04.02.2003

Rohumaadel on proteiinirikkamaks taimerühmaks liblikõielised, neile järgnevad rohundid ja lõpuks kõige enam levinud kõrrelised. Liblikõieliste hein on väga maitsev ja sisaldab rohkesti proteiini, kaltsiumi- ja fosforisooli ning vitamiine. Liblikõielisi heintaimi kasvatatakse kõige rohkem põldheinas, tavaliselt 60-80 % seemnesegust. Suur osatähtsus on liblikõielistel ka lühiajaliste niitude segudes. Pikema kestusega niitudele ja karjamaadele külvatakse vähem 15-25%, ülejäänud osa langeb kõrreliste heintaimede arvele. Looduslikel rohumaadel harilikult peamassi ei moodusta. Nad esinevad küll sageli, kuid enamasti üksikute eksemplaridena ja laiguti.

Mitmeaastastest liblikõielistest heintaimedest kasvatatakse meil punast, roosat ja valget ristikut, hübriid ja sirplutserni ning viimasel ajal ka ida-kitsehernest ja harilikku nõiahammast, ülejäänud liigid on levinud rohkem looduslikel rohumaadel nagu harilik- ja aed-hiirehernes, humal lutsern, aas-seahernes.

Liblikõielistel heintaimedel on enamasti arenenud sammasjas peajuur, millest lähtuvad tugevad juureharud, mis omakorda harunevad niitjateks juurteks. Liblikõieliste juured tungivad üldiselt sügavamale mulda kui kõrreliste heintaimede juured, kuid liikide vahel esineb selles osas suuri erinevusi.

Lehed on liblikõielistel heintaimedel liitlehed, mis koosnevad väiksematest osadest lehekestest. Lehekeste arvu ja asetuse järgi võib liitleht olla kahetine (aas-seahernes), kolmetine (ristikud ja lutsernid), viietine (nõiahammas), paarissulgas (hiirehernes) ja paaritusulgjas (esparsetil).
Õied on liblikõielistel heintaimedelkoondunud õisikusse. Õisik on kas nutt (ristik), kobar (enamikel) või sarikas (nõiahambal).
Vili on ühe või mitmeseemneline kaun, mis on liikide järgi erineva kuju, suuruse, värvuse, karvasuse ja seemnete arvuga.

 Liblikõielised heintaimed püsivad ja levivad nii vegetatiivselt kui ka seemnete abil.
Võrsumislaadi järgi jaotatakse mitmeaastased liblikõielised heintaimed:
- puhmikulised, mille juurekaelast arenevad vastavalt kasvutingimustele rohkem või vähem võrseid, vegetatiivselt nad ei paljune ega levi (punane, roosa ristik, harilik- ja hübriidlutsern, harilik nõiahammas).
- maapealsete võsunditega taimed, mille varred on roomavad, sõlmekohtadest juurduvad, taimed levivad vegetatiivselt (valge ristik)
- maa-aluste võsunditega taimed, mis vegetatiivselt levivad maa-aluste võsundite abil (aas-seahernes).
- juurvõrselised, mille juureharudel võivad tekkida pungad ja nendest maapealsed võrsed (sirplutsern).

Enamik liblikõielisi heintaimi areneb suvitaimetüübiliselt, s.o. võrsed arenevad külviaastal pikkvõrseteks ning hakkavad õitsema, kui külv on varajane ja katteviljata. Nii arenevad lutsern, varane punane ristik, roosa ristik ja nõiahammas. Talitaimetüübiliselt arenevad hiline punane ristik ja esparset. Nende võrsed peavad lühivõrsena läbima pikema perioodi madalas temperatuuris, mistõttu nad külviaastal pikkvõrseteks ei arene.

 Liblikõielistel heintaimedel, nagu kõigile liblikõielistele on iseloomulik sümbioos taimejuurtel mügaraid moodustavate õhulämmastikku siduvate bakteritega. Kui juuremügarad on olemas siis on liblikõielised heintaimed mulla lämmastikust sõltumatud ega vaja lämmastikväetist.
Arenemiseks vajavad mügarbakterid:
- neutraalset või aluselist mullareaktsiooni
- õhu juurdepääsu mulda, sest mügarbakterid on aeroobsed
- liigniiskuse puudumist
- mullas peab olema küllaldaselt fosforit, kaaliumi, kaltsiumi ja magneesiumi. Väga suure tähtsusega on mikroelementidest molübdeen ja boor.

 Liblikõieliste heintaimede puuduseks on suhteliselt väike talvekindlus. Liblikõielised hävivad talvel peamiselt pinnavee ja jäätumise tagajärjel. Pikaajalist vee ja jää all olemist ei kannata ükski liblikõieliste heintaimede liik. Vett halvasti läbilaskvatel muldadel hävivad lutsernid mõne aastaga, ristikud on veidi vastupidavamad. Tugevasti kahjustab liblikõielisi heintaimi kevadiste hiliste külmadega kaasnev välja kerkimine. Eriti tundlikud on noored, eelmisel aastal külvatud taimed eriti vett halvasti läbilaskvatel muldadel.

 Liblikõielistel heintaimedel on tunduvalt rohkem kahjureid kui kõrrelistel, kusjuures kahjustused on suuremad, kui liblikõielised järgnevad külvikorras üksteisele lühikese vaheaja järel.
 Liblikõieliste heintaimede kestust mõjutavad tugevasti kasvutingimused ja agrotehnika.
Mulla liigne või vähene niiskus, liigile mittevastav reaktsioon, toitainete vähesus mullas, vead kasutusviisis, eriti liiga sagedane kärpimine või sügisel ebaõigel ajal niitmine jt. tegurid, võivad kasutuskestust lühendada. Liblikõielised heintaimed on suurema veetarbega kui kõrrelised, mistõttu niisutatavatel rohumaadel levivad nad taimikus ulatuslikumalt ja püsivad kauem kui niisutamata. See loob soodsamad tingimused niisutatavate rohumaade lämmastikutarbe katmiseks liblikõieliste heintaimede poolt kogutud lämmastikuga.

 Erinevalt kõrrelistele reageerivad liblikõielised heintaimed kevadel esimesele niitmisajale. Punasel ja roosal ristikul vähendab niitmise hilinemine alates õitsemise algusest tunduvalt taimede eluiga. Kõige kahjulikum aga on nende kestusele ja järgmise aasta saagile seemnete valmimine. Lutsernil on vastupidi: varajane niitmine enne õitsemise algust vähendab kestust ja järgmise aasta saaki. Kõige jõulisem on lutserni arenemine järgmisel aastal, kui eelmisel lasti seeme valmida.

 Saagikus oleneb taimeliigist ja kasvutingimustest, eriti mullastiku sobivusest taimeliigile ja agrotehnikast. Meil kasvatatavad liblikõielised heintaimed reastuvad saagi suuruse järgi: hübriid lutsern, punane ristik, roosa ristik, sirplutsern, valge ristik. Liblikõieliste heintaimede toorproteiinisisaldus kuivaines on 15-25%, samal väetusfoonil kasvavatel kõrrelistel 10-15%.

 Söödaväärtuselt võib meil kasvatatavad liblikõielised heintaimed õitsemise algul reastada järgmiselt: valge ristik, lutsern, punane varane ristik, punane hiline ristik, roosa ristik.

 Liblikõieliste seemned idanevad ebaühtlaselt, sest seemnekesta paksus ja ehitus on erinevad. Seemnete hulgas leidub rohkesti kõvu seemneid, mille kest seemnete valmimisel vett läbi ei lase ja mis idanevad pärast kauaaegset mullas seismist. Kasvu kõrguse järgi on tüüpiline alusheintaim valge ristik, on teised pealisheinad.

 Varajane punane ristik erineb hilisest esmajoones kiire kasvu poolest. Katteviljata külvi korral moodustab varajane ristik esimesel eluaastal massiliselt varsi ja õisi, samuti kattevilja alla külvatult. Nii võib varajane ristik anda esimesel aastal juba 100 ts haljasmassi. Hiline punane ristik on suurema võrsumisvõimega, varte arv suurem ja need on pikemad ja rohkem harunenud, mistõttu hilise ristiku saak on harilikult suurem, võrreldes varajasega. Varajane punane ristik on veidi põuakindlam kui hiline, sest ta areneb kevadel varem ja tarbib seega paremini kevadist mullavett. Pikemavarreline hiline punane ristik lamandub lopsaka kasvu korral kergemini, kusjuures söödaväärtus alaneb (alumiste lehtede varisemise ja mädanemise tõttu) ja mehhaniseeritud koristamine raskeneb. Põllumajanduses kasutatavatest liblikõielistest punase ristiku poolt seotud lämmastiku kogus kõigub tavaliselt 60-120 kg vahel.

 Valge ristik areneb külviaastal küllaltki aeglaselt, esimesel kasutusaasta keskmisena ulatub selle osatähtsus taimikus 35...40%, tõustes järgmistel aastatel 50...60%-ni. Valge ristik sobib hästi intensiiv- karjamaale, sest see talub väga hästi sagedast kärpimist. Karjamaa kestus on 5...8 aastat. Saagi kvaliteet on väga hea, kuivaines sisaldub 16...20% toorproteiini. Kasutustingimustes annab valge ristiku rohke rohumaa 7...10 t kuivainet ning 1,3...1,7 t toorproteiini.

 Hübriidlutsern on pikaajaline pealishein, mis sobib ainult niidusegusse. Algarengult aeglane. Esimesel kasutusaastal tema osatähtsus rohustus 30-40%. Kaheniitelise kasutuse tingimustes püsib hübriidlutsern rohukamaras 8-10 aastat. Soodsates kasvutingimustes ulatuvad kuivainesaagid 13...14 t ha-1, mille korral saadakse kuni 2,5 t ha-1 toorproteiini. Hübriidlutsern asendab meie tingimustes keskmiselt 250...280 kg mineraallämmastiku toime aastas. Hübriidlutserni rohkelt rohukamartalt saadud saagi kvaliteet vastab loomakasvatuse poolt püstitatud nõuetele, kuivaines sisaldub 18...20 % toorproteiini.

 Ida-kitsehernes on väga aeglase algarenguga võsundiline pealishein. Esimese kasutusaasta saagist moodustab ta ainult 20...25 %. Osatähtsus hakkab märgatavalt tõusma teisest kasutusaastast ning kestab 6-7 aastani, kusjuures siis võib osatähtsus ulatuda 100%-ni. Väga oluline on ida-kitseherne kasvatamisel valida õige niitereūiim. Esimestel aastatel on sobivam kaheniiteline kasutamine, kusjuures teist korda niita septembri lõpul või oktoobri algul. Ädalat ei tohi niita augusti keskpaigast septembri keskpaigani, olgugi et see on sel ajal küllalt lopsakas. Vastasel juhul on häiritud varuainete kogumine talveks ning sellega kaasneb rohukamara hõrenemine. Alates 4-5 kasutusaastast võib niita ka kolm korda. Õige kasutusreūiimi korral annab ida-kitseherne ülekaaluga rohukamar 7 ja enam aastat väga kõrgeid saake - 10...15 t ha-1 kuivainet ja 2,5...3,0 t ha-1 toorproteiini, asendades sellega kuni 400 kg mineraallämmastiku toime kõrreliste juures. Ida-kitseherne saagi kvaliteet on hea, kuivaines sisaldub 17...22 % toorproteiini.
 Ida-kitsehernest võiks eeskätt kasvatada paepealsetel ja erodeeritud muldadel, kus teisi valgurikkaid söödakultuure on raske kasvatada. Ida-kitsehernes on suhteliselt stabiilse seemnesaagi ning hea talvekindlusega. Liblikõieliste heintaimede kasvatamisel on lämmastikubilanss alati positiivne ning lämmastiku kogus suureneb 200...300 kg võrra hektari kohta (õhulämmastiku sidumise arvel) aastas. Mulla huumuse sisaldus heintaimede kasvamisel suureneb. Orgaanilise aine juurdetulek kõrreliste kasvamisel moodustab 1,2...1,4 tonni, liblikõieliste kasvamisel 1,5...1.6 tonni hektari kohta aastas.

 Intensiivse rohumaaviljeluse tingimustes (2...4-niiteline kasutamine, vihmutamine ja mõõdukad PK-väetise normid) liblikõieliste rikaste rohumaade saagitase ei jää oluliselt väiksemaks kõrrelistest, mida väetatakse suurte mineraallämmastiku annustega. Liblikõieliste ülekaalu tagamiseks taimikus tuleb neid seemnesegusse võtta vastavalt täiskülvimäärale ning kaasliikidena on soovitav külvata kõrrelistest timutit, harilikku aruheina, karjamaa-raiheina ja aasnurmikat.
 
 Liblikõielised heintaimed on putukatolmlejad, mistõttu nende seemnesaak on harilikult ebakindlam ja väiksem kui tuultolmlejatel mitmeaastastel kõrrelistel heintaimedel. Seemnesaak oleneb tolmeldavate putukate, eriti mesilaste ja kimalaste rohkusest seemnepõllu läheduses, järelikult ristikuseemne kasin saak on tingitud esmajoones puudulikust tolmeldamisest ja väga suurtest seemnekadudest koristamisel. Vähese seemnesaagi üheks põhjuseks on olnud jahedad, tuulised ja sajused ilmad ristiku õitsemise ajal, mis takistavad õite tolmeldamist. Isegi soodsatel koristusaastatel saadakse paremal juhul vaid 60% bioloogilisest seemnesaagist. Ristikuseemne kasvatamiseks valitakse võrdlemisi tasased või nõrgalt veerjad põllud. Varajase ristiku seemne saagi tõstva ja seemne valmivuse ühtlustamise võttena kasutatakse eelniitmist nuttide tekkimise ajal. Liblikõieliste heintaimede seemnesaagid on üldiselt madalad (ristikutel keskmiselt 0,6...0,9 ts ha). Õige agrotehnika kasutamise ja tolmeldamise korral võib kõigi ristikuliikide seemnesaak ületada 2 ts ha-1. Ristiku bioloogilise seemnesaagi suurendamiseks võib kasutada mesilaste viimist, koos oskusliku dresserimisega, seemnepõldudele. Samuti lubjata tolmpõlevkivituhaga ja kasutada boorväetisi ristikuseemne põldudel. Kõige tõhusam võte seemnesaagi suurendamiseks on seemnepõllu õigel ajal koristamine.

 Kuivsilo tehnoloogia on eriti sobiv liblikõieliste heintaimede konserveerimisel, sest selle puhul on lehtede varisemine koristamisel minimaalne ja seeduvate toitainete säilitamine on tõenäoliselt paremini saavutatav kui teiste konserveerimisviiside puhul. Ristikutest ja lutsernidest valmistatud kuivsilo on piimatoodangu taseme säilitamise ja tõstmise üks kindlamaid tegureid.