• Prindi

Kokkuvõtlikult


Kokkuvõtteks

  • Oma hobuse kehakaalu peaks teadma. Kaalumiseks võib kasutada ka autokaalusid. Tabelitest on võimalik leida vaid tõu keskmist kehakaalu.
  • Hobuse koormust jaotatakse töö kestuse ja iseloomu järgi ülalpidamiseks, kergeks, keskmiseks ja raskeks tööks. Enamasti arvatakse, et hobuse töökoormus on suurem, kui see tegelikult on.
  • Hobuse energia-, proteiini- ja mineraalainete vajadust on võimalik vaadata mitmetest tabelitest. Reeglina vajab hobune 1 MJ metaboliseeruva energia kohta 5 grammi seeduvat proteiini. Kõige rohkem kõigub naatriumivajadus, kuna see eraldub higistamisel. Kaltsiumi ja fosfori vahekord peaks söödas olema 2:1. Ühe toitaine liig võib blokeerida teise ainevahetust.
  • Hobusele söödetaval kogusel on piirid. Reeglina suudab 300 kg raskune hobune süüa oma kehakaalust 3,5% sööda kuivainet, 400-600 kg raskune hobune aga 2,5%.
  • Sööda kogus tuleb jaotada mitme söötmiskorra vahel, korraga ei ole soovitatav anda üle 2 kg jõusööta, kindlatest söötmisaegadest tuleb kinni pidada, koos iga jõusööda söötmiskorraga tuleb sööta ka koresööta. Söötmisnõud peavad olema puhtad. Hobust ei tohi kohe pärast söötmist tööle rakendada.
  • Ükskõik, milline on söödaratsioon, vajavad hobused koresööta, mitte iga ratsioon ei sisalda piisavalt toorkiudu. Ratsioonis peab olema minimaalselt 16-18% toorkiudu.
  • Kui palju vett hobune päevas vajab, sõltub tema elutegevuse aktiivsusest. 100 kg kehamassi kohta vajab hobune 5-10 liitrit vett päevas.
  • Sööda hoiustamisel tuleks jälgida, et teekond kõige rohkem kasutatava söödani oleks võimalikult lühike. Sööda hoiustamisel talli lakas tuleb jälgida, et tallis tekkivad gaasid ja niiskus ei koguneks sööta. Sööta ei tohi hoida otse maapinnal ja tuleb jälgida, et see oleks kindlalt kaitstud.

Erijuhtumid

  • Sugumärad peaksid hakkama kaks nädalat pärast paaritust rohkem ?-karotiini saama, kuna siis on suurem tõenäosus, et nad on tiined. Esimese seitsme kuu jooksul tuleb märasid sööta ülalpidamistasemel, hiljem vajavad nad rohkem proteiini, energiat, kaltsiumi ja fosforit, kuna varss kasvab järjest kiiremini.
  • Varsa jaoks piima tootmiseks vajab mära rohkem energiat, proteiini ja kaltsiumi. Suurte jõusöödakogustega, mis selle jaoks vajalikud on, tuleb mära enne harjutada. Samuti ei tohi jõusöödakoguse vähendamine alates varsa neljandast elukuust juhtuda äkitselt. Umbes kuue kuu vanuselt varss võõrutatakse ja mära võib jälle sööta vastavalt ülalpidamis-tasemele või töökoormusele.
  • Varsad ja sälud vajavad oma luustiku ja lihastiku arenguks suuremat kogust kaltsiumi, fosforit ning kõrge lüsiini ja metioniini sisaldusega proteiini. Esialgu saab noorhobune seda emapiimast ja karjamaarohust. Umbes neljandast elukuust tuleb sööta ka jõusööta, millesse võiks lisada ka startersööta.
  • Vanad hobused mäluvad hambumisvigade ja äratulnud hammaste tõttu halvemini. Kord või kaks aastas peaks loomaarst hobuse hambad üle raspeldama. Halb hambumine ei võimalda vanematel hobustel söödast piisavalt toitaineid kätte saada ning proteiini ja kaltsiumi lagundamise võime väheneb. Reeglina vajab vana hobune normidest 20% rohkem toitaineid. Kui hambad on väga halvas korras ja sööt väga tugev, võib osutuda vajalikuks söödakogust isegi kahekordistada. Vanade hobuste söödad peavad olema kergesti seeduvad ja sisaldama kõrgekvaliteedilist proteiini. Eelistatud on noor karjamaarohi, hea rohusilo, kuumkuivatatud hein ning muljutud teravili. Väga halva mälumisvõimega hobustele võib heina ja kuiviseid vees leotada, loomulikult peab hobusel olema ka piisavalt koresööta. Hea mõjuga on ka melassilõigud (parandavad kaltsiumi imenduvust) ja linaseemnekört.

Sagedasemad söötmisvead

  • Proteiini ülesöötmise vältimiseks tuleb meeles pidada, millised söödad sisaldavad palju proteiini: sojasrott, linaseemned, noor karjamaarohi, ristik ja lutsern, kuumkuivatatud hein, rohusilo, nisukliid ja teravili. Kui hobune on kevadisel karjamaal, tuleb talle lisaks sööta proteiinivaest ja toorkiurikast põhku. Haiguste (nt. kapjade lõhenemine) vältimiseks tuleb hobuseid uue söödaga aegamööda harjutada.
  • Energia ülesöötmist põhjustavad lenduvad süsivesikud, mis tekitavad ainevahetushäireid. Robustsed hobusetõud lähevad energia liigsöötmisel paksuks, temperamentsed tõud elavad selle välja liikumisega.
  • Hallitav sööt on sama kõlbmatu kui mürgised taimed, väga peeneks jahvatatud sööt, kääriv silo, porised juurviljad, leotamata melassilõigud, noor ristik ja lutsern ning peeneks jahvatatud rohi.
  • Ühekülgne söötmine võib põhjustada liiga temperamentset käitumist, vähese toorkiu tõttu koolikuid, kaltsiumi-fosfori tasakaalustamatuse tõttu ainevahetushäireid. Ka ühekülgne, palju koresööta sisaldav sööt võib põhjustada tiirusid.

Söötmisreeglid

  • Sööda hobust regulaarselt ja võimalikult tihti. Järgi sama graafikut iga päev.
  • Kasuta puhast ja kvaliteetset sööta.
  • Kaalu või mõõda sööta. Sööda vastavalt koormusele ja lihavusele.
  • Väldi äkilisi söötmise muutusi, harjuta hobust uute söötadega.
  • Lase hobusel enne söötmist täielikult rahuneda. Ära anna higisele ja hingeldavale hobusele vett või jõusööta enne tema rahunemist.
  • Ära koorma hobust kohe pärast söötmist.
  • Anna hobusele söögirahu.
  • Jälgi kore- ja jõusöötade õiget vahekorda. Väldi suuri teraviljakoguseid.
  • Jälgi pidevalt hobuse söömist ning söögiisu ja töötahtmist. Jälgi ka sõnniku kvaliteeti, karvastiku olukorda ja lihavuse muutusi.
  • Kui hobuse koormus äkitselt väheneb (vigastus), ole ettevaatlik jõusööda andmisega.
  • Hoia soolakivi pidevalt hobusele kättesaadaval. Seda ka karjatamise ajal.

1. Kontrolli hobuse hambaid 1-2 korda aastas.
2. Kontrolli, et ussitõrje oleks piisav.
3. Korralda hobusele piisavalt liikumisvõimalusi.

Hanna Tamsalu
Eesti Hobuse Kaitse Ühing