Karjatamise alguse optimaalne aeg saabub tavaliselt maikuu I dekaadis kui maapind on piisavalt tahenenud ja rohu kõrgus 10 cm piires. Karjatamist alustatakse mineraalmullal taimiku kiire arenguga (hariliku keraheina ülekaaluga) rohumaal. Karjatamisega tuleb alustada kevadel veidi madalama rohukõrgusega selleks, et vältida rohu ülekasvamist. Üldiselt soovitatakse karjatamise optimaalseks ajaks võrsumise lõppu, kõrsumise algust. Siis on rohi väärtuslik ja 10-20 cm kõrgune. Rohu kõrgus sõltub ka rohukamara tüübist. Aluskõrreliste rohkel (ka vanemad mõõdukalt väetatud) taimikul karjatatakse 10-16 cm kõrguselt. Pealiskõrreliste rohkel rohustul on karjatamiskõrguseks on 15-20 cm. Karjatamise aega võib määrata ka rohu tagavara järgi. Karjatamise optimaalsel ajal on aluskõrreliste rohke rohustu tagavara 4-6 t/ha (4-6 kg/10m2) ja pealiskõrreliste rohkel 5-8 t/ha (5-8 kg/10m2).
Karjatamise vaheaeg on vajalik selleks, et rohi uuesti kasvaks. Kahe karjatamisringi vaheaeg peab olema nii pikk, et taimedes saaksid taastuda varuained. Liiga pika vaheaja korral taimede toitainetesisaldus väheneb ja selle söödaväärtus ei vasta loomade nõuetele. Loomade seisukohalt oleks hea, kui vahe kahe karjatamisringi vahel oleks lühem (rohi värskem ja mahlasem), heintaimede seisukohalt aga pikem, nii et taimi ei kurnataks liiga. Karjatamisringide vaheaja ebaõige valikuga võib kaotada väärindatavast saagist kuni 50%.

Hästi organiseeritud karjatamisega sobitame me vegetatsiooniperioodist tingitud muutused rohumaa saagis ja kvaliteedis karjatatavate loomade söödavajadusega. Sobiva karjatamisviisi(de) rakendamine etendab rohumaa ratsionaalsel kasutamisel tähtsat osa. Karjatamisviisi valik sõltub eelkõige konkreetse farmi tootmistingimustest ja vajadustest. Olulised faktorid oleksid järgmised:
-karjatatavate loomade liik ja arv,
-rohumaade asukoht farmi suhtes,
-maaüksuste pindalad,
-olemasolevad ja planeeritavad rohumaatüübid,
-tööjõu olemasolu jms.

Karjatamisviise võib tinglikult jagada kahte suurde rühma:
1. süsteemitu e vabakarjatamine ja
2. süsteemne e rotatsiooniline karjatamine.
Esimene viis on laialt kasutusel näiteks Inglismaal, põhiliselt poollooduslikel rohumaadel. Seevastu rotatsiooniline karjatamine on levinud väga paljudes riikides ja eeskätt Uus-Meremaal on see enim kasutatud karjatamisviis. Aastakümneid on diskuteeritud nii erinevate karjatamisviiside terminoloogia kui ka selle sisulise poole üle. Tegelikkuses ei ole sisulised erinevused karjatamisviiside vahel selgelt määratletud. Arutledes karjatamise üle nn ‘looma suutäie' või ‘taime tasandilt', siis on ka vabakarjatamise puhul tegemist teatud määral rotatsioonilise karjatamisviisiga. Kõik karjatamisviisid toovad kaasa vegetatsiooniperioodi vältel järjestikulise heintaimede defoliatsiooni e lehtede kärpimise.

1.Süsteemitu e vabakarjatamine
Karjatatav ala on piiratud püsitaraga, kus loomad saavad valida karjamaarohtu üle kogu rohumaa ja neid hoitakse sellel maaalal suhteliselt pikka aega, tihtipeale enamuse aja kogu karjatamise perioodist. Kari lastakse kevadel karjamaale ja erinevate võtetega hoitakse tasakaalus rohu juurdekasv ja tarbimine mäletsejaliste poolt. Vabakarjatamist rakendatakse eelkõige ekstensiivse rohumaakasutuse korral.
Vabakarjatamise viis nõuab väikseimaid kulutusi karjatarade, joogikohtade, juurdepääsuteede ja väravate valmistamisel. Hooldustööd on hästi mehhaniseeritavad, sest suuremad maaalad võimaldavad tehnika juurdepääsu ja manööverdamist. Kuna tegemist on väiksemat investeeringut ja tööjõudu nõudva karjatamisviisiga, siis on see enamlevinud lammaste, lihaveiste aga ka noorkarja karjatamisel eelkõige poollooduslikel rohumaadel.
Vabakarjatamise peamiseks puuduseks on keeruline planeerida õiget karjatamiskoormust rohumaal, s.o. sobitada karjatavate loomade arv rohukasvu muutustega vegetatsiooniperioodi vältel ja aastatest tingitud erinevustega. Samuti vähendab see karjatamisviis kultuurliikide saagipotentsiaali ja eluiga, sest pidev taimede optimaalsest arengufaasist varajasem kärpimine mõjub taimede arengule ja talvekindlusele pärssivalt. See karjatamisviis ei sobi ka farmipidajale, kelle kasutada on väikesed ja hajusalt asuvad maatükid.
Vabakarjatamise rakendamisel on väga oluline taimiku seisundi (saak, arengufaas) pidev ja asjatundlik hindamine. Rohu tagavara saab reguleerida karja suurendamise või vähendamise teel. Kõne alla tuleb ka karjamaarohu nappuse korral lisasööda ajutine juurdevedu.

2.Süsteemne e rotatsiooniline karjatamine

Kopliviisiline karjatamine

Rotatsioonilise karjatamise puhul on karjatatav rohumaa jaotatud kopliteks, kuhu loomad suletakse suhteliselt lühikeseks perioodiks. Vastavalt päevade arvule jaotatakse koplid ühepäeva või kahe- ja enampäeva kopliteks. Tingimustes, kus loomadel ei ole valikuvõimalust, sunnime loomi sööma ka halvema söödavusega heintaimeliike (nt roog-aruhein). Karjatamisele järgneb puhkeperiood, mille vältel karjamaataimik saab areneda uude karjatamiseks sobivasse arengufaasi. Taimede püsivuse seisukohalt on oluline, et nad saaksid puhkeperioodil koguda juurtesse vajalikul hulgal toitainete tagavara. Karjatamisele kulunud aega ja rohumaa nn puhkeperioodi kokku nimetatakse karjatamisringi kestvuseks.

Kopli suuruse arvutamisel tuleb abiks järgmine valem:
Loomade eluskaal (grupis kokku) x kuivaine söömus x päevade arv/1,125 kg KA ha -1 = koppel (ha)

Antud valemis on
-kuivaine söömuse all mõistetud looma poolt söödud rohu kuivaine kogust ööpäevas mis moodustab kuni 3,5 % looma kehakaalust.
-karjamaasaagiks arvestatud 1500 kg KA ha -1, saagikaoga 25% .
Karjamaarohu saagi e rohutagavara planeerimisel kariloomadele on väga oluline arvestada, et
-uriini ja väljaheidete poolt tekitatud rammutukad, mis moodustavad 20 ...25% kogu karjamaarohust, jäetakse loomade poolt söömata
-lehm ei söö rohtu alla 3 cm.
-saak jaotub vegetatsiooniperioodi jooksul ebaühtlaselt
Järelikult on otstarbekas kariloomade söödakoguste planeerimisel karjamaal arvestada 25...30% saagikaoga.

Näide: 30.000 (50 lüpsilehma eluskaaluga 600 kg) x 0,03 x 2päeva / 1,125 = 1,6 ha

Nii nagu vabakarjatamise puhul, on ka rotatsioonilisel karjatamisviisil mitmesuguseid variatsioone.

Portsjonviisiline karjatamine
Portsjonviisilise e ribakarjatamise puhul on tegemist paindliku rotatsioonilise karjatamisviisiga, kus karjatatavat pinda ja seega rohusööda kogust piiratakse teisaldatava elektritaraga (Joonis xx e). Oluline on seejuures piirata karja juurdepääs juba söödud karjamaaosale, et anda taimikule aega normaalseks ädalakasvuks.
Nii paindlik rotatsiooniline karjatamine kui ka portsjonkarjatamine nõuab suuremaid investeeringuid karjatarade ja -teede ehitamisesse, joogikohtade sagedam transportimine ja pidev töö karjatamise organiseerimisel vajab ka enam tööjõudu. Samas on antud karjatamisviisi eeliseks rohumaasaagi efektiivsem kasutamine ja karjamaataimedele sobiliku kasvukeskkonna loomise läbi kultuurtaimiku pikem eluiga.

Järelkarjatamisviis
Järelkarjatamisviisi on praktiseeritud nii loomade vaba- kui ka rotatsioonilise karjatamise tingimustes. Selle karjatamisviisi idee seisneb selles, et esimesena pääsevad karjamaale kõrgema toiteainete nõudlusega/vajadusega loomad, kelledele järgnevad koheselt väiksema toitainetevajadusega loomad, kes söövad allesjäänud rohu. Järelkarjatamist on kasutatud nii lammaste, piima- kui ka lihaveiste karjatamisel. Näiteks jaotatakse kari kahte erinevasse vanusegruppi, kus noorem grupp (6-12 kuud vanad) eelneb karjamaal vanemale (18-24 kuud vanad) grupile. Karjatamise kestvus, mille vältel kaks gruppi viibivad üksteise järgi rohumaal, ei tohiks ületada nelja kuni viit päeva, vastasel korral hakkavad loomad kärpima uut ädalakasvu, nõrgestades sellega arenevat karjamaataimikut. Järelkarjatamist on proovitud ka eritoodanguga lüpsilehmade korral, kus lüpsilehmad jaotatakse gruppidesse piimatoodangu järgi. Järelkarjatamise rakendamisega kaasnevad lisatööd on saanud peamisteks takistuseks selle karjatamisviisi edenemisel.
Ühes tootmisüksuses on otstarbekas kasutada erinevaid karjatamisviise, et kasutada rohumaade saagipotentsiaali efektiivselt. Samas tuleb meeles pidada, et karjatamisviis on vaid üks mitmest rohumaade efektiivse kasutamise faktorist, millega me ei saa kompenseerida karjamaataimiku võimalike puudujääke, näiteks madalakvaliteetsest rohumaast tulenevaid puudusi.