NISU

Nisu on maailma vanimaid kultuurtaimi. Esimesed andmed nisu kasvatamisest pärinevad Ees-Aasiast 7...6. aastatuhandest e. Kr.; Euroopas hakati nisu kasvatama 3. aastatuhandel e. Kr. Eesti aladel on nisu kasvatatud üle 3000 aasta. 

Kultuuris kasvatatakse peamiselt 2 paljasteralist (valmimisel eralduvad terad sõkaldest) nisuliiki – harilik e. pehme nisu ja kõva nisu; Eestis kasvatatakse pehme nisu sorte kuna kõva nisu vajab kasvuks kuivemat ja mandrilisemat kliimat.

Nisul esinevad nii tali- ja suvivormid. Suvinisu kasvupind oli 2010. a. meil ~80 000 ha, talinisu ~41 000 ha. Talinisu annab reeglina suuremat saaki kuid suvinisu kasvatamisel jäävad ära talvitumisega seotud riskid.
Nisu kõrs on 60...80 cm pikkune ja 3...6 sõlmevahega. Pea koosneb lülilisest peateljest ja sellele kinnituvatest 3...5-õielistest pähikutest.
 
Viimasel ajal on meil (maheviljeluses) hakatud kasvatama ka sõkalteralist speltanisu (üheteranisu, dinkel) kui vähenõudlikku ja tervisele kasulikku nisuliiki .
 
Eesti nisu sisaldab keskmiselt 9...15% proteiini, kleepvalku on terades 25...40%; toorkiudu 2...3%, rasva ~2% ja tärklist ~65%. Nisu kasutatakse toiduviljana (leib, sai, kondiitritooted, pastad, manna jm) ning viina ja õlle valmistamisel; oma suure proteiini- ja väikese toorkiusisalduse tõttu sobib ta hästi ka jõusöödasegudesse.

Lisalugemist (suvinisu)


Tekst: M.Paivel

Tekst: