• Prindi

Iseloomustus

Vähikasvatuse liigitus intensiivsuse põhjal

  • Ekstensiivset kasvatust iseloomustavad suured pinnasetiigid, hõre asustus, madal toodang põhjapinna ühiku kohta ja  see, et tiike ei tühjendata.
  • Poolintensiivses kasvatuses on tiigid väiksemad, tavaliselt alla 0,2 ha, tiike tühjendatakse sorteerimise ja toodangu kättesaamise jaoks, vähke söödetakse, toodang on 2-10 tk/m2. See on vähikasvatuse levinum vorm ja  tema kohta käib ka edasine info.
  • Intensiivne  kasvatus, kus tootmine toimub hoones paiknevates basseinides, kõrge asustustiheduse juures ja vee korduvkasutusega, on jõevähi puhul vähe levinud. Jõevähki pole seni õnnestunud intensiivselt toota kaubavähiks, asustusmaterjali osas on tulemused paremad.

Vähitiigi saab rajada pinnasesse süvendi kaevamise, tammide ehitamise või veekogu paisutamise teel.  Halbades, pudedates pinnaseoludes kasutatakse tiikide põhja vettpidavuse ja erosioonikindluse tagamiseks geomembraane. Tiigi kuju võib olla piklik ümar või ebakorrapärane. Levinumad on pikliku kujuga tiigid, mida on parem hooldada. Pikliku tiigi põhja ristlõige on V või W kujuline. Tähtis on kindlustada võimalikult suur põhja pindala, mida annavad juurde saared ja varieeruv põhjareljeef.

Vähitiigid ei pea olema sügavad. Kui tiigis hoitakse vähke üle talve, tuleb arvestada jäätumisega, kuid piisav sügavus on 1,5-2 m. Talveks tühjendatavate vähipoegade tiikide sügavus on tihti alla 0,5 m, et vesi saaks suvel hästi soojeneda.

Äärmiselt oluline on varjevõimaluste olemasolu. Varjete loomise võimalusi on mitmeid, tuleb lähtuda vähkide suurusest. Väikestele vähkidele sobivad killustik ja kärgtellised, suurematele kivipuisted, katusekivid, drenaažitorud. Täiskasvanud vähkidele on vaja vähemalt 3 urgu isendi kohta. Lisaks pinnasetiikidele kasutatakse ka basseine, mis on valmistatud betoonist, klaasplastikust, puidust (kaetud kilega). Basseine kasutatakse enamasti samasuviste vähkide kasvatamiseks. Ka siin on vajalik varjepaikade olemasolu.