• Prindi

Pidamine

Lambaid võib pidada erinevates hoonetes ja kasutada selleks erinevaid pidamistehnoloogiad. Lammaste pidamishooneteks võivad olla soojustatud laudad või külmlaudad. Tänapäeval eelistatakse sageli just külmlautasid, sest lambad on vastupidavad külmale, kuid tundlikud liigse niiskuse suhtes. Külmlautade ehitus on lihtsam ja odavam, sest ehitusmaterjalide kulu on väiksem. Kui laut on soe ja niiske, muutub vill märjaks ja märja villaga lambad võivad  külmetuda ja haigestuda erinevatesse hingamisteede haigustesse. Samas võib soojades lautades esineda lammastel kuumastressi ja seda just tiinetel uttedel kevad-talvisel perioodil. Paljudes välisriikides kasutatakse lambalautadena kiletunneleid ehk polütunneleid, mida on kergem ehitada ja püstitada. Külmlautades on seinad soojustamata. Materjalidena kasutatakse mitmesuguseid plaate, laudist jm. Põrandast kuni ca 1,8-2 m kõrguseni peavad seinad olema tuulekindlad, et vältida tuuletõmbuse tekkimist laudas. Kõrgemal asetsev osa seinast võib olla ehitatud avatuna. Külmlautades on hoone sisetemperatuur praktiliselt vaid mõne kraadi võrra kõrgem välisõhu temperatuurist. Külmlautade puhul on sageli kasutusel pidamisviis, kus lammastele tagatakse aastaringne vaba väljapääs jalutuskoplitesse. Jalutuskoplites toimub lammastele koresöötade etteandmine (silo, hein). Teraviljasöötade (teravili, koogid, jõusöödad) ja mineraalsöötade andmine korraldatakse enamasti laudas. Koresöötade väljas söötmine suurendab lauda kasutamise efektiivsust, sest ühes hoones on võimalik rohkem lambaid pidada. Tänapäeval, ka Eesti tingimustes, leiab järjest rohkem kasutust lammaste aastaringne väljaspidamine. Sel juhul peab lammastele kindlustama kergehitise, kuhu loomadel on võimalik varjuda niiske ilma ja tuulega. Kergehitise põrand kaetakse sügavallapanuga. Lammaste aastaringse väljapidamise puhul eelistavad lambad isegi kõige külmema pakasega välja viibida. Sisetingimustesse tulevad nad vihmase ja tuulise ilmaga. Külmlautade puhul kasutatakse lammaste jootmiseks külmakindlaid jootureid. Külmlautade kasutamise ja lammaste aastaringse väljaspidamise eelduseks on uttede kevadine poegimine, mis kindlustab tallede sündimised soojemal aastaajal (märts, aprill, mai), et vältida tallede sünnijärgset alajahtumist ning sellest tingitud tallede suuremat surevust. Traditsiooniliselt on uttede poegimisajad Eestis langenud talvekuudele (detsember, jaanuar, veebruar). Seda nimetatakse uttede talviseks poegimiseks. Selline poegimisaeg sobib rohkem lammaste pidamisega soojemates lautades.

Lambaid peetakse lautades enamasti sügavallapanul ja tunduvalt vähem restpõrandatel. Sügavallapanuna kasutatakse turvast ja põhku ning sõnnikut koristatakse reeglina 1 kord aastas.  Turbakord tuleb katta põhuga, et lammaste vill ei saastuks. Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes. Soojustatud lautades toimub lammaste söötmine ja talvine pidamine laudas. Sellistes lautades peab toimima välisõhu loomulik ventilatsioon, kus on tagatud värske välisõhu sissevool ning niiske õhu ja gaaside väljavool ventilatsioonikorstna (või korstnate) kaudu. Laed peavad olema soojustatud, et hakkaks toimima õhu väljavool ventilatsioonikorstnate kaudu. Loomulik ventilatsioon toimib hästi kui ventilatsioonikorstnate läbimõõt on vastavuses ruumi mahuga ning ventilatsioonikorstna seinad on soojustatud. Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes. Rühmasulu mõõtmed sõltuvad hoone suurusest. Ühes sulus soovitatakse pidada kuni 50 utte. Söödasõimed ja sulud ehitatakse nihutatavatena, et oleks tagatud kergem sõnniku väljaviimine. Vaheaiad on  95-100 cm kõrgused. Söödasõimedena sobivad hästi nn. skandinaavia tüüpi söödasõimed, mille sõime põhi on horisontaalne ja kus saab sööta kõiki söötasid (hein, silo, juurviljad, sool, mineraal-ja teraviljasöödad , proteiinsöödad).  Skandinaavia tüüpi söödasõimes toimub lamba poolt söödapalade valimine sõime sees ning seepärast läheb vähe sööta raisku, sest seda ei tõmmata lammaste jalgade alla. Lambalautade ruumi põrandad peavad olema ehitatud nii, et oleks tagatud vedelate väljaheidete äravool või nende imendumine allapanusse. Loomadel peab olema kasutada kuiv lamamissala, kuhu nad kõik korraga ära mahuksid. Lammaste pidamise ruum või ehitis peab olema piisavalt valgustatud kas loomuliku valguse või kunstliku valgustusega. Karjatamisperioodil peab olema tagatud lammaste pääs karjamaale või väliaedikusse. Lammaste pidamisel peab olema tagatud pidev juurdepääs joogiveele alates esimesest elunädalast. Kui lambaid ei söödeta vabalt, siis peab olema tagatud lammaste üheaegne ligipääs söödasõimele. Söötmiskohal arvestatakse vähemalt 35 cm pikkuse söödafrondiga ja vähemalt 45 cm sõimepikkusega tiine ute kohta. Ühe tallega utt vajab 60 cm, kahe tallega utt ca 70 cm söödafronti. Vaba põrandapinna vajadused sõltuvad lamba suurusest ja kehamassist ja need on esitatud tabelis.

Tabel. Vaba põrandapinna vajadus lammastel tavatingimustes

Nimetus Lamba kehamass (kg) Täidispõhjaline sulg (m2) Perforeeritud põrand (m2) Restpõrand (m2)
Tall alla 15 kg 0,25 0,25 -
Tall 30 kg 0,50 0,50 -
Tall üle 30 kg 0,75 0,75 -
Lammas 55 kg 1,0 0,80 0,80
Lammas 75 kg 1,3 1,0 1,0
Tiine utt 55 kg 1,3 1,1 1,3
Tiine utt 75 kg 1,7 1,3 -


Restpõrandate konstruktsioon peab olema selline, et lambad ei vigastaks oma sõrgasid. Restpõrandate puhul peab materjali laius olema vähemalt 80 mm ja laudade vahe mitte suurem kui 25 mm, Restpõrandaid ei lubata kasutada poegimissulgudes ja tallede pidamiskohtade põrandates.

Mahetingimustes peab olema ühe ute kohta tagatud 1,5 m2  lauda põrandapinda ja 2,5 m2 jalutusala pinda ning talledele vastavalt 0,35 ja 0,5 m2. Samuti peab olema mahetingimustes vähemalt 50 % põrandast sile ja jäik. 

Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes. Vabapidamisel või lammaste jalutusalal viibimisel  läheb poegiv utt tavaliselt ise ehitisse, kus põrand on kaetud kuiva põhuga.  Vahetult pärast poegimist tuleb utt koos talle/talledega eraldada üheks-kaheks päevaks sulgu, mille mõõtmed lubavad utel vabalt ringi pöörata ning mis asub laudas või ehitises. Sellises sulus tekib ute ja talle vaheline side, tall võetakse ute poolt omaks, ta lakutakse ema poolt kuivaks ning tall saab esimesel päeval kätte tallele vajaliku koguse ternespiima. Külmal ajal saab sellise sulu kohale riputada tallede soojendamiseks spetsiaalsed lambid. Uttede ja tallede eraldamine individuaalsulgu kindlustab tallele suurema elujõulisuse, vähendab orvuks jäävate tallede arvu ja vähendab oluliselt tallede surevust. Vahetult peale talle sündi kontrollitakse, kas utel on ternespiima. Ternespiima vajadus talle kohta sõltub tallede kehamassist. Tall vajab esimesel elupäeval keskmiselt 200 g ternespiima talle 1 kg sünnimassi kohta. Seega 4 kg sünnimassiga tall vajab esimese 18 elutunni jooksul keskmiselt 800 g ternespiima. Kui sünnijärgselt on tall väga nõrk ja ta ei saa utelt ternespiima, siis võib tekkida tallede alajahtumine ehk hüpotermia. Hüpotermilisteks talledeks loetakse tallesid, kelle kehatemperatuur on langenud alla 37 kraadi. Selliste tallede keha tuleb üles soojendada ning nendele antakse maosondiga ternespiima. Ühel jootmiskorral on tallele vajalik ternespiima kogus 50 mg kehamassi kilogrammi kohta ehk 4 kg tall vajab ühel jootmiskorral 200 ml ternespiima. Sünnijärgselt soovitatakse talle nabanöör joodiga desinfitseerida. Alates teisest elupäevast tall identifitseeritakse, vajadusel  kastreeritakse ja kärbitakse sabad kasutades selleks vastavaid tange ja kummirõngaid.  Mahetootmises on kummirõngastega kastreerimine ja sabade kärpimine keelatud. Juba esimesest elunädalal peaksid talled saama juurdepääsu heina või mõne muu rohusööda juurde. Alates kümnendast elupäevast soovitatakse talledele kindlustama lisasöötmisala, kuhu pääsevad vaid talled ja kus söödetakse talledele teraviljasöötasid (kas kaer teradena, jämejahvatusega oder, kaera odra segujahu, tallede startersööt või jõusööt). Teraviljasöötade söötmine kindlustab talledele suurema kasvukiiruse ja hea arengu.

Peep Piirsalu
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Eesti Maaülikool