Ehkki praegu pole Eesti oludes võimalik üle minna mahetoitlustamisele kõigi toidugruppide osas, saavad eesrindlikud asutused tahtmise korral olla teerajaks ning näiteks kartuli� ja juurvilja, Eesti puuvilja ning ka maheliha oma asutuste toitlustamises tarvitusele võtta.

Kuigi mahepõllumajanduslik töötlemine on praegu Eestis nõrgalt arenenud, (2003.a�� oli� tunnustatud 5 mahepõllumajandusliku töötlemisega tegelevat ettevõtet) on ette näha� ka mahepõllumajanduslikult töötlevate ettevõtete arvu kasvu lähiaastatel.

Kui keskkonnasõbralikult kasvatatud, looduslikku mitmekesisust tagavaid ja vaieldamatult� tervislikumaid� mahetooteid� soovitakse kasutatada� ka laiemal kui üksikisiku tasandil, kiirendaks see omakorda� mahepõllumajanduslikult töötleva tööstuse arengut.