• Prindi

Vajadused

Seeduva proteiini ja metaboliseeruva energia vajadused vastavalt hobuse suurusele ja töökoormusele:

  Täiskasvanud hobuste kehakaal (kg)
    200 300 400 500 600
Ülalpidamine Energia (MJ) 32 43 54 64 73
  Proteiin (g) 160 216 268 318 363
Kerge töö Energia (MJ) 32-40 43-54 54-67 64-80 73-91
  Proteiin (g) 160-200 215-270 270-335 320-400 365-455
Keskmine töö Energia (MJ) 40-48 54-65 67-81 80-96 91-109
  Proteiin (g) 200-240 270-325 335-405 400-480 455-545
Raske töö Energia (MJ) 48-64 65-86 81-107 96-427 109-154
  Proteiin (g) 240-320 325-430 405-535 480-635 545-725


Vanemad hobused ei suuda sööta enam väga efektiivselt ära kasutada ja vajavad seetõttu rohkem toitaineid. Erinevate hobusetõugude vajadused võivad ka suuresti erineda tabelis esitatud numbritest. Paljud täisverelised hobused suudavad omastada söödast vähem toitaineid kui niinimetatud keskmine hobune. Paljud aborigeensed tõud, kelle hulka kuulub ka eesti hobune, kasutavad sööta maksimaalselt (kes ei tunneks ¨etlandi ponist "heinapalli").

Mida rohkem jõusööta toit sisaldab, seda regulaarsemalt, tihedamalt ja väiksemates annustes peab söötmine toimuma. Ühekülgne süsivesikute (vili ja suhkrusööt) kasutamine energiaallikana võib kasvatada lihaste glükogeenivarud liiga suureks - tekib lihaste valu, jäikus, isegi puusahalvatus.

Kehtib reegel: hobune vajab 1 MJ metaboliseeruva energia kohta 5 grammi seeduvat proteiini. See reegel kehtib ka ponide puhul, kes vajavad 100 kg kehamassi kohta sama palju proteiini kui suured hobused. Erinevus on vaid sööda üldkoguses.

Söödas sisalduv valk on hobusele seda tähtsam, mida rohkem ta sisaldab selliseid aminohappeid, mida hobune ise ei suuda valmistada. Imetavad märad ja alla aasta vanused varsad vajavad kõige rohkem ja kõige parema kvaliteediga valku; lihastööks on valku vaja vähem. Liigne valgu söötmine avaldub sooletalitluse häiretena või lisanduva virtsa eritumisega (kaob ka tähtsaid mineraale). Tulemusena võib see kasvavatel varssadel põhjustada luustiku arenemise häireid.

Suurim erinevus hobuste toitainetevajaduses on naatriumi (Na) puhul. Naatriumi kui soola koostisosa eraldub higistamise ja sülje kaudu ning ta tuleb uuesti sisse sööta. Seepärast peab ka igale hobusele soolakivi kättesaadav olema. Kaltsiumi (Ca) ja fosfori (P) vahekord peaks söödas olema 2:1 (mõnede allikate järgi 1,5:1). Liiga palju kaltsiumi toob esile mürgistuse ja fosforiliia puhul võetakse vajalik kaltsiumikogus luudest.

Tavaliselt saavad hobused söödast rasvas lahustuvaid vitamiine, neid suudab hobune varuda 2-3 kuu jaoks. Hobune ei suuda ka teisi vitamiine ja mineraalaineid endale suures koguses varuks koguda ja need lähevad "kaduma". Mõned üleliigsed mineraalained võivad blokeerida ainevahetust ja takistada vajalike aminohapete moodustumist.

Hanna Tamsalu
Eesti Hobuse Kaitse Ühing