KAER

Võrreldes teiste teraviljadega (nisu, oder) kuulub kaer nooremate kultuurtaimede hulka. Lähis-Idas hakati kaera kasvatama 1700...1500 a. e. K.; Eestis I aastatuhande II poolel.

Kaera perekonnas on nii väärtuslikke toidutaimi (harilik kaer) kui ka tülikaid umbrohtusid (tuulekaer).

Kultuuris kasvatatakse peamiselt sõkalteralisi (valmimisel jäävad terad sõkaldega kokku)  kaeraliike kuid olemas on ka paljasteralised (valmimisel eralduvad terad sõkaldest) kaerad, mis on külmaõrnemad.
 
Eestis kasvatatakse peamiselt avapöörisega sõkalteralisi kaerasorte.

Kaer on olnud läbi aegade traditsiooniline hobuste sööt - maitsev, kergesti seeditav ja kõrge toiteväärtusega. Suurenenud on kaera populaarsus ka toiduviljana (kaerahelbed, jahu) - põhjuseks on  proteiini ja rasva kõrge kvaliteet ning lahustuvate kiudainete sisaldus. Kaera teri iseloomustab suur sõklasus (25%); sõklad kaitsevad teri haiguste ja vigastuste eest, kuid nende toiteväärtus on väike. Sõkalde kiuline koostis vähendab terade üldist seeduvust ja alandab toitainete kontsentratsiooni, mistõttu kaera energiasisaldus on väiksem kui teistel teraviljadel. Suure sõklasuse tõttu on ka kaera terade proteiinisisaldus mõnevõrra madalam kui odral ja nisul.

Viimasel ajal on suurenenud huvi kaera kui energeetilise kultuuri vastu. Kaera kasvupind oli 2010. a. meil ~36 000 ha.

Kaera kõrs on 60...120 cm pikkune. Õisik on pööris, mille harud laiuvad igasse külge (avapööris). Pööriseharude tipus on 1...4-õielised pähikud, mille libled on sõkaldest pikemad. Kaera tera ei ole sõkaldega kokku kasvanud (nagu odral) vaid on nendest ümber haaratud ja ainult alusel kergelt kinnitunud; seetõttu jäävad sõklad terade valmimisel siledapinnalisteks.

Fütosanitaarse kultuurina vähendab kaer viljavahelduses teraviljade sagedasel kordumisel esinevat taimehaiguste saastavat mõju.

Lisalugemist



Tekst: M.Paivel