Kartul, mis veel kaks-kolm sajandit tagasi oli väljaspool oma algset kodumaad haruldus, on tänapäeval kõigil kultuurrahvastel tähtis toiduaine ja tööstuse tooraine.

Kartul on pärit Kesk- ja Lõuna-Ameerikast. Teistesse maailmajagudesse hakkas levima hispaanlaste vallutusretkede ajal inkade riiki 16 sajandil. Euroopasse tõid Antidest kartuliseemneid meremehed 16 sajandi keskel, mis levis peamiselt Hispaanias ja kasvatati dekoratiiv- ja ravimtaimena. 16 sajandi lõpul ja 17 sajandi algul levis Peruu ja Tđiili aladelt, eelkõige Chiloe saarelt pärit kartul kiirelt Iiri- ja Inglismaal. Sealt edasi Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse.

Eestisse jõudis kartul aastail 1740-1760. Kuni 1800.a. kasvatati kartulit vähesel määral mõisa aedades. Ajavahemikul 1850-1870 hakati kartulit kasvatama põldudel.

Maailma kartulipinnast üle kolmandiku paikneb Euroopas. Suuremad kartulikasvatajad on Poola, Saksamaa, Prantsusmaa.

Kartuli rahvamajanduslik tähtsus on äärmiselt suur, eelkõige seetõttu, et teda saab kasvatada mitmesugustes kliima- ja mullastikutingimustes, kui valida neile tingimustele vastav sort ja agrotehnika.

Inimtoiduna on kartul nn. teine leib: suuretärklisesisalduse tõttu on ta mitmekülgsete kulinaarsete omadustega ja üsna kaloririkas, sisaldab rohkesti vitamiine, mineraal- ja teisi inimorganismile vajalikke aineid.

Tehnilise kultuurina annab kartul väga mitmekülgselt kasutatavat toorainet. Ühest tonnist 17,6% tärklisisaldusega kartulist võib saada 170 kg tärklist, 170 kg siirupit, 80 kg glükoosi või 112 liitrit etüülalkoholi.

Söödaratsioonis  on kartul üks väärtuslikumaid ja kõrge kontsentratsiooniga mahlakaid söötasid.