Tegevuse tüüp: Eestis traditsiooniline loomakasvatusharu, mis vajab hetkel kohalike tõugude säilimise huvides riigipoolset toetust.

Maht: hobusekasvatus võib nii põhitegevuse kui ka hobi; esimese variandi puhul on vajalik spetsialiseerumine ja rõhuasetus kvaliteedile.

Turg: hetkel on turg Eestis kasvatatud hobustele küllalt avatud, nii eesti kui tori tõugu hobuste järele on suur nõudlus Saksamaal, Soomes ja Rootsis.

Vajalikud baasoskused ja –teadmised: eeldab küllalt põhjalikke teadmisi ja oskusi nii loomakasvatuse kui ka tõuaretuse vallast.

Tootmiskulud: tootmiskulud võivad tõuaretusele spetsialiseerumise korral eri tõugude ja aretustasemete vajaduste lõikes olla küllalt kõrged. Küllalt suured väljaminekud on seotud ka hobuste väljaõpetamise, veterinaarkulude ja ratsavarustuse soetamisega.

Kasum: hobusekasvatuse rentaablus on õige majandamise korral küllalt suur (50%): õpetamata hobuse soetusmaksumus jääb vahemikku 10-20 000 krooni, sellal kui väljaõpetatud hobune maksab edasi müües juba 30–40 000 krooni, eriti heade näitajatega hobused isegi rohkem.

Riskid: riskid on eelkõige seotud hobuste tervisega: kõige õrnemad on jalad; samuti on hobune ülitundlik söödamürgistuste suhtes; ei talu vale mikrokliimaga pidamisruume. Riski suurus kasvab koos hobuse väärtuse kasvuga.

Võimalik kombineerida järgmiste alternatiivsete tootmissuundadega: Maaturism — vaba aja aktiivne veetmine; mahepõllundus — söödatootmine; mahe-põllundus — teraviljakasvatus; austerservikute kasvatamine; köögiviljakasvatus; aed- ja metsamarjade kasvatamine; mahepõllundus — sööda tootmine; puuviljakasvatus jne.

Soovitused: hobusekasvatusest huvituja peaks nõu ja abi saamiseks kindlasti pöörduma Eesti Hobusekasvatajate Seltsi spetsialistide poole, kes nõustavad nii spetsialiseerunud kui ka hobi- hobusekasvatajaid.