• Prindi

Veetarve ja -kvaliteet

Läbivoolava vee vajadus on vähene. Soome vähikasvatajate hinnangul on see  5 l minutis 1000 vähi kohta, Eesti praktika näitab poole suuremat veevahetuse vajadust. Veevõtuks tuleb eelistada kaevu või allikat, jõest või järvest vee võtmine on seotud haiguste ja reostuse ohuga. Väikeseid vähikoguseid saab kasvatada ka täiesti ilma läbivooluta veekogudes.

Peamised vähikasvatuseks vajalikud vee kvaliteedi näitajad: temperatuur - optimaalne kasvuks 15-25oC; pH - optimaalne 7-8; hapnik - talvel min 2 mg/l, suvel 5 mg/l; kaltsium - min 5 mg/l, optimaalne 50 mg/l. Ohtlikud on mürgid (eriti putukamürgid) ja raskemetallid. Vee kvaliteedi parandamiseks kasutatakse aereerimist, filtreerimist, lupjamist.

Paljundamiseks on vajalik suguvähkide kari. Suremuse kompenseerimiseks ja inbriidingu vältimiseks tuleb seda pidevalt uuendada. Lisaks ei ole mõtet suuri (vanu) vähke, eriti isaseid, kes on agressiivsed, suguloomadena säilitada. Suguvähkideks on soovitav valida aastakäigu kõige suuremad isendid. Soovitav sugupoolte vahekord on  3 emast 1 isase kohta. Suguvähke peetakse tavaliselt suguvähi tiikides, kus toimub ka paaritumine, emase poolt marja kudemine ning marja areng kuni kevadeni. Enne vastsete koorumist võetakse marjaga emasvähid tiikidest ning paigutatakse maimutiikidesse (basseinidesse). Pärast marja koorumist ja poegade laka alt lahkumist viiakse emasvähid tagasi suguvähi tiiki. Võib ka lasta vähkidel paarituda spetsiaalsetes paaritumistiikides või -basseinides (peamiselt sisetingimustes), kust peale paaritumist isased eemaldatakse. Marjaga emaseid hoitakse seal kuni vastsete koorumiseni.

Vee kunstliku soojendamisega saab kiirendada marja arengut ning jõuda varasema vastsete koorumiseni. Marja hautamine inkubaatoris emasvähist eraldatuna on võimalik, kuid Eestis ei ole see veel ennast praktikas õigustanud.

Vähkide kasvatamine esimesel elusuvel: vähkide tihedus basseinis võib olla 50-100 tk/m2. Ühelt emasvähilt saab 50-100 vähipoega, seega tuleb panna marjaga emasvähke tiiki 1-2 tk/m2. Esimesel elusuvel toituvad vähid algul peamiselt loomsest ja taimsest planktonist. Planktoni tekkeks on vajalik basseinide või tiikide varasem täitmine veega. Kasutatakse ka väetamist.

Sõltuvalt vähipoegade kasvust, veetemperatuurist ja tiigi enda toidutoodangust antakse suve lõpul ka lisasööta. Alustatakse väikeste kogustega, välditakse ülesöötmist  - sööta ei tohi järgi jääda, muidu tekib vee kvaliteedi vähenemise oht. Poegade lisasöötmiseks võib segada peenestatuna keedetud juurvilja ja kala veiste või kana jõusöödaga.

Poegade kättesaamiseks tuleb tiik veest tühjendada. Tiigid (basseinid) tühjendatakse kasvuperioodi lõpul -  septembris-oktoobris. Vähid kogunevad tiigi põhja ja lõpuks väljalasketoru kaudu võrgust kasti. Talvitumiseks pannakse samasuvised vähid sisebasseinidesse või talvitustiikidesse või teise järgu kasvutiikidesse. Marjaga emasvähke võib pidada kasvutiigis puurides, lasta vastsetel kooruda ja eemaldada emasvähid pärast poegade lahkumist laka alt.  Sellisel juhul puudub kontroll samasuviste väljatuleku arvestuse üle. Kuid ära jääb tiikide tühjendamine ja vähid kasvavad kaubavähi suuruseks samas tiigis.

Vähkide kasvatamine alates teisest elusuvest: vähkide tihedus tiigis on 25-30 tk/m2. Lõpptihedus ehk kaubavähi toodang on 2-10 tk/m2. Liiga suure tiheduse puhul peab harvendama. Harvendamist tehakse püügi abil ja saak müüakse asustusmaterjaliks. Ühes tiigis on soovitav pidada vaid ainult ühte aastakäiku ja hiljem ka erinevaid sugupooli eraldi. Vajalik on söötmine. Söötmisrežiim sõltub vee temperatuurist, vähkide tihedusest ja tiigi enda toidutoodangust. Õige söötmisnorm leitakse sööda kasutamisel, alustades väiksematest kogustest. Söödaks kõlbab prügikala, juurvili (kartul, porgand), teravili, hernes. Viimasel ajal on Eesti vähikasvatajad järjest rohkem hakanud kasutama Taanist imporditud vähisööta. Kaubavähi (10-11 cm) kasvatamiseks kulub 4-5 aastat.