07.04.2011 Maaleht (Messileht)


OHUTU TERAVILJA NIMEL

Kümme soovitust teraviljakasvatajad mikrobioloogiliselt ja toksikoloogiliselt ohutu vilja tootmiseks.

Eesti klimaatilised tingimused on soodsad teraviljadel haigus­te arenemiseks, kuna sademete­ga saadav niiskuse hulk ületab aurumise.

See loob eeldused juba kasvu­perioodil nn hallitusseente aren­guks peadel ja pähikutel, sealt edasi ka teradel.

Ohtlikud seeneperekonnad

Hallitusseened, kelle hul­gas on ka kõigile tuttavad Penicilliurriid (moosil, mahlal, mädanevatel marjadel, puuvil­jadel), koheva musta niidistikuga Mucor'i ja Rhizopus'e lii­gid (leival, mädanevatel köö­giviljadel), looduses väga laialt levinud Cladosporiurriid (kõr­tel, heintel), musta eoskirmega MternaricCd (muudavad sügisel viljapõllu halliks) ja vähemtun­tud valge kuni punase nidistikuga Fusarium-seened.

Kõik need seeneperekonnad on võimelised oma elutegevuse käigus tekitama mürgiseid ühen­deid mükotoksiine näiteks kõrtes, lehtedes (põhus) või terades.

Väliselt ei pruugi haiged mür­gised terad tervetest eristuda, va­hel on nad pisut peenemad, kõ­hetumad ja kobedamad, kuid sa­geli on see isegi kogenud suma­le märkamatu. Paljudel juhtudel sisaldavad sellised terad ka mü­kotoksiine.

Kuna mükotolcsiinid on värvi­tud, lõhnatud ja maitsetud, kuid organismile isegi tuhandeid kor­di mürgisemad kui teraviljapõllul kasutatavad keemilised tai­mekaitsevahendid (kahjurite, haiguste ja umbrohtude keemi­lised tõrjevahendid), kujutavad nad endast väga ohtlikke varja­tud vaenlasi.

Pealegi lagunevad nad kuu­mutamisel (keetmisel, küpseta­misel) vaid vähesel määral, on suhteliselt vastupidavad keemi­listele ainetele (happed, alused jne) ega lagune kergesti ka fermenteerirnisel (kääritamisel, fer­mentide ja ensüümidega töötle­misel). Seega võivad nad sattuda kergesti loomade ja inimeste toi­duahelasse ning tekitada ajutisi või püsivaid tervisehäireid.

Mida peaks tegema viljakasvataja, et viljas hallitusseeni ja nende toksiine oleks võimalikult vähe? Selleks tuleb arvestada kümne järgmise soovitusega.

1. Vali õige kasvukoht, liik I ja sort. Ebasobivad kasvu­kohad on hiliste kevadiste öökül­madega (takistab varasemat kül­vamist) ja varaste sügiskülmadega piirkonnad, kus teravili saab külmakahjustusi, millel hakka­vad arenema hallitusseened.

Hallitusseente ja mükotoksiinide esinemise riski suurenda­vad ka kevadine põuaperiood, eriti idanemise ja tärkamise ajal, mis ei võimalda luua tera­viljal hästiarenenud ja sügavat juurekava.

Kuivanud alumistel lehte­del paljunevad edukalt eriti Fu­sarium-seened. Pea loomise ajal külma ja vihmase ilma jäticurnine on samuti hallitusseente arengut soodustav ja mükotoksiinide esi­nemise riski suurendav tegur.

Kasvuperioodi lõpul esine­vad madalad temperatuurid pi­kendavad tera loomulikku val­mimise protsessi. Kuum ja kuiv kasvuperiood tekitab taimede­le kuumastressi, mis vähendab nende vastupidavust haigusete­kitajatele.

Teravilja liigid ja vahel ka sor­did erinevad oma vastuvõtlikku­selt Fusarium-seentele (fusarioos ehk punakas te), teistele hallitusseentele (Cladosporium, Penicillium, Alternaria, Mucor, Rhizopus jt) vastuvõtlikkuselt aga eri­nevad nad vähe. Fusarioosi naka­tumise seisukohalt reastuvad lii­gid (alanevas järjekorras): kaer, tritik, talinisu, suvinisu, oder ja rukis. Sortide fusarioosi haiges­tumise kohta saab andmeid Põllumajandusuuringute Keskuse Viljandi katsekeskuse kodulehelt viljandi[A]pTnk.agri.ee, vt Katseandmed.

2. Külva esimesel külvivõimmalusel. Varasemal külvil saavad taimed paremini kasuta­da mullanüskust ja antud väeti­si, moodustavad sügavama juu­rekava, mis on parema saagi eel­duseks ja vili ka valmib varem, koristamine ei jää sügisvihmade perioodüe ja saastub hallitusseentest vähem.

3. Hoidu haigust suurendavatest eelviljadest. Kõige ebasobivam eelvili on mais, mis tugevasti fusarioosi ehk punakaste all kannatab. Vähesobivad on ka teraviljad ise. Kõige sobiva­maks eelviljaks on muud kultuu­rid - kartul, ristõielised, liblikõie­lised, heintaimed, kes fusarioosidest kahjustuvad harva.

4. Ära jäta eelvilja haigeid i taimejäätmeid mullapin­nale. Mullapinnale jäävad hai­gustest nakatunud koristusjäätmed on üks uue infektsiooni alli­kaid ka hallitusseentega vilja na­katumisel ja mükotoksiinide esi­nemise riski suurenemisel.

Kõigil harimisvüsidel, mis jä­tavad haigestunud taimeosad maapinnale, on haiguste levikut suurendav toime. Võrreldes klas­sikalise künniga, on minimeeritud harimine, kõrde-ja otsekülv vähem soovitatavad.

5. Mõtle lamandumise vältimisele juba külvist alates.

Kasuta õiget külvinormi, mis eri­neva võrsumisvõimega sortidel võib tunduvalt erineda. Väldi lu­ga kõrgeid lämmastiku norme.

Lamandumisel vili nakatub mullaseentega, sealhulgas hallitusi ja toksiine tekitavatega. Olu­line on, kui kaua (mis faasis lamandus) on vili olnud lamandunud. Mükotoksiinide ja hal­litusseente esinemine suureneb järsult (suur risk), kui vili on lamandunud rohkem kui kuus nä­dalat enne koristamist. Kui vili on lamandunud olekus 2-6 nädalat, tähendab see ainult keskmist ris­ki. Kasvuregulaatorite kasutami­ne on tagatis vilja seisukindlusele ja eeldus kiirele koristamisele.

6. Kasuta kasvuaegsete haiguste, sealhulgas just hallitusseente tõrjeks efektiivseid fungitsiide. Väldi viljapõl­lu umbrohtumist. Puhumisega on võimalik külviseemet vabas­tada haigusetekitajatest. Samu­ti kaitsta idandeid ja noori taimi mullast ning õhu kaudu levivate haigusetekitajate eest ainult kas­vuperioodi esimesel poolel. Olu­line on see eriti külvisega leviva­te haiguste (triiptõbi odral, võrk-, ääris-, pruun- ja helelaiksused, nõgihaigused, füsarioosid jt) ohu vähendamiseks.

Kaitsmaks saaki kasvuperioo­di teisel poolel esinevate hallitus­seente eest, on vajalik kasvuaeg­ne fungitsiididega pritsimine. Fusariooside vastu tuleks seda teha õitsemise ajal või vahetult õitse­mise eel. Sellisel pritsimisel - sõl­tuvalt kasutatava fungitsüdi toi­me kestusest - võib olla ka posi­tiivne mõju sügisperioodü are­nevate hallitusseente (nõgihallitus - Cladosporium, Alternaria, Macrosporium jt) arengu takistamiseks.

Õitsemisaegne fungitsiididega pritsimine võib vähendada mü­kotoksiinide riski umbes 50%. Selleks sobivad eriti triazoolide grupi preparaadid toimeai­nega tebukonasool (Folicur EW 250), propikonasool (Tiit 250 EC), protiokonasool + tebuko­nasool (Prosaro 250 EC), metkonasool (Juventus) ja segupreparaadid (triasool + strobüuriin jt) nagu Fandango 200 EC, Input 460 EC; Rombus 250 EC, Tan­go Super, Archer Top 400 EC jt. Kasutada 0,5-1,0 normdoosiga. Strobüuriine tuleb kasutada va­heldumisi triazoolidega.

Herbitsiidide toime on kaud­ne - vähendades umbrohtu­de hävitamise tõttu taimede ti­hedust pinnaühikul, paranevad kultuurtaimede toitumis- ja val­gustingimused, taimestikus vä­heneb õhuniiskus, mis surub ta­gasi ka haiguste arengut.

Saagis esineb vähem umb­rohuseemneid, mis on viljast tavaliselt mitu korda suurema niiskusesisaldusega ning või­vad käivitada vilja koldelise kuumenemise ja hallitusseente arengu.

7. Ära viivita koristami­sega. Koristamisega hi­linemisel langeb vilja (eriti nisu) kvaliteet, vili võib haka­ta peas kasvama, aga toimub ka valminud vilja intensiiv­ne asustamine hallitusseente­ga, mille hulgas leidub toksiine tekitavaid.

Vilja kuldne värvus asendub hallikaga. Sademetega perioo­dil koristatud vili on niiskem ja hallitusseentega suuremal mää­ral asustatud.

Hilinenud koristamisel, sa­muti sademete sagedasel esine­misel perioodil, kui vili on juba valminud, tekib põllul oht müko­toksiinide tekkimiseks.

8. Koristatud vili eelsorteeri ja kuivata < 13-14% niiskusele. Eelsorteerimisega saab operatiivselt vil­jast kõrvaldada prahi, umbro­huseemned, varred, lehed jms, mis on viljast niiskemad ja suu­rendavad kuivatuskulusid.

Umbrohuseemned, mis on viljast sageli neli-viis korda suurema niiskusesisaldusega, võivad rohkel esinemisel juba 24 tunni möödudes koristami­sest tõsta vilja keskmist niis­kust 5%. Niiskusel üle 14,5% hakkab vili mikroorganismide arengu tõttu kiiresti riknema.

Arvestades vilja niisku­se suurenemisega säilitamise jooksul, ei tohiks kokkuoste-tava vilja niiskus ületada 14%. ELi määrus nr 1572/2006 sä­testab sekkumiskokkuostu suurimaks lubatud niiskuseks nisule ja odrale 14,5%.

Selline niiskus on tempe­ratuuril 18-25° aga kriitiline, millest alates tera elutegevus järsult intensiivistub ja säilivus halveneb.

Kuivatamise jajärelkäitlemisega võib mükotoksiinide riski oluliselt vähendada. Mida lü­hem on aeg koristamise ja eelpuhastamise ning kuivatamise vahel, seda väiksem on võima­lus viljas olevatel hallitusseen-tel paljunemiseks ja toksiinide tootmiseks.

Kui põllul on mükotoksiini­de teke juba alanud, võib kii­re kuivatamine peatada nii hallitusseente arvukuse tõu­su kui ka mükotoksiinide eda­sise tootmise. Seega kohene eelpuhastamine ja kuivatami­sele järgnev järelpuhastamine on väga tähtis mükotoksiinide riski vähendamiseks.

Kuivatatud viljast puhasta välja väikesed alla 2mm läbi­mõõduga ja vigastatud terad. Osa peenterast võib olla fusarioosne ja mürgine. Vigasta­tud terad hingavad aktiivse­malt, eraldades niiskust ja soo­just, vigastuste kaudu on hal-litusseentel lihtsam toitaineid omastada (puuduvad kaitsvad kattekihid!), kasutada neid paljunemiseks ning alata mü­kotoksiinide tootmist.

ELi komisjoni määruse nr 824/2000 ja nr 1572/2006 nõuete järgi ei tohi katkiste te­rade hulk ületada 5%, prügilisandit olla mitte üle 3%. EVS 743:1998 (nisu) järgi on luba­tud teralisandit, mille hulgas ka kidurad terad, kokku 5%; EVS 757:1998 (oder) järgi on lubatud peenteri mitte üle 5% ja umbrohuseemneid 1%.

9. Säilita vilja ainult ettevalmistatud (korrasta­tud, desinfitseeritud-desin-sekteeritud, deratiseeritud, lindudele suletud) hoidlates, vältides vilja niiskumist läbi­tilkumise, kondensvee tõttu või muudel põhjustel.

Hoidla­te sisepindadele jääb alati eel­misest viljast prahti, kahjureid (lestad jt), hallitusseente eoseid ja seeneniidistikku, mis on kah­jurite paljunemise ja uue nak­kuse alguseks.

Närilised, toitudes viljast, saastavad vilja oma väljahei­detega, soodustavad terade vi­gastamise ja mehaanilise hai­gusetekitajate ülekandmisega hallitusseente levikut ja vilja riknemist.

Ka linnud levitavad haigu­setekitajaid ja halvendavad vil­ja säilivust. Vilja roiskumine toi­mub eelkõige välisseinte juu­rest, kus on terakihi ja välistemperatuuri vahe kõige suu­rem, tekitades vee kondensee-rumist sisepinnale (sagedane metallhoidlates).

10. Ladusta nõuetekohaselt ja kontrolli vilja seisu­korda regulaarselt, vajadusel (terade nüskumisel 14,5%ni) lase vili taas läbi kuivati.

Tera­kihi kõrgus ei tohi ületada ette­nähtud normatiive, mis tagavad selle hea säilivuse. Regulaarne kontroll on vajalik, et õigel ajal avastada terade niiskumine ja kõrvaldada riknemise oht.

Vilja seisukorrast annavad infot tema lõhn ja värvus, mille kohta kehtib Eesti standard EVS 677:1955 ("Teravili, kaunvili ja teraviljasaadused. Organolepti­liste omaduste määramine").

Hallitusseentega nakatumi­sel tekib iseloomulik hallituse lõhn, tervele viljale ning antud sordüe omane värvus tuhmub ja kaob, mõne hallituseliigi pu­hul kaasneb iseloomulik kopi­tuse lehk.

Normaalsest värvusest kõr­valekalle ja hallituse lõhna ole­masolu on mükotoksiinide riskile viitav tunnus.

Selline heaperemehelik suh­tumine teravilja kasvatamisel, koristamisel ja käitlemisel tagab teie vilja hea mikrobioloogili­se ja toksikoloogilise kvaliteedi, mis on eelduseks ka selle heale toidu- ja söödakvaliteedile.

HEINO LÕIVEKE

Eesti Maaviljeluse Instituudi vanemteadur taimekaitse alal

ELINA AKK

doktorant

* * * * * * *
TERAVILJA KVALITEEDI MÄÄRAMISEST

Seoses raskete ilmastikutingimustega käesoleva aasta koristusperioodil on väga oluliseks muutunud vilja kvaliteedi objektiivse määramise küsimused. Seetõttu ei tee paha, kui mõningaid olulisi momente uuesti meelde tuletada.

Esmane ja väga oluline protseduur vilja kvaliteedi määramisel on proovivõtt.

Proovivõtu eesmärgiks on antud viljapartii keskmistele omadustele ja koostisele vastava proovi saamine, millega tagatakse, et võetud proov esindaks objektiivselt kogu teraviljapartii keskmist kvaliteeti.

Kuna nii laos kui ka transpordivahendil olevad teraviljapartiid ei ole homogeensed, (mistõttu erinevate füüsikaliste parameetritega terad samuti ka lisandid ja saasteained ei ole jaotunud ühtlaselt partii lõikes) tuleb proovi esinduslikkuse saavutamiseks võtta partii erinevatest osadest piisav arv pistelisi proove ja nendest kokku pandud koondproov hoolikalt segada. Pisteliste proovide arv sõltub partii suurusest. Pistelisi proove võetakse kindla skeemi järgi ja nende arv  peaks olema piisavalt suur et saavutada partii igakülgne hõivatus proovivõtuga.

Proovivõtuks kasutatakse spetsiaalseid vahendeid. Koormast ja laost võttes on selleks spetsiaalne proovivõtuora, mis võimaldab pistelisi proove võtta viljamassi eri sügavusel asuvatest kihtidest. Seega ei ole kindlasti esinduslik selline proov, mis on võetud käega või kühvliga laos asuva viljamassi pinnalt, isegi kui seda on võetud mitmest erinevast kohast.

Proovivõtt on reguleeritud standarditega. Eestis on nendeks  EVS 780:2003 "TERAVILI, KAUNVILI JA JAHVATATUD TOOTED. Proovivõtt staatilistest kogustest" ja EVS 798:2003 "TERAVILI JA JAHVATATUD TERAVILJASAADUSED. Automaatproovivõtt." Pooltevahelisel kokkuleppel võib aga erandjuhtudel kasutada ka muid standardseid või mittestandardseid meetodeid.

Proovivõtule järgneb laboratoorse proovi analüüs. Vilja müüjad kaebavad tihti, et nende arvates pole vilja ostja analüüside tegemisel objektiivne ja tõlgendab tulemusi müüja kahjuks. Mida peaks ja saaks vilja müüja enda kaitseks ette võtta. Kõigepealt peaks jälgima, et proov oleks võetud nõuetekohaselt. Juhul, kui ostja teatab, et pakutav vili ei sobi analüüsitulemuste põhjal teatud kasutusotstarbeks ettenähtud nõuetele(näiteks toiduviljaks), siis on pakkujal õigus teada saada, milline parameeter ei vastanud nõuetele ja milline oli konkreetne analüüsil saadud tulemus. Vajadusel on omanikul õigus viibida tema viljaproovi analüüsi  tegemise juures.

Kui vilja omanik pole nõus kokkuostjale toodud vilja analüüsil saadud  tulemusega,  on tal õigus arbitraazanalüüsi tegemiseks. Selleks tuleks võtta uus sõltumatu koondproov ja moodustada sellest kolm laboratoorset proovi, millest üks jääb vilja omanikule, teine vilja vastuvõtjale, kolmas aga saata või tuua Põllumajandusuuringute Keskuse laborisse analüüsiks. Proovid tuleb pakendada ja sulgeda nii, et oleks välistatud võimalus nende terviklikkuse rikkumiseks. Arbitraazproovi korrektsuse ja erapooletuse saavutamiseks võib proovivõtuks kutsuda kohale esindaja Põllumajandusameti kohalikust teenistusest. Proovivõtu koos analüüsimisega võib tellida ka otse Põllumajandusuuringute Keskusest.


Endel Jaggo
asedirektor
Põllumajandusuuringute Keskus