Sisu:

• Peamised nõuded taimekasvatuses
• Peamised nõuded loomakasvatuses
• Ettevõtte tunnustamine ja järelevalve
• Mahetoit ja -sööt. Märgistamine
• Mahepõllumajanduse õigusaktid
• Mahepõllumajanduse toetus
• Kontaktid

Mahepõllumajandus

Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on keskkonda säästev ja looduslikku tasakaalu säilitav põllumajandussaaduste tootmine.

Mahepõllumajandus põhineb tasakaalustatud aineringel ja kohalike taastuvate ressursside efektiivsel kasutamisel.

Suurt tähelepanu pööratakse loodusliku mitmekesisuse säilitamisele ja suurendamisele.  
Geneetiliselt muundatud organismide (GMO) kasutamine on mahepõllumajanduses keelatud.Peamised nõuded taimekasvatuses

Maheviljelusega alustamine eeldab põhjalikku planeerimist. Välja tuleb töötada liblikõielisi kultuure sisaldav külvikord ja selle sisseviimise plaan. Igal aastal tuleb teha taimekasvatus- ja väetusplaan. Kindlasti peab pidama põlluraamatut.

Maheviljelusse sobib ainult mahepõllumajandusliku päritoluga seeme ja taimne paljundusmaterjal. Juhul, kui maheseemet ei ole saada, võib erandkorras kasutada keemiliselt puhtimata tavaseemet. Seemnest ettekasvatatud istutusmaterjali puhul erandeid ei teha, see peab alati olema kasvatatud mahepõllumajanduslikult.

Mullaviljakust taastatakse ja suurendatakse sobiva liblikõielisi sisaldava külvikorra rakendamise ja orgaaniliste väetistega, nagu sõnnik, virts, kompostid, haljasväetised, adru. Kui talus loomi ei peeta või nende sõnnikust ei piisa, võib väetada ka ekstensiivsest tavapõllumajandusest pärit sõnnikuga. Vajadusel võib kasutada teatud looduslikku päritolu mineraale (nt lupjamiseks). Sünteetiliste mineraalväetiste kasutamine on keelatud.

Taimekaitse alus on kahjustajate (kahjurid, haigused ja umbrohud) kõrget arvukust ärahoidev ehk ennetav tõrje. Selle peamised meetodid on sobivate külvikordade rakendamine, otstarbekohane ja õigeaegne mullaharimine, kultuurile optimaalsete kasvutingimuste loomine, kahjustuskindlamate sortide kasvatamine ning loodusliku mitmekesisuse säilitamine.
Kui ennetavad võtted ei ole piisavad, tuleb kasutada keskkonnale ohutuid füüsikalis-mehhaanilisi (nt katteloorid, mullaharimine) ja bioloogilisi (nt bakterpreparaadid, röövlestad, feromoonid, taimeekstraktid) võtteid ning kindlaid looduslikul algel põhinevaid maheviljeluses lubatud taimekaitsevahendeid (nt kaaliumi sisaldavad seebid, taimsed õlid, vadak).
Sünteetiliste taimekaitsevahendite, insektitsiidide, fungitsiidide ja herbitsiidide kasutamine on keelatud.

Mitmel juhul (näiteks tavaseemne külvamisel, tavasõnnikuga väetamisel ja mõnede looduslike taimekaitsevahendite kasutamisel) tuleb pöörduda järelevalveasutuse, Taimetoodangu Inspektsiooni poole nõusoleku saamiseks. Peamised nõuded loomakasvatuses

Maheloomakasvatusena käsitletakse veiste, sigade, lammaste, kitsede, hobuste, küülikute, nutriate, kodulindude ja mesilaste pidamist mahepõllumajanduse nõuete kohaselt.

Maheloomakasvatus ei ole mõeldav ilma mahepõllumajandusliku taimekasvatuseta.

Loomakasvatuses lähtutakse loomade heaolust. Loomad peavad saama võimalikult loomuomaselt käituda ja süüa neile sobivat sööta.

Laudas peab olema piisavalt ruumi, et loom saaks kergesti lamama heita, ümber pöörata, ennast puhastada ja teha liigile omaseid liigutusi. Kehtestatud on miinimumpindalad looma kohta (nt laudas lüpsilehma kohta 6m2), vähemalt pool põrandapinnast peab olema jäik ja sile, allapanu peab olema piisavalt. Laudas tuleb tagada tervislik sisekliima. Hoonet peab saama loomulikul viisil õhutada ning sinna peab pääsema piisavalt päevavalgust. Loomad peavad aastaringselt pääsema jalutusalale.

Loomi ei tohi pidada lõastatult. Erandina võib lõastada lautades, mis on ehitatud enne 24.08.2000, aga ainult juhul, kui loomad saavad regulaarselt liikuda ja neil on mugavad allapanuga asemed.

Sööt ja vesi peavad olema loomadele kergesti kättesaadavad. Maheloomi tuleb sööta mahesöödaga. Kui mahesööta ei ole piisavalt, on siiski lubatud sööda aastasest kuivainekogusest väike osa katta tavasöödaga: 10% taimtoiduliste loomade puhul ja 20% muude loomade puhul.

Mahepõllumajandusele üleminekuaja teisel aastal toodetud sisseostetud sööt võib moodustada kuni 30% aastasest sööda kuivainekogusest, kui see on toodetud oma talus, siis kuni 60%.

Naturaalse täispiimaga peab söötma vasikaid ja varssu vähemalt 3 kuud, lamba- ja kitsetallesid vähemalt 45 päeva ning põrsaid 40 päeva.

Taimtoidulisi loomi tuleb võimalikult suurel määral sööta rohumaadelt saadava söödaga, nende päevase söödaratsiooni kuivainekogusest peab vähemalt 60% moodustama koresööt, haljassööt või silo. Sigade ja kodulindude päevane söödaratsioon peab sisaldama koresööta, haljassööta või silo. Vajadusel antakse juurde mineraalsöötasid ja vitamiine.

Hormoonpreparaate kasvu soodustamiseks ja toodangu tõstmiseks kasutada ei tohi.

Haiguste ennetamine põhineb eelkõige abinõudel, mis suurendavad looma vastupanu haigustele, nagu head pidamistingimused ja piisav kvaliteetne sööt. Keelatud on keemiliselt sünteesitud allopaatiliste veterinaarravimite või antibiootikumide kasutamine haiguste ennetamiseks. Lubatud on põhjendatud vaktsineerimine.

Kui loom on siiski haigestunud, tuleb teda viivitamutult ravida. Vajadusel on lubatud keemiliselt sünteesitud allopaatilised veterinaarravimid, antibiootikumid ja hormoonpreparaadid. Neid tohib kasutada vaid veterinaararsti järelevalve all. Ravimile kehtestatud keeluaega, mille jooksul ei tohi loomalt pärit saadust turustada, tuleb mahepõllumajanduses rakendada kahekordselt; kui keeluaega pole määratud, siis on see 24 tundi.

Loomade nudistamine, põrsaste hammaste lõikamine ja tibude nokkade lühendamine on lubatud üksnes eesmärgiga parandada loomade turvalisust, heaolu või hügieenitingimusi. Kastreerimine on lubatud üksnes loomakasvatussaaduse kvaliteedi parandamiseks.

Tiinestamisel tuleks eelistada loomulikku paaritamist, kuid vajadusel on lubatud kunstlik seemendamine.

Maheloomakasvatusega tegelevasse ettevõttesse võib tavaloomi tuua Põllumajandusameti nõusolekul ainult piiratud hulgal.

Mitmetel juhtudel, näiteks tavaloomade sisseostmiseks ja karjatamiseks mittemahepõllumajanduslikul rohumaal, tuleb pöörduda järelevalveasutuse, Põllumajandusameti poole nõusoleku saamiseks.

Tunnustamine ja järelevalve

Mahepõllumajanduse nõuetele vastavust kontrollitakse põhjalikult nii tootmise, töötlemise kui ka turustamise puhul. Mahepõllumajandusliku tootmise järelevalvet teostavad Põllumajandusamet ning Toidu- ja Veterinaaramet. Töötlemise ja sisseveo puhul on järelevalveasutus Veterinaar- ja Toiduamet ning toitlustamise ja jaekaubandusettevõtete puhul Terviseamet.

Järelevalve on eelkõige vajalik selleks, et tagada mahetoidu usaldusväärsus tarbija silmis. Seetõttu peab iga tootja ja käitleja pidama hoolikat arvestust ja laskma tootmist järelevalveasutusel kontrollida.

Mahepõllumajandusliku tootmisega alustamine

Mahepõllumajanduslik tootmisettevõte peab olema Põllumajandusameti (PMA) poolt tunnustatud.

Tunnustamise alus on tunnustamise taotlus, mis esitatakse jooksva aasta 10. märtsist - 10. aprillini ettevõtte asukohajärgse maakonna PMA büroosse.

• Taimekasvatuse (v.a taimede ja seente korjamine) puhul tuleb taotlusele lisada maakasutuse õiguslikku alust tõendav dokument, põllumassiivide kaart, mahepõllumajanduslikule tootmisele ülemineku plaan, külvikorra plaan, taimekasvatusplaan ja muud vajalikud andmed.
• Taimede ja seente korjamise puhul tuleb taotlusele lisada maakasutuse kaart, andmed korjatavate liikide, koguse, korjamise aja ja esmase töötlemise kohta, vajadusel kaitseala valitseja luba, õiend väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise kohta ja muud vajalikud andmed.
• Loomakasvatuse puhul tuleb taotlusele lisada loomakasvatushoonete ja -rajatiste kirjeldus, andmed karjatamiseks kasutatavate kõlvikute kohta, andmed ettevõttes peetavate loomade kohta ja muud vajalikud andmed.

Tunnustamise käigus hindab PMA tootmise vastavust nõuetele. Kontrollitakse nii dokumente kui ka ettevõtet kohapeal. Ettevõte tunnustatakse kontrollimise alusel ja kantakse mahepõllumajanduse registrisse.

Mahepõllumajanduse nõudeid tuleb täitma hakata hiljemalt alates taotluse esitamise kuupäevast.

Mahetootmisega alustamiseks vajalike toimingute kirjelduse ning tunnustamise taotluse vormi ja sellele lisatavate dokumentide soovituslikud vormid leiab Põllumajandusameti koduleheküljelt alajaotusest "Mahepõllumajandus".

Juba tunnustatud maheettevõtteid kontrollitakse kohapeal vähemalt üks kord aastas.

Nii tunnustamise kui ka järelevalvetoimingute eest tuleb igal aastal tasuda riigilõiv.

Mahetoit ja -sööt. Märgistamine.

Mahesaadusena võib müüa mahepõllumajanduse üleminekuaja läbinud taime- või loomakasvatussaadusi.

Üleminekuaeg tavaviljeluselt maheviljelusele kestab taimekasvatuses üldjuhul kaks kuni kolm aastat. Kui alustada üleminekut koos loomadega, kehtib neile kaheaastane üleminekuaeg. Kui loomi hakatakse mahepõllumajanduslikult pidama alles siis, kui põllumajandusmaadel on üleminek juba lõppenud, kehtib eri loomade puhul erineva pikkusega üleminekuaeg, näiteks piimakarjal 6 kuud.

Mahetoodete märgistamisel on lubatud kasutada sõna «ökoloogiline» või liitsõna, mille täiendsõna on «öko», sõna «mahe» või liitsõna, mille täiendsõna on «mahe». Sellel kevadel jõustub mahepõllumajanduslikule tootmisviisile viitav uus riiklik märk. Nii märgistatud toodetes peab vähemalt 95% põllumajanduslikke koostisosi pärinema mahepõllumajandusest.

Töödeldud toidu puhul peab ka töötlemine vastama mahepõllumajanduse nõuetele ja olema vastavalt tunnustatud.

Sõnaühendiga "... % põllumajanduslikke koostisosi mahepõllumajandusest" saab märgistada tooteid, mille põllumajanduslikest koostisosadest on vähemalt 70% pärit mahepõllumajandusest.

Üleminekuaja teise aasta taimekasvatussaadusi tohib turustada viitega "toodetud mahepõllumajandusele ülemineku ajal".

Märgistatud tootele tuleb kanda järelevalveasutuse nimi või kood ja tootja või käitleja andmed.

Euroopa Liidu riikides on alates 2000. aastast lisaks riiklikele ja eraorganisatsioonide mahemärkidele käibel ühtne ELi mahemärk.

Mahepõllumajandust käsitlevad õigusaktid

Eestis reguleerivad mahepõllumajanduslikku tootmist Euroopa Liidu mahepõllumajanduse määrus EEC 2092/91 ja sellele lisanduvad määrused ning siseriiklik Mahepõllumajanduse seadus ja selle alusel kehtestatud määrused:
-Tunnustamise taotlemine ja taotluse menetlemise kord ning taotluse vorm
-Mahepõllumajandusliku tootmise ja käitlemise nõuded

Tootja jaoks olulisemad nõuded ja muud vajalikku informatsiooni leiab Põllumajandusameti ning Toidu- ja Veterinaarameti kodulehtedelt.

Mahepõllumajanduse toetus

Mahepõllumajandusliku tootmise toetust (Maaelu Arengukava 2007-2013 alusel (MAK meede 2.3.2)) makstakse mahepõllumajanduslikus kasutuses oleva maa kohta. Toetuse määr sõltub kasvatatavast kultuurist. Püsirohumaade puhul makstakse toetust vaid juhul, kui ettevõttes peetakse püsirohumaa hektari kohta vähemalt 0,1 lü loomi, millest vähemalt 50% moodustavad mahepõllumajanduslikult peetavad loomad.

Toetuse taotlemine käib Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) piirkondlike büroode kaudu. Lähemat informatsiooni saab PRIA koduleheküljelt http://www.pria.ee/. Mahepõllumajanduse alast informatsiooni edastab ka Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse kodulehekülg http://www.ceet.ee/

Tähtajad ja nõuded võivad muutuda ning seetõttu tuleb kehtivaid nõudeid kontrollida Riigi Teatajast või Põllumajandusameti koduleheküljelt.

Koostaja:
Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus
tel: 52 25 936
e-post: airi.vetemaa[A]ceet.ee