KULTUURKARJAMAA SEEMNESEGUDE KOOSTAMINE

Õigesti koostatud heinseemnesegu on aluseks kõrge toiteväärtusega, kiire ädalakasvuga ja püsivale karjamaataimikule. Karjamaasegude koostamisel tuleb arvestada karjatatavate loomade mõjuga taimiku arengule ja botaanilisele koosseisule aga ka liikide vahelise konkurentsivõimega.

Seetõttu on karjamaa seemnesegudes soovitatav kasutada vaid karjatamist ja liikide vahelist konkurentsi taluvaid heintaimeliike ja sorte.

Järgmise ‘sammuna' heintaimeliikide ja sortide valikul karjamaa seemnesegusse tuleks lähtuda:
- rohumaa rajamise eesmärgist ja kasutamise otstarbest - missuguse loomaliigi poolt seda karjatatakse ja kuidas planeeritakse seda rohumaad veel kasutada.
- karjamaarohi peaks olema karjatatavale loomaliigile võimalikult maitsev, st hea söödavusega ja kõrge toiteväärtusega. Pealiskõrrelistest karjatamist taluvatest heintaimedest on parima söödavusega ja samas kõrge toiteväärtusega põldtimut ning aluskõrrelistest karjamaa raihein. Oluline roll on karjamaarohu söödavuse ja toiteväärtuse tõstmisel liblikõielistel heintaimedel.

Karjatamist taluvad enamlevinud liblikõielised heintaimed on valge ristik, karjamaa tarvis aretatud lutsernisordid ja harilik nõiahammas.

Karjamaa rohukamar peab olema tihe ja tallamist taluv. Seetõttu on karjamaasegudes oluline koht aluskõrrelistel heintaimedel nagu karjamaa raihein, aasnurmikas ja punane aruhein. Aluskõrrelised heintaimed loovad tiheda taimiku alusrinde ja karjatamisele vastupidava rohukamara. Aluskõrreliste levik takistab ka umbrohtude ja rohundite invasiooni ja levikut karjamaataimikusse.

Selleks, et taimik oleks antud kasvutingimustes püsiv, tuleks valida heintaimeliigid ka vastavalt konkreetsele mullastikule ja kohalikele kasvutingimustele. Mullastiku eripära ei ole reeglina takistuseks rohumaade rajamisel, sest heintaime liikide ja sortide lai valik võimaldab kultuurkarjamaa rajada vägagi erinevatele muldadele (tabel 1).

Olulisemad mulda iseloomustavad näitajad on:
- mulla reaktsioon (happeline pH _KCl <6,5, neutraalne pH _KCl 6,6...7,2 ja leeliseline pH_KCl>7,2),
- mulla lõimis (kerge, raske, turvas jt.)
- mulla veerežiim (kuiv, parasniiske, ajutiselt liigniiske jne).

Ehkki seemneid turustavad firmad pakuvad valmis seemnesegusid, on paljudel juhtudel otstarbekas tootjal koostada seemnesegud ise, sest kasvutingimused ja rohumaale püstitatud eesmärgid on erinevate tootjate juures tihti vägagi erinevad.

Liblikõieliste heintaimede, eelkõige valge ristiku ja karjatamist taluvate lutserni sortide kasutamine seemnesegudes on end igati õigustanud nii majanduslikust kui ka loodushoidliku põllumajandustootmise aspektist. Liblikõieliste juuremügarate poolt seotav õhulämmastik aitab kokku hoida kulutusi lämmastikväetistele ja vähendada mineraalsete lämmastikväetiste mittekasutamise läbi lämmastikühendite leostumist põhjavette. Liblikõieliste rohke (30...35% KA saagist moodustavad liblikõielised) karjamaarohi annab lämmastikväetisi kasutamata sama suure saagi, mida kõrrelistest koosnevalt rohumaalt saab 200kg N/ha väetusfoonil.

Liblikõielised heintaimed tõstavad karjamaarohu toiteväärtust (eelkõige proteiin), parandavad söödavust ja suurendavad söödud rohu kogust. Paljud karjamaakatsed näitavad, et valge ristiku osakaalu suurenemisega taimikus suureneb usutavalt nii lammaste kui ka veiste päevane eluskaalu juurdekasv ja lüpsikarja piimatoodang. Nii on saadud 10% valge ristiku osakaalu suurenemisega karjamaataimikus piimatoodangu juurdekasvuks 0,30...0,45 kg lehma kohta päevas.

Liblikõieliste heintaimede kasutamisel karjamaasegudes on peamisteks piiravateks teguriteks happeline muld pHKCl <6,0 ja liigkuiv või vastupidi - liigniiske mulla veerežiim. Samuti on valge ristik tundlik pikemate põuaperioodide suhtes. Puudujäägiks tuleb lugeda ka valge ristiku rohkete rohumaade suhteliselt lühikest kasutusiga. Eestis püsib valge ristik kultuurohumaade segudes keskmiselt 5 aastat ning seejärel asendub kultuurtaim loodusliku valge ristikuga, mille saagipotentsiaal on oluliselt väiksem. Kui liblikõieliste heintaimede sisaldus karjamaarohu KA-saagis langeb alla 20%, siis tuleks rohumaa ümber rajada või sobiva kõrreliste koosluse ja tiheduse puhul jätkata rohumaa kasutamist N-väetiste kasutuselevõtuga. Juhul kui karjamaataimikus on rohundite osakaal tagasihoidlik (alla 30% KA-s), siis tuleks kaaluda ka liblikõieliste seemnete otsekülvi vanasse rohukamarasse. Nii liblikõieliserohke kui kõrrelistest koosneva karjamaataimiku paralleelne kasvatamine kahandab ilmastikust tulenevaid riske. Liblikõieliste rohkete karjamaade osakaal võiks moodustada 50 kuni 80% kogu kultuurkarjamaa pinnast.

Karjamaarohu konveieri seisukohalt on oluline rajada erineva arengukiirusega karjamaataimikuid. Seeläbi saame alustada kevadist karjatamist varem ja hoiame ära taimiku üheaegse jõudmise karjatamiseks sobivasse arengufaasi.

Karjamaataimiku kasvu- ja arengukiirust on võimalik reguleerida nii erinevate heintaimeliikide kui ka varajaste, keskvalmivate ja hiliste heintaimesortide kasutuselevõtuga. Farmi vahetusse lähedusse oleks mõtteks rajada väiksemal pinnal kiire kevadise algarengu ja ädalakasvuga kõrreliste segu. Sobivaks taimikus domineerivaks kõrreliseks on hea konkurentsivõimega ja kiire arenguga kerahein või aas-rebasesaba. Keraheina domineeri¬misega karjamaa saame planeerida kuivematesse ja aas-rebasesaba niiskematesse kasvukohtadesse.

Kvaliteetse rohumaa kestvus tuleb reeglina kasuks, sest sellega saame kokku hoida rohumaade ümberrajamisele tehtavaid kulutusi. Heintaimede sordiaretus liigub samas võimalikult intensiivse  saagikasutuse suunas. Varajase kevadkülvi korral on võimalik saada külviaastal kuni 2/3 taimiku saagipotentsiaalist. Seega üha vähem kasutatakse mõisteid lühi- ja pikaealine kultuurkarjamaa.

Kaasajal loetakse optimaalseks kultuurkarjamaa kasutuskestuseks 5-6 aastat. Samas tuleb meil püüelda kvaliteetse taimiku säilitamise suunas ja seeläbi pikendada taimiku kasutus-kestvust.

Liblikõieliste rohumaade kasutusiga saame pikendada pikemaealiste liblikõieliste nagu karjatamist taluvate lutsernisortide kasutamisega karjamaasegus.

Karjamaa kestvuse huvides on oluline õige karjatamiskoormuse rakendamine karjamaal ja vältida nii loomade kui ka tehnika poolt rohukamara läbitallamisi vihmastel perioodidel.

Karjamaa rajamiseks sobivate tüüpsegude soovitamine on komplitseeritud. Tootjal on võimalik valida väga erinevate heintaimeliikide ja -sortide vahel, et välja valida konkreetsetesse kasvutingimustesse sobiv seemnesegu. Tabelis 2 on ära toodud vaid mõned soovituslikud seemnesegud. Tegemist on lihtsate, väheliigiliste ja suhteliselt väikeste külvisenormiliste seemnesegudega. Arvestatud on 100% külviseväärtusega seemnetega.

Tabel 2. Mõned soovituslikud seemnesegud kultuurkarjamaadele (100% külviseväärtusega seeme)

Praktikas tuleks külvisenormi suurendada nii palju, kui palju seemnete tegelik külviseväärtus on alla 100% (kõik seemned ei idane). Paranduse tegemiseks vajalik seemnete külviseväärtus leitakse järgmise valemi abil:

                                   
                                     idanemise % x puhtuse %
Külviseväärtus (%) = ---------------------------------- 
                                                        100

Heintaimeliikide ja -sortide universaalsus võimaldab läbi külvisenormide ja heintaimeliikide arvu vähendamise seemnete arvelt raha kokku hoida. Samas eeldab see vastavale mullastikule sobivate heintaimeliikide ja sortide valikut ning head agrotehnikat. Heinaseemnete külviks korralikult ettevalmistatud põld ja hästi reguleeritud külvik on eeldusteks külvi õnnestumisele.

Võtmefaktorid, millega peaks seemnesegu koostamisel arvestama:
- kasutada võimalikult lihtsaid seemnesegusid, kasutades konkreetsele mullale ja kasvukeskkonnale sobivaid heintaimeliike,
- heintaimeliikide valikul eelistada konkreetse loomaliigi poolt enim söödavaid liike
- soodsate kasvutingimuste olemasolul rajada  liblikõieliste rohke (~30 % KA-saagist moodustab liblikõieline) karjamaataimik vähemalt poole karjamaa üldpinnast
- arvestada heintaimede arengukiiruse sobivust segus kasvatamisel
- mitte rajada kultuurrohumaid teravilja allakülvina
- ei ole soovitatav kasutada kultuurrohumaade rajamisel lühiealisi suure konkurentsivõimega heintaimeliike (nt. 1.a. raihein, itaalia raihein).