• Prindi

Villa kvaliteet

Villkarval on väga palju erinevaid tehnilisi omadusi (peenus, pikkus, tugevus, säbarus, venitatavus, vetruvus, elastsus, vormitatavus, läige, värvus, niiskus, hügroskoopsus jm.). Mõned nimetatud omadustest on lõpptoodangu kvaliteeti silmas pidades olulisemad teistest. Alljärgnevalt keskendume põhiliselt just nendele tehnilistele omadustele, mis viimaste aastate uurimistöö tulemustel on kõige enam seotud villast toodete lõppkvaliteediga.

Villkarva diameeter e. üldisemalt villa peenus on tähtsaim villa kvaliteeti iseloomustav omadus, sest peenemast villast on võimalik teha parema kvaliteediga (eelkõige pehmemat, ühtlasemat ja suurema väljatulekuga) lõnga ja riiet. Villa peenus määrab ära villa kasutamise otstarbe. Peenemast villast on otstarbekas teha tooteid, mis peavad olema pehmemad (sallid, kampsunid, laste rõivad), jämedamast lõngast aga esemeid ,mis peavad olema tugevamad, vastupidavamad ja võivad olla karmimad (sokid, kindad, mööbliriie, vaibad ). Kuigi villa peenus ja pehmus on omavahel tihedalt seotud ei ole seos absoluutne (vt. villa läige). On teada, et villkarva diameetrist sõltub ka toodete torkivus. Kui vill on jämedam kui 30 µm, siis kootud esemed on sõltuvalt villa peenusest vähem või rohkem torkivad (Naylor, 1992). Kuna villkarv on  väga peenike, siis peenuse täpseks määramiseks kasutatakse kas okulaarmikromeetiga varustatud mikroskoopi, spetsiaalset villa peenuse mõõturit lanameetrit või kaasaegset optilist või lasertehnikat. Villa peenust saab ekspert hinnata ka silma järgi.  Villkarva peenust iseloomustab tema diameeter, mida mõõdetakse mikromeetrites (µm) või väljendatakse Bradfordi kvaliteedinumbritena (vt. tabel 2).

Tabel 2. Villa peenusklassid Eestis

Villa peenusklass Bradfordi kvaliteedinumbrites (s) Peenusklassi piirid mikromeetrites (µm) Villa peenusklasside üleviimine mikromeetrites Villakarva loogete arv 1 sentimeetril, looget/cm
80 18 ja peenem 17 7
70 18.1 ... 20 19 6
64 20.1 ... 22 21 5
62 22.1 ... 24 23 4
50 24.1 ... 26 25 3.3
58 26.1 ... 28 27 3
56 28.1 ... 30 29 2.7
50 30.1 ... 33 32 2.5
48 33.1 ... 36 34 2.3
46 36.1 ... 39 37 2.2
44 39.1 ... 41 40 2
40 41.1 ... 43 42 1.5
36 43.1 ja jämedam 43 1


Bradfordi kvaliteedinumbri all mõistetakse ühe inglise naela (458,6 grammi) töödeldud puhta kammvilla ketramisel saadava lõnga pikkust vihtidest. Ühe lõngavihi standardpikkus on 560 jardi ehk 512 meetrit. Mida peenem ja ühtlikum on vill, seda pikemat lõnga saadakse ühe inglise naela kammvilla ketramisel ning seda suurem on Bradfordi number (Jaama, 1984).

Villkarva diameetri erinevused üksikute villkarvade vahel sõltuvad lamba tõust, soost, vanusest, söötmisest ja individuaalsetest omadustest. Kõige peenemat villa annavad meriino lambad, kellel on aga halb lihajõudlus, mistõttu nende tõugude populaarsus Euroopas on viimasel aastakümnel tunduvalt vähenenud. Probleem seisneb selles, et villa peenus on negatiivses korrelatsioonis lamba lihajõudlusega. Seepärast on problemaatiline teha valikut ainult lamba villa peenuse järgi, sest see vähendab kehamassi ja lihajõudlusnäitajaid. Seetõttu on väga peene villaga lambad (meriino) tavaliselt väikse suuruse ja kehvemate lihajõudlusnäitajatega.

Lamba halva söötmise tulemusena võib villkarva diameeter erineda üksiku villkarva piires. Nälgimise puhul tekib villkarvale nn. "näljapeenus", mis vähendab oluliselt villa tugevust ja sellisest villast ei saa tugevat ja vastupidavat lõnga.

Villa peenuse järgi on hakatud lambatõugusid klassifitseerima: peenvilla- (meriino),  poolpeenvilla-  või jämevillalammasteks. Ingliskeelsetes riikides kasutatakse peenuse kategooriate väljendamiseks veidi teistsuguseid nimetusi: meriino-, krossbred- ja vaibavill. Täpseid piire villa peenuse kategooriate osas kindlaks määratud ei ole, kuid orienteeruvalt peetakse kuni 26 µm jämedusega villa meriino-, 26...41 µm krossbred- ja villakut ,mille keskmine villkarvade diameeter on üle 41 µm vaibavillaks.

Villkarva pikkusel on praktiline tähtsus just villa töötlejale. Eesti villatöötlejad eelistavad tänu olemasolevale masinapargile (kraasvillavabrikud) 5...10 cm pikkust villa, kuid nad tulevad toime ka kuni 13 cm pikkuse villa töötlemisega.  Villa keskmise pikkuse määramiseks mõõdetakse villaproovi teatud arvu (50-100) villkarva pikkus, mille alusel arvutatakse aritmeetiline keskmine ja selle variatsiooni-koefitsient. Lõnga kvaliteedi suhtes on oluline just see viimane näitaja. Mida väiksem  variatsioonikoefitsient on villa pikkusel, seda paremat ja ühtlikumat lõnga saadakse. Nii näiteks Uus Meremaa standardi järgi (Cranswick, 1995) loetakse villa väga heaks, kui pikkuse variatsioonikoefitsient on väiksem kui 12%, heaks kui see on 13...20% ning villa peetakse pikkuselt ebaühtlikuks kui see ületab 21%.

Villkarva värvus võib olla valge, must, hall või pruun. Kõige rohkem saadakse lammastelt valget villa. Maailmaturul on valge villa hind  kõrgem, sest selle kasutamisotstarve on  laiem. Kohalikel turgudel (ka Eestis) võib aga pigmenteerunud villakul olla isegi kõrgem hind, sest turul on hinnatud originaalvärviga hall, must ja pruun lõng.

Valge villa puhul mõistetakse värvuse all eelkõige villa tooni, mis jääb villale peale selle pesemist. Seda näitajat nimetatakse kolletumise asteks (yellowness) ja see sõltub rasuhigi värvist. Hinnatud on valge ja valgele võimalikult lähedased toonid nagu helekreem ja kreem. Kollane rasuhigi seevastu soodustab villa kolletumist. Kolletunud vill on võrreldes valge villaga hoopis halvemate tehnoloogiliste omadustega, sest ta on väikese tugevusega, värvub halvasti, teda ei saa värvida pastelsetesse toonidesse ning on väiksema värvikindlusega. Austraalia ja Uus-Mere-maa on ühed vähestest  riikidest maailmas, kus toimub villa kvaliteedi osas ka täna-päeval väga põhjalik teaduslik uurimistöö ning seal on peetakse villa kolletumise astet villa peenuse, pikkuse variatsiooni, säsikihti omavate villkarvade osakaalu, taimsete lisandite hulga, villa läike ja villa mahu kõrval üheks näitajaks, millest oleneb kõige rohkem lõpptoote kvaliteet (Burling-Claridge, 1995; Carnaby,1995).

Villkarva läige on väga oluliseks näitajaks just käsitöölõnga puhul. Villa läige ehk lüstrilisus iseloomustab villkarva omadust temale langenud valguskiiri suuremal või vähemal määral tagasi peegeldada. On teada konkreetsed lambatõud, kelle villakuid tuntakse just nende ilusa läike poolest (leister, linkoln, border leister). Haruldaselt ilusa läikega villa annab angoora villakits. Villa läiget tuleb hinnata pestud villal, sest rasuhigi suurendab villa läiget. Ilusa läikega tooted sädelevad päevavalguses ning käega katsudes on nad tuntavad pehmetena. Seepärast leisteri, linkolni ja angora vill tundub käega katsudes pehme, kuigi on küllaltki jämedakiuline.

Säsikihti omavate villkarvade hulk protsentides e. villaku medullatsiooni protsent on samuti lõpptoote kvaliteeti määrav näitaja (Sumner, 1994; Carnaby, 1995; Burling-Claridge, 1995), millest on juttu olnud eespool (vt. villkarva ehitus).

Taimsete jääkide protsendi arvutamiseks kaalutakse nii pestud villaproov kui taimsed lisandid selles ning arvutatakse nende osakaal protsentides pestud villaproovi massist. Loomulikult on taimsete jääkide hulk villas seotud eelkõige karjamaade olukorraga (takjad), kuid on seotud ka pidamisviisist (milliseid söödasõimed), söötmisest (milliseid söötasid kasutatakse), villasäugu tüübist (kas kinnine või lahtine säuk) jt. vähem olulistest teguritest. Taimsete jääkide hulk pestud villas on oluline seetõttu, et villa töötlemisel nende lisandite hulk küll väheneb, kuid nad jäävad ikkagi kedratud lõnga sisse. Kui rohkete taimsete lisanditega lõnga kudumismasinatel kasu-tada, katkeb lõng sageli. Samuti kanduvad need lisandid lõngast üle lõpptoodangule, mis vähendab toote pehmust ja õrnust.

Villa mahutavus (ing. k. wool bulk) on täiesti uus villa kvaliteeti iseloomustav näitaja, mis on võetud kasutusele alles pärast 1994.a. Uus Meremaal toimunud Massey konverentsi, kui anti selle näitaja kohta tehniline iseloomustus (Burling-Claridge, 1995). Praegu on see juba kasutusel koos ülal seletatud näitajatega rahvusvahelistes villatestides ja villakaubanduses. See on võimalikuks osutunud tänu tehnoloogia täiustumisele (uued mõõtmismeetodid). Tänapäeval toimub maailmaturul villapartiide ost-müük nn. villa spetsifikatsioonide alusel mitte villa näidistega nagu seda varem tehti. Villa spetsifikatsioon sisaldab endas lisaks villa mahutavusele (cm3/g) järgmised kvaliteedinäitajad: villkarva diameeter (µm), villa pikkus (mm ja variatsioonikoefitsient), säsikihti omavate villkarvade osatähtsus (%), värvus (kolletumise aste 1st kuni 5-ni), villa läige (1st kuni 5ni). Spetsifikatsiooni on valitud need näitajad, mis iseloomustavad kõige paremini villa kvaliteeti.

Mis siis ikkagi on villa mahutavus?
Defineeritakse seda kui villa spetsiifilist mahtu teatud puhta villa massi kohta (cm3/g) ja see väljendub villkarvade erinevas mahu moodustumise võimes ning on seotud villkarvade erineva koostoimega (vt. joonis 4) nii kraasimisel, ketramisel kui kudu-misel.  Seepärast antakse see omadus edasi villalt heidele, lõngale ja isegi lõpptoo-dangule (Sumner, 1994). On teada, et villa mahutavus on  sõltuv villa säbarusest ja villkarva diameetrist, sest säbaram vill haarab enda alla rohkem nähtavat mahtu. Suurema mahutavusega villast saab ketramisel suurema mahutavusega lõnga, s.t. lõnga diameeter on suurem sama villa pikkuse juures. Järelikult ka lõngakera on suurem ja toodetel on parem, õhulisem väljanägemine. Kudumisel lõng katkeb vähem (Burling-Claridge, 1995).

Uus-Meremaa teadlase Sumneri (1994) arvates on villa mahutavusel väga kõrge päritavus 0.6 (kõrgem teistest villkarva füüsikalistest omadustest), mis näitab, et söötmine ja pidamine mõjutavad antud näitajat vaid 40 % ulatuses. Villa mahutavuse alusel on Uus Meremaa lambatõud jaotatud 3 erinevasse rühma:

  • Madala villa mahutavusega (17...23 cm3/g) tõud, kuhu kuuluvad pikavillalised linkolni ja leisteri tõugu lambad.
  • Keskmise villa mahutavusega (24...30 cm3/g) on korrideili ja perendeili tõugu lambad.
  • Kõrge villa mahutavusega (30...35 cm3/g) lambatõugude hulka arvatakse tekseli, shevioti ja meriino lambad.

Villasäugu määrdunud osa osakaal villasäugu üldpikkusest (protsentides) iseloomustab eelkõige pesemata villaku kvaliteeti. Mida väiksem on silmaga nähtav määrdunud osa villasäugu üldpikkusest, seda parem on rasuhigi kvaliteet ning tema kaitsevõime keskkonna tegurite ees (tolm, ultraviolettkiired, uriin). Optimaalne rasu kogus rasuhigis, rasu ja higi osakaal ning säugu tüüp suurendavad villaku kaitsevõimet ning tänu sellele moodustab soovitud juhul villasäugu määrdunud osa vaid ligikaudu veerandiku villasäugu üldpikkusest. Kui villasäuk on määrdunud üle 50% ulatuses on tegemist halva rasuhigiga ja lahtise, hõreda villakuga, mis on keskkonna-tegurite suhtes väiksema kaitsevõimega.

Pigmenteerunud villkarvade esinemine valges villakus vähendab villa kvaliteeti. Teada on, et valgepealiste lambatõugude (nagu eesti valgepealine, teksel, dala jt.)  villakud ei sisalda pigmenteerunud villkarvu. Kuid tumedapealiste lambatõugude (eesti tumedapealine, oksforddaun, saksa mustapealine, läti tumedapealine jt.) valged villakud sisaldavad suuremal või vähemal tumedaid, pigmenteerunud villkarvu, mis vähendavad selle kvaliteeti. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et kvaliteetsete lambavillast toodete saamine ei ole kerge ülesanne, sest see sõltub paljudest erinevatest etappidest alates lammaste aretusest, söötmisest, pidamisest, villa pügamisjärgsest käsitlemisest (sorteerimine, pesemine, säilitamine), villa töötlemisest, aga ka lambakasvatajate villaalastest teadmistest.

Peep Piirsalu
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Eesti Maaülikool