• Prindi

Hobusekasvatus

Hobusekasvatusele on tänapäeval väga kõrged nõudmised. Eriti just sportlik tipptase esitab neile suuri väljakutseid. Võistlushobuse elu on kaugel sellest, mida elasid tema esivanemad. Ta peab toime tulema tohutult suure füüsilise ja psüühilise koormusega ning paneb imestama, mil moel nii hilise kodustamisperioodiga loom, kes pealegi on saakloomale iseloomulikult pelglik ja ettevaatlik, suudab teha inimesega sedavõrd täpset koostööd ja võistluste ajal endast nii palju välja anda.

Aretusega on muidugi väga suur töö selle nimel ära tehtud. Konkurents hobusekasvatuses on kujunenud väga tugevaks, sest rangelt jälgitavad aretusprogrammid, kunstlik seemendus ja embrüosiirdamine võimaldavad üha rohkem toota heade eeldustega hobuseid. Nende eelduste avaldumiseks on aga määrava tähtsusega sünnijärgne etapp - kasvatus ja treening, mille täiustamiseks otsitakse samuti pidevalt uusi võimalusi.

Igast hobusest ei saa siiski tipphobust, hoolimata sellest, et tema sugupuu on igati paljutõotav. Aretus on teatud määral ka lotomäng ja kuigi vanemateks võivad olla valitud parimatest parimad, pole tulemus kunagi sajaprotsendilise täpsusega ennustatav.

Paljud inimesed, kes oma igapäevaelus peavad hobuseid hindama ja leidma nende seast talente, ütlevad, et eelkõige vaatavad nad hobust ennast ja püüavad selgusele jõuda, milleks konkreetne indiviid ise on võimeline. See pole kaugeltki lihtne ülesanne ja nõuab palju teadmisi hobuste kohta.

Hanna Kreen, põllumajandusmagister, EESTI HOBUSE KAITSE ÜHING