Kadri Karp
Eesti Maaülikool;  Põllumajandus- ja keskkonnainstituut

KULTUURMUSTIKAD

Ülevaade mustikakasvatusest
Mustikaid on erinevaid liike - osad kasvavad ainult metsades, kuid mitmeid liike kultiveeritakse istandikes. Kultiveeritavate liikide puhul sõltub kasvatustehnoloogia oluliselt liigist ja sordist. Põhjamaades levinud mustikasordid on enamasti saadud erinevate liikide ristamisel. Eestis on tuntud ja meie metsades kasvavad liigid, mida ei kultiveerita:
· harilik mustikas -Vaccinium. myrtillus,
· sinikas -V. uliginosum

Põhja Ameerikast on pärit kultuurmustikad:
· kõrge e. kännasmustikas - Vaccinium corymbosum,
· madal e. ahtalehine mustikas - V. angustifolium.
· poolkõrge mustikas -  kahe eelneva hübriid

Ahtalehise mustika viljelemine on levinud Põhja Ameerikas. Käesoleval ajal asuvad suuremad tootjad piirkondades: Nova Scotia, Newfoundland, New Brunswick, Prince Edwardi saar, Quebec ja Maine. Sealsetes piirkondades levinud kasvatustehnoloogiat Eestis rakendada ei saa. Ameerikas kasvatatakse ahtalehist mustikat nn poolkultuurina - taimi ei istutata, vaid looduslikele taimedele luuakse paremad kasvutingimused. Metsades, kus kasvab ahtalehine mustikas, raiutakse puud ja  seejärel koristatakse kännud ning maapind tasandatakse. Paranenud valgustingimuste tõttu hakkavad ahtalehise mustika taimed kiiresti levima ja mõne aasta möödudes katavad taimed kogu maapinna. Umbrohtude tõrjeks kasutatakse esimestel aastatel intensiivselt herbitsiide. Iga kahe aasta tagant põletatakse või niidetakse taimed maani maha, vältimaks okste harunemist. Nimelt koristatakse saaki kombainidega, kuid harunenud okstel valmivad marjad ebaühtlasemalt ja harunenud oksad takistavad ka korjamist. Eestis on kasvatatud ahtalehise mustika seemikuid. Nende kasvatamine istandikes ei ole otstarbekas, sest seemikute talvekindlus, marjade välimus, maitse ja saagikus on väga erinev.

Euroopas on levinud kännasmustika kasvatamine, mille laiemale levikule on takistuseks nõuded mullastikule (happesus) ja võimalus mustikaid korjata metsas. Samuti  pikaajalised traditsioonid. Tarbija seisukohalt on miinuseks väiksem aroom ja vitamiinide sisaldus võrreldes metsast korjatud hariliku mustikaga ja mahl ei värvu nii tugevalt. Tootmisistanduses kahjustavad põõsaid kitsed ja linnud. Hooldustöödest on töömahukamad lõikamine ja korjamine. Masinkorjeks puuduvad sobivad sordid, millel marjad valmiks üheaegselt. Eesti istandikes on soovitatav kasvatada poolkõrgeid mustikaid. Käesoleval ajal on Eesti Aiandusliidu puuviljanduskomisjoni poolt soovitatud sordid: suurte marjadega ‚Northblue' ja väikemate marjadega ‚Northcountry'. Mitmed soome sordid on katsetamisel, kuid võib arvata, et peagi lisandub veel sorte, mida soovitatakse tootmisistandikesse.

Bioloogia

Kasvatustehnoloogia valikul tuleb arvestada, et mustikapõõsaste juurestik on suhteliselt õrn ja paikneb pinnalähedaselt. Vanematel põõsastel võib juuri näha lehekõdu või multši all ja selletõttu on põõsad väga põuaõrnad. Poolkõrge kasvuga mustikasordid kasvavad põõsana (ei levi risoomidega nagu ahtalehine mustikas) ja nende puhul võib lisaks orgaanilistele multšidele kasutada ka sünteetilisi multše nagu kile või peenravaip. Mustikapõõsaid saab vähem sobivas kasvukohas kasvatada edukalt turbapeenras, mille katmiseks on kasutatud kas orgaanilist või sünteetilist multši.

Õiepungad moodustuvad saagile eelneval suvel okste tippudes ja ühest pungast kasvab varakevadel lühike võrse 5-12 õiega. Oksa tipus moodustub mitmeid selliseid lühikesi viljaoksi õitega ja seetõttu viljunud oks meenutabki viinamarjakobarat. Viljad on suured ja olenevalt sordist 7...25 mm läbimõõduga, kujult ümarad või vähe lapikud. Värvuselt mustad kuni hele sinised, helesinise värvuse annab vahakirme. Viljaliha on valge. Mustikast valmistatud tooted on aga siiski tumedad, kuna värvaine eraldub viljakestast kuumutamisel. Samuti määrivad suud külmutatud kultuurmustikad.

Sügisel muutuvad lehed punaseks ja püsivad kaua, mistõttu on mustikad dekoratiivsed ja kasutatakse ka haljastuses. Punane lehevärvus sügisel on tingitud temperatuuride kõikumisest ja näitab kasvu lõpetamist. Mustikapõõsaste talvekindlus oleneb kasvu õigeaegsest lõpetamisest sügisel. Noored taimed ei lõpeta sügisel kasvu ja seetõttu võivad okste tipud külmuda. Oluline on seda arvestada väetamisel. Tihti esineb ka hilissügist õitsemist. Külmaõrnemaks võivad jääda hilise saagi valmimisajaga sordid. Külmakahjustused võivad esineda, kui temperatuur langeb alla -30 oC.

Kasvukoht

Mullastiku tingimuste suhtes on mustikataim nõudlik ja sellest oleneb suurel määral mustikakasvatuse õnnestumine. Mustikakasvatuseks sobivad mineraalmullad ja ammendatud freesturbaväljad. Freesturbaväljade turvas on mustikataimedele sobiva pH-ga ja hea õhustatusega. Minaraalmuldadel arvestatakse aga mullareaktsiooni ja lõimisega. Sobivad on kerge lõimisega happelised mullad. Saab kasutada ka raskema lõimisega muldi, mille pHKCl  on 5,6 ja enam, kuid siis kasutatakse mulla pH ja õhurežiimi muutmiseks turvast. Kui probleemiks on ainult mullareaktsioon, siis võib kasutada mulla happelisemaks muutmisel väävlit. Sobivate väävlikoguste leidmisel arvestatakse mulla pH ja lõimisega. Näiteks, kui mulla pHKCl on 6.0 ja mulla lõimis on saviliiv või kerge liivsavi, võib väävli normiks kasutada 100 kg 1000 m2 kohta. Väävel segatakse mulda sügisel enne taimede istutamist.

Mustikataimed vajavad niiskeid muldi - tugevad produktiivvõrsed saavad areneda küllaldase niiskusega mullas. Kuna mustika juured paiknevad väga madalal ja on juurekarvadeta, siis on juurte pindala väiksem. Taimede heaks kasvuks ja saagikuseks on vajalik kasutada multše.

Maa ettevalmistamine

Mustikaistandiku rajamisel alustatakse maaharimist sügisel künniga. Eesti mullastik-klimaatilistes oludes on soovitatav sügiskünd teha oktoobri lõpuks. Hilisem künd (novembris) võib olla olenevalt sügisest halvema kvaliteediga, sest muld on tavaliselt optimaalsest märjem ja künniolud keerukamad. Sügisene maaharimine sõltub eelkultuurist. Umbrohtunud (harilik orashein, pujud, põldohakas, põldpiimohakas) teraviljapõllud vajavad koorimist randaaliga. Sellisel juhul küntakse sügiskünniperioodi lõppfaasis, s.o oktoobri teisel-kolmandal dekaadil. Mitmeaastaste rohumaade ja söödipõldude ümberkünd on soovitatav teha oktoobri esimesel dekaadil. Eelnevalt rohukamar purustatakse (randaaliga kahes suunas) või taimik hävitatakse herbitsiididega. See soodustab sügisel orgaanilise aine lagunemist ja seega muudab vabanenud toiteelemendid taimedele kättesaadavaks. Künnisügavuse määrab ära põldude umbrohtumine, kultuur, mida viljeldi ja kultuur, mis tuleb viljelemisele. Marjaistandiku puhul piisab 22...25 cm künnisügavusest. Künnikihi all raskema lõimisega mullad on kevadel kaua märjad ja sügiseste sadude saabudes muutuvad kiiresti poriseks. Suvel aga kuivavad niisugused mullad kiiresti ja taimed kannatavad põua tõttu. Niisugustel muldadel on soovitatav läbi viia sügavkobestus, mille tulemusel tihenenud kiht kobestub ja vee liikumine mullas paraneb.  

Sügisel küntud maa-ala kultiveeritakse kevadel. Seda tehakse esimesel võimalusel, see tähendab kui muld hästi pudeneb. Selle järel on vajalik läbi viia umbrohutõrje, milleks on mitu võimalust. Kui ei taheta kasutada herbitsiide (maheviljelus), siis toimub umbrohtude hävitamine eelviljade kasvatamisega või maaharimisega. Maad kultiveeritakse orienteeruvalt iga 2 nädala järel  ja seetõttu on umbrohtude selline tõrjeviis töömahukas. Sagedane mullaharimine ja tallamine lõhuvad mõnevõrra mulla struktuuri ning halvendavad mikrofloorat. Kemikaalidega umbrohu hävitamisel on levinud lehe kaudu mõjuvad herbitsiidid (toimeaine glüfosaat), kulunormiga 5-7 l hektarile. Herbitsiidi lahusega pritsitakse pärast kultiveerimist kasvanud rohtu, kui umbrohi on ca 15 cm kõrgune. Glüfosaati sisaldavad preparaadid on süsteemsed -  mõjuvad ainevahetuse kaudu kogu taimele. Kui rohi on pikem, mõjub preparaat samuti, kuid hilisem harimine on pika rohu puhul raskendatud. Herbitsiidi mõju taimedele ei ilmne kohe, vaid alles kahe nädala pärast. Põld- ja piimohaka esinemisel lisatakse pritsimislahusele 0,75 l herbitsiidi Banvel 4S. Preparaatide toimet parandab pritsimislahusele karbamiidi ja kleepaine lisamine. Väga umbrohtunud maa korral lastakse umbrohi töötlemiseks sobiva kõrguseni kasvada ja pritsitakse veel teist korda. Umbrohu pruunistumise järel võib alustada mullaharimisega. Vastavalt vajadusele kultiveeritakse 2...3 korda. Kultiveerimisel likvideeritakse kõik mikrolohud ja lahkukünnivao kohad, sest sinna koguneb kevadel lumesulamisvesi. Mikroreljeefi tasandamiseks saab kultiveerimisel agregaati lülitada ka lattlibisti. Kui künd on olnud ebakvaliteetne, siis on vajalik tasandada raskema libistiga kevadel enne kultiveerimist. Järgnevad istandiku rajamistööd sõltuvad multšist ja kasvatatava mustika liigist.

Mustikataimede juuresüsteem paikneb mullapinna ülemises kihis ning seetõttu on vastuvõtlik igasugustele kahjustustele. Umbrohi on mustikataimedele konkurendiks mullas olevale niiskusele, toitainetele ja valgusele. Samuti on umbrohud vaheperemeheks ning levikut soodustavaks teguriks paljudele haigustekitajatele ja kahjuritele. Üldiselt ei ole mustikataimed eriti suure konkurentsivõimega ja seetõttu on oluline istutada taimed umbrohupuhtasse kasvukohta. Samuti tuleb olla ettevaatlik herbitsiididega, mis võivad eriti noori taimi ebaõigel tarvitamisel kahjustada. Seetõttu võib järeldada, et umbrohtude tõrjeks ja taimede paremaks kasvuks on vajalik kasutada multše.

Erinevaid multšimaterjale on palju, levinumad multšid on kile, koorelaast ja saepuru. Multšivalik sõltub  mullast.  Raskema lõimisega mullas tekib kilemultši puhul mustikataime juurtel õhupuudus. Multši valik mõjutab ka tootmiskulusid. Kileviljelusel tehakse kulutused multšile enne istandiku rajamist, teiste multšide puhul jaotuvad need järgnevatele aastatele, kuid kulutused on mõlemal juhul enamasti võrdsed. Multšide laotamise ajad on erinevad. Orgaanilised multšid (turvas, koorelaast jne) laotatakse pärast taimede istutamist ja sünteetilised multšid (kile, peenravaip, kattekangas jne.) enne taimede istutamist. Kui kasutatakse saepuru, on taimele niiskuse ja õhustatuse paremaks tagamiseks soovitav sinna hulka lisada hakkepuidu tükke.

Edukaks mustikakasvatuseks on multš vajalik.
· Mustikataimed on küllaltki niiskusnõudlikud. Multš konserveerib pinnase niiskust, takistades vee aurustumist pinnasest (10 - 25 % väiksem niiskuskadu).
· Kuna Eestis ei ole veel mustikale sobivat herbitsiidi leitud, siis multš võimaldab ära hoida umbrohu kasvu, takistades umbrohu seemnete idanemist ning lämmatades juba olemasolevaid väiksemaid umbrohutaimi. Arvestada tuleb aga siiski kileaukude rohimisega esimestel aastatel. Orgaaniliste multšide puhul takistab umbrohtude kasvu küllaldase paksusega multši kiht. Seega on otstarbekas aastati multši lisada.
· Mustikataimede juured on haprad ja suhteliselt pinnale lähedal. Multši kasutamine säilitab ühtlasema pinnatemperatuuri kevadel ja sügisel. Must kilemultš soojendab mulda ja seetõttu on noorte taimede areng kiirem kui heledate multšidega. Musta kilemultši kasutamisel on esimestel saagiaastatel ka suurem saak. Hiljem saagitase ühtlustub ja vanemas istandikus on suurema saagiga orgaanilise multšiga kasvatatavad taimed. Heledad multšid aeglustavad maa sulamist ja see põhjustab hilisemat õitsemist, mis on oluline hiliste öökülmadega kasvukohtades.
· Orgaaniliste multšidega on võimalik mullareaktsiooni muutmine ja samal ajal lisandub ka mulda orgaanilist ainet.
· Multši kasutamine takistab marjade määrdumist ning sellega saagi kvaliteedi langust.  Värskelt müümiseks marjad korjatakse karpidesse, millega viiakse saak ka müüki. Pestud marjad ei kõlba värskelt müügiks ja seetõttu peavad marjad olema juba korjates puhtad. Alumised oksad painduvad saagi raskuse tõttu maha ja vihma korral võivad multšita istandikes marjad määrduda.
· Mustikataimede juurte kasvuks ja toiteelementide omastamiseks on vajalik hea õhurežiimiga kasvukeskkond. Orgaanilised multšid parandavad lagunedes pinnase struktuuri, lisades sinna ka toiteelemente. Samuti hoiab multš ära kooriku tekke pinnase pealmisele kihile, samas parandades õhustust ning vee absorbeerumist ning liikumist pinnasesse (savisel pinnasel paraneb õhustus, liivasel paraneb niiskuse säilitamine)

Sünteetilistest multšidest on enam tuntud must kile. Võrreldes kilega on sünteetilistest multšidest tugevam ja vastupidavam peenravaip, mis on vastupidav ultraviolettkiirguse suhtes, tihe ja vett läbilaskev polüpropüleenkangas. Peenravaiba vastupidavus on 8-10 aastat. Peenravaipu on saadaval peene ja jämedakiulisi. Mitteorgaanilistest multšidest on võimalik kasutada ka veel tekstiilmultši, mis on mõneti sarnane peenravaibale, kuid selle vastupidavuseks loetakse 5-6 aastat. Tekstiilmultš on spetsiaalselt väljatöötatud kerge mustakiuline polüpropüleenist pinnakattematerjal, mis on vastupidav ultraviolettkiirgusele.

Poolkõrge kasvuga mustikasortide kasvatamisel on enam levinud must kilemultš turbaga segatud mullal ja järgnevalt tuuakse sellise istandiku rajamise kirjeldus. Kevadel pärast 2-3 kordset kultiveerimist ja enne kilepanekut koristatakse vajadusel kivid. Nagu eelpool märgitud, on mustikakasvatuses oluliseks mullaparandajaks turvas. Turba lisamisel mulda aetakse enne turba laotamist kultiveeritud maale vaod. Turbaga täidetakse vagu, mis jääb peenraks, kusjuures vaod on vajalik täita kuhjaga. Seejärel laotatakse kile spetsiaalse kilepanekumasinaga ja selleks tööks valitakse jahe ilm. Sooja päiksepaistelise ilmaga laotatud kile on veninud ja võib hiljem rebeneda. Kui istandik rajatakse tilkniisutusega, siis samaaegselt pannakse ka niisutussüsteem. Hektarile kulub keskmiselt 350-400 kg 1,20 m laiust kilet. Kui muld on siiski üsna kivine ja pärast kilepanekut punnitavad kile all teravad muhud, siis vajutatakse kivid mulda. Sel juhul jahedaga pingutuv kile ei rebene. Võib kasutada ka valget kilet, kuid sel juhul on taimede algareng aeglasem. Pärast kilepanekut peavad olema moodustunud maapinnast kõrgemad - umbes 15 cm kõrgused peenrad. Vajalik on arvestada sellega, et peenra kõrgus säiliks ka peenravahedes koorepuru või saepuru multši kasutamisel. Madala peenra puhul on oht kahjustustele seisva vee tõttu. Veel kõrgemate peenarde puhul võib meie tingimustes esineda juurte külmakahjustusi.

Istandiku rajamine

Istandiku rajamisel võib kasutada ühe-aastaseid kasseti- või kahe-aastaseid potitaimi. Väga head on ka kilerullides juurdunud taimed. Kui istiku oksad ei ole korralikult harunenud, siis lõigatakse oksad 5-10 cm pikkuseks, soodustamaks uute okste kasvu alumistest pungadest. Kasvuhoones kasvatatud taimed vajavad enne avamaale istutamist karastamist ja kasvukohale istutatakse pärast öökülmade ohu möödumist. Mullapalliga taimi võib istutada vegetatsiooni perioodi jooksul. Septembris enam ei ole soovitatav istandikku rajada, kuna oht talvekahjustusteks on sel juhul suurem. Juurdumata taimedel esineb kevadel ka külmakergitusi. Enne istutamist jälgitakse, et muld oleks parasniiske. Eriti oluline on see turbaga peenardele istutamisel, sest turvas ei niisku kergelt ja seda enam, kui on tegemist kilemultšiga. Potid või kassetid uputatakse enne istutust korraks vette, et mullapall oleks täielikult märg.

Kilesse augud võib lõigata noaga ja suurema istanduse puhul pikema varre otsa konstrueeritud lõikuriga. Lõigatakse jaheda ilmaga, sest palavaga on kile veniv ja seetõttu on aukude lõikamine raskem. Augud tehakse kas kolm- või nelinurksed ja nende suurus sõltub istutatavate taimede mullapalli suurusest. Liiga suurte aukude puhul on rohkem vaja rohida ja ka mulla kuivamine on vähem takistatud. Hiljem põõsa laienemisel venivad teravate nurkadega kileaugud suuremaks.  Ümmarguste aukude puhul on vajalik suuremaks lõikamine.

Taimede vahekauguseks peenras jäetakse 1 m ja taimed istutatakse mõni cm sügavamale, kui nad seni kasvasid. Kui kasutatakse orgaanilisi multše, siis multšitakse pärast istutamist taimede read. Kevadise istutamise korral väetatakse enne multši laotamist, kuid suve teisel poolel istutatud taimi väetatakse järgmisel aastal.

Väetamine

Väetamisel arvestatakse, et ei kaasneks reostust keskkonnale. Selleks on vajalik takistada toiteelementide väljauhtumist mullast. Loodushoiu seisukohalt on kasulik multši kasutamine, mis takistab toiteelementide väljauhtumist sademetega. Väetiste andmisel arvestatakse, et:
· lämmastik on mullas väga liikuv ja seetõttu on lämmastikväetised ja rohkem lämmastikku sisaldavad kompleksväetised andmisaja ja -viiside suhtes kõige tundlikumad.
· fosfor seotakse mullas ja seega on väljauhtumine väike.
· kaalium neelatakse mullas ja arvestatav väljauhtumine on kergema lõimisega muldadel.
Lähtuvalt eelnevast on väetiste andmise ajad järgmised.
· Lämmastikväetised kevadel või suve esimesel poolel.
· Fosfor- ja kaaliumväetised kevadel või sügisel
· Talvel ei väetata

Väetiste valikul ja nende koguste arvutamisel on kasulik teada, et tegevaine ja toiteelemendi mõiste on erinevad. Varasemas kirjanduses on tihti väetise vajadus toodud tegevainena. Näiteks lämmastikväetise tegevaine on N, fosforväetise puhul P2 O5 ja kaaliumväetise puhul K2O, mis aga (kaks viimast) on tinglikud ja segadust tekitavad. Taimed omastavad aga fosforit fosfaatioonidena ja kaaliumi kaaliumioonina. Seega sisaldab näiteks superfosfaat P2 O5 -t 20%, tegelikult aga vaid 8...9% fosforit. Väetiste pakenditel võib viimasel ajal näha mõlemat toitelementide sisalduse väljendusviisi.

Väetistarve sõltub mullast. Mullaanalüüside tulemused antakse käesoleval ajal toiteelementides ja tavaliselt märgitakse ka sisalduse aste. Oluline on jälgida sisalduse astet, sest käesoleva ajani on laboratooriumites erinevad määramismeetodid ja seetõttu on arvulised tulemused erinevalt tõlgendatavad. Samuti ei ole õige kõrvutada välismaisest kirjandusest saadud mulla mineraalelementide sisalduste arvulisi suurusi oma istandiku mullast tehtud analüüsiga, kui ei ole teada määramismeetodeid. Väetistarve arvestatakse vastavalt mulla toiteelemendi sisalduse tasemele.

Mustikataimele on oluline õige väetamise aeg, sest sellest sõltub taimede kasv ja külmakindlus. Granuleeritud väetistega väetatakse istandikku varakevadel - kohe pärast lume sulamist. Ülivarane väetamine enne lume täielikku sulamist põhjustab suuri lämmastikukadusid ja ka veekogude reostamist. Pealtväetamisel on aga mitmeid probleeme. Fosfor ja kaalium liiguvad mullas aeglaselt. Ka lämmastikväetise toime jääb tihti hiljaks, sest kevadperioodil on sageli põud. Mustikataimed omastavad lämmastikku peamiselt ammooniumina, kuid ammooniumioonid neelduvad mullas ega liigu mullas kuigi kiiresti. Taimedele mõjub kiiremini kastmisväetamine. Kilega istandustes ja orgaaniliste multšidega istandustes, kus multši kiht on aastatega suurenenud, on otstarbekas teha ainult kastmisväetamist - niisutussüsteemide või kastmisega. Kastmisväetamisel kastetakse lämmastikku sisaldava kastmisväetise lahusega kuni juunikuu lõpuni ja hiljem kasutatakse kompleksväetisi, kus lämmastikku pole või on minimaalselt. Väetussoovituste jälgimisel on oluline arvestada kasvatustehnoloogiaga. Mullaproovi järgi istutuseelne väetamine toimub ainult siis, kui istandik rajatakse sobivale mullale ja hiljem kasutatakse multše. Kui taimed istutatakse mineraalmullale rajatud istandiku turbapeenrale, siis kasutatakse väetussoovitusi lähtuvalt turbast.

Mustikataimede väetamiseks sobivad lämmastiku andmiseks ammooniumsulfaat, kaaliumi puhul kaaliumsulfaat ja fosfori puhul superfosfaat. Nitraati ja kloriidi sisaldavaid väetisi ei kasutata. Ammoonium- ja kaaliumsulfaadiga saab mõjutada ka mullareaktsiooni. Neid väetisi on soovitatav kasutada mulla happelisemaks muutmisel. Sobiva mullareaktsiooniga mineraalmullal ja freesturbaväljadel võib kasutada marjakultuuridele mõeldud kompleksväetisi. Viimastel aastatel on müügil ka spetsiaalsed mustikakasvatuseks mõeldud väetised. Spetsiaalsete väetiste eelis on mustikataime jaoks sobiv toiteelementide vahekord, mida ei ole võimalik saavutada lihtväetisi andes. Näiteks küllaldase viljakusega mulla puhul väetatakse noori mustikataimi väetusnormiga 200 - 350 kg/ha, kasutades kompleksväetisi, kus NPK - sisaldus on 6-14-23 või 10-10-20. Saagieas taimedele kasutatakse suuremaid väetisnorme - 350 - 500 kg/ha. Kastmisega väetada on võimalik tilkniisutussüsteemi kaudu või kastekannuga ning suuremas istandikus veepütiga. Lahust arvestatakse taime kohta ühel kastmisel 0,5-3 l, olenevalt põõsa vanusest. Väetatakse 3-4 korda 10 päevaste vahedega kuni juuni lõpuni. Tilkniisutussüsteemi puhul on väetislahuse kontsentratsioon 0,05 % ja kastmisel 0,2%.  Täpsed väetussoovitused lähtuvalt kasvukoha mullast, kasvatustehnoloogiast ja väetiste andmise viisist on marjakasvatajal võimalik tellida spetsialistidelt väetisfirmades.

Istandiku hooldamine

Noores istandikus on oluline kastmine, sest niiskuse puudusel on taimede areng aeglane ja hiljem on tagajärjeks madal saagikus. Vajalik on kastmine suve esimesel poolel, et taimed omastaksid toiteelemente õigeaegselt ja toimuks intensiivne kasv. Hiljem kasvu vaibumise ajal ei ole vee tarvidus enam nii suur. Intensiivne kasv suve lõpus pärsib võrsete puitumist ja seega vähendab nende külmakindlust talvel. Kevadel kastetakse taimi 3-4 korral väetislahusega. Noore istanduse väetamise eesmärgiks on kasvu soodustamine. Selleks kasutatakse lämmastikurikkamat väetist, mis soodustab tugevate okste moodustumist.  Kasvu soodustab ka esimestel aastatel õite eemaldamine.

Noort istandust võib olla vajalik rohida 1-2 korda ja seda ka kilega kasvatamisel. Kilepeenra vahelise maa-ala võib multšida saepuruga, mille kulu m2 -le on 2 kg, hektarile ca 20 t. Kui kilepeenrad ei ole küllaldase kõrgusega, on soovitatavam peenarde vaheline maa-ala lasta rohtu kasvada ja hooldada seda hiljem niitmisega. Reavahedes herbitsiidide kasutamine ei ole soovitatav. Kui istandik paikneb kallakul ja on erosiooni oht, võib reavahedesse külvata kiire kasvuga raiheina. Ebasoovitatav on reavahedes valge ristik, mis levib ka kilele ja varjutab noored taimed.

Mustikaistandust võib lugeda kandeealiseks pärast 3 või 4 aastat, sõltuvalt istutatud taimede vanusest. Õitsemise ajal on oluline jälgida, et istandikus on piisavalt tolmeldajaid. Kui istandikku ümbritsevad metsamassiivid, siis on tolmeldajateks kimalased ning vaid üksikud mesilased. Inimasustuse lähedus suurendab meemesilaste osatähtsust. Tolmeldajate arvukust mõjutab ka istandiku atraktiivsus, see on õite arvukus. Kui läheduses õitseb rohkesti mingeid muid kultuur- või looduslikke taimi, siis tolmeldajad eelistavad neid taimi, millel on rohkem õisi pinnaühiku kohta. Üheks peamiseks tolmeldajate ärameelitajaks mustika õitsemise ajal on võilill ja seetõttu on vajalik ümbruse niitmine. Samuti meelitab tolmeldajaid istandikust ära läheduses paiknev samaaegselt õitsev rapsipõld. Eestis on enamikes piirkondades küllaldaselt looduslikke tolmeldajaid. Poolkõrged mustikasordid on iseviljastuvad ja ei vaja risttolmlemist. Tolmlemine mõjutab saagi valmimist - isetolmlemise puhul on saak hilisem kui risttolmlemisega. Saagi suuruses olulisi erinevusi ei ole.

Kileribade vaheline rohukamar niidetakse olenevalt suvetingimustest kord kuus. Liiga kõrge rohu puhul on reavahest taimede kaudu suurem vee aurumine, mis mõjutab ka mustikataimede niiskustingimusi. Kõrge rohuga suureneb õhuniiskus, mis soodustab haiguste levikut. Kõrge rohu puhul levivad ka kahjurid.

Aastatega hakkab kile lagunema ja halvenenud on ka kilealune õhu- ja niiskusrežiim. Mullareaktsiooni ja õhustatuse parandamiseks taimeridades kasutatakse siis orgaanilisi multše, mida järgnevatel aastatel juurde lisatakse. Soovitatav on koorepuru või turvas.

Poolkõrgekasvuga mustika kasvatamisel võib alates kuuendast aastast märgata põõsas pruuni värvi lõhenenud koorega vanemaid harunenud oksi, millel on vähem lehti. Tugevate uute okste juurdekasv väheneb. Need tunnused näitavad, et on vajalik alustada põõsaste lõikamisega. Oluline on arvestada asjaoluga, et marju kannavad üheaastased oksad ja nende okste kasvu on võimalik soodustada lõikamisega. Üheks võimaluseks on harvenduslõikus, mille käigus lõigatakse põõsast välja vanad oksad.  Orienteeruvalt võib pärast lõikust jääda 4-6 tugevat üheaastast, 3-6 rikkalikult harunenud mõneaastast oksa. Põõsas peab olema hõreda võraga, sest siis kasvavad kõik marjad heades valgustustingimustes. Harvenduslõikus on töömahukas ja suurema istandiku puhul võib teha noorenduslõikuse. Selle lõikamisviisi puhul lõigatakse varakevadel ära kõik oksad, jättes mõne cm pikkused tüükad. Lõikamisjärgsel kevadel on hea taimi kasta lämmastikurikkama väetislahusega. Liiga tiheda kasvu korral lõigatakse suvel ära nõrgemad võrsed. Ülejärgmisel suvel saab jälle saaki korjata ja kuuendal aastal võib noorendamist korrata. Selliselt kasvatades võib kirjanduse andmetel mustikataimede eluiga olla 30 aastat, kuid Eestis nii pikaajalised kogemused veel puuduvad. 

Marjade korjamine

Mustikad korjatakse täisküpsuses, sest järelvalmimist ei toimu. Täisküpsuse üle saab otsustada eelkõige marja värvuse järgi, kusjuures tuleb jälgida, et marjad oleksid üleni saavutanud ühtlase, marjale iseloomuliku värvuse. Tähelepanu tuleb pöörata marja viljavarre kinnituskoha ümbrusele, sest just see osa marjast värvub kõige viimasena. Tihti korjatakse pooltooreid vilju, millede viljavarre kinnituskoha ümbrus on täiesti roosa või isegi valge. Sellised viljad ei ole saavutanud mustikatele iseloomulikku keemilist koostist ning nende väljanägemine turustamiseks ei ole hea. Pärast sügavkülmutamist omandavad sellised viljad üleni roosaka värvuse.

Kui viljakest on muutunud siniseks, on vajalik veel nädal, et marjad vajaliku küpsuse ja aromaatsuse saavutaksid. Sel nädalal kasvavad viljad veel 20% ja suureneb aroomiainete ning suhkrute hulk. Valminud mustikad ei varise kergelt ja võivad valminult olla põõsal ca 10 päeva, kuid on ka sorte, mille marjad varisevad kergemini.

Mustikamarjad on küllaltki tugevad, kuid ometi tuleb jälgida, et marjad ei saaks liialt muljutud saagikoristusel, sorteerimisel, pakendamisel, transpordil ja säilitamisel on kõige suurem oht marjade muljumiseks. Mustikate marjad on pealt kaetud vahakirmega, mis kaitseb vilju haigustekitajate ja mõneti ka vigastuste eest. Vahakirme ei ole küll erinevatel kloonidel ühesugune, näiteks mustadel marjadel vahakirme puudub ja seega nende välimus ei muutu. Marjade koristamisel ja edasisel käitlemisel tuleb vältida vahakirme mahakulumist (-hõõrdumist). Vahakirmeta marjad tunduvad välisel vaatlemisel märjana, läigivad - sellised viljad ei ole hea kaubandusliku väljanägemisega ja säilivad halvasti. Vahakirme paremaks säilitamiseks tuleb marju võimalikult vähe liigutada, valada ühest anumast teise, marjad peavad olema kuivad, neile ei tohi millegagi peale suruda jne.