• Prindi

Tõud

Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu - eesti tumedapealine lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum.

Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu
Esimesed kirjalikud andmed Eestimaal aretatavatest lammastest pärinevad 1794. aastast W. Friebe poolt (Eesti ja Liivimaa statistiline ja ökonoomiline aastaraamat, 1794), kes kirjutas, et Baltimaadel peeti ebaühtliku, jämeda villaga, väikesekasvulisi, kitsa rinna, kõrgete peente jalgade ja lühikese kolmnurkse sabaga lambaid, kelle jäärad olid sarvedega, lambad olid enamasti mustad või hallid. Need olid eesti maalambad, keda võib pidada põhja-lühisabalammasteks ja kes olid põhiliseks lähtematerjaliks  eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisele. Enne sihikindla aretustöö algust kahe kohaliku liha-villalambatõu suunas on Eestimaal kasvatatud mõisnike initsiatiivil peenvillalambaid ja ning sisse toodud erinevaid lihalambatõugusid. Seepärast nimetatakse 19. sajandi esimest poolt peenvillalammaste kasvatamise perioodiks ja 19. sajandi teist poolt lihalamba kasvatamise perioodiks.

K. Jaama (Eesti valgepealist tõugu lammaste riiklik tõuraamat, 1961) eristab eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude väljakujunemisel nelja perioodi: 1) kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega; 2) peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. sajandi esimesel poolel; 3) lihalammaste kasvatamise periood 19 sajandi teisel poolel; 4) kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.-1958. a, sihikindla aretustöö algus 1926. a eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisel ja lambatõugude tunnustamine 1958. a ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt.
 
Peenvillalammaste kasvatamise perioodil kui peen meriino vill oli väga hinnaline kaup maailmaturul hakkasid mõisnikud importima meriino peenvillalambaid. Nende arvukus kasvas niivõrd, et 1840. a oli Eestis ja Liivimaal 208 820 peenvillalammast ja peenvilla- ning maalamba ristandit. Sajandi lõpupoole peenvilla hinnad langesid, sest Austraaliast oli saanud võimas meriino lambakasvatuse riik ning austraalia lambakasvatajate poolt toodeti suuri koguseid meriino villa ning maailmaturul hakkasid peenvilla hinnad langema. Seepärast hakkasid mõisnikud otsima uusi võimalusi ning lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi mõisnike poolt erinevaid lihalambatõugusid - sautdauni (South Down), hämpširi (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid, Põhja-Saksamaalt marsi (Marsh) lambaid.

Alates 1926. a võeti suund kindlate tõugude importimise suunas ning siin oli eestvedajaks Kristjan Jaama, kes asus 1928. a loodud Eesti Lambakasvatajate Seltsi sekretär-eriteadlaseks.

Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada aastat 1926, kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 šropširi (Shropshire) jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. 1934. a toodi 19 šropširi lammast veel Inglismaalt, 1935. a 36 šropširit Rootsist ja 1936. a 45 šropširit Rootsist. Imporditud lambaid kasutati nn jäärajaamades, kus igal aastal paaritati nendega ca 40000-50000 eesti kohalikku maalammast. Nii saadi tumedapealiste lammaste populatsioon Eestis, kelle šropširi ning šropširi ja eesti maalammaste ristandeid kutsuti kodanlikus Eestis šropširi lammasteks (Eesti Lammaste Tõuraamat I, 1942).

Esimene lammaste tõuraamat Eesti Lammaste Tõuraamat I (1931-1941, avaldati 1942. a, mis oli koostatud Kristjan Jaama poolt Eesti Lammaste Tõuraamatu määruse alusel 3.veebruarist 1938. a. Vastavalt sellele määrusele oli tõuraamatus 3 jaotust: šropširi lambad, ševioti lambad ja karusnahalambad. Šropširi A ossa märgiti 141 jäära ja 179 utte, neist välismaalt imporditud 51 jäära ja 46 utte ning B ossa 73 Eestis aretatud jäära ja 161 utte. Ševioti A osa sisaldas andmeid 100 jäära ja 177 ute kohta, sealhulgas välismaalt imporditud 24 jäära ja 50 ute kohta ja B ossa kanti mittetäieliku põlvnemisega segaverd ševioti lambad. Ševioti B ossa oli märgitud üksnes Eestis aretatud 12 ševioti jäära ja 34 ševioti ute andmed.

Karusnahalammaste kohta andmeid ei kogutud.  Karusnahalammasteks loeti Eestis aretatud või välismaalt imporditud karusnahalambaid, kes vastasid kehtestatud nõuetele (lühike saba, hallid mustad või valge läikiva ja käharustega villaga lambad).

Märgiti ära, et Eestis leidus tollal veel parandamata maalambaid, aga kuna need tunnustust ei olnud leidnud, siis neid tõuraamatusse ei märgitud (Eesti Lammaste Tõuraamat I, 1942).

1945. a tõuloomade loenduse andmeil oli Eestis 49 000 šropširi ja 26 000 ševioti tõulammast ehk 31% lammaste üldarvust. 1958. a tunnustati eesti tumedapealine lambatõug ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt.

Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926. a kui alustati inglise päritoluga ševioti (ingl. k. Cheviot) tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926. a 1 ševioti jäär ja 2 utte Rootsist, 1934. a 72 ševioti Inglismaalt ja 1935. a 36 ševioti lammast Rootsist (Piirsalu, 2000). Imporditud lammastega paaritati jäärajaamades eesti maalambaid, mille tulemusena saadi valgepealiste lammaste massiiv, keda kutsuti kodanlikus Eestis ševioti lammasteks ja kellest kujundati välja eesti valgepealine lambatõug. Tõug tunnustati samuti 1958. a ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt. Seega eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalambatõug.

Nõukogude Eestis oli eesti tumedapealiste ja valgepealiste lammaste aretustöö edendajaks, tõuraamatute pidajaks, lammaste aretustöö koordineerijaks Eesti Liha-Villalammaste Riiklik Tõulava, mis eksisteeris kuni 1992. aastani (Piirsalu, 2003). 1990. a taastati Eesti Lambakasvatajate Selts, mille põhifunktsioonideks on jõudluskontrolli korraldamine, tõulammaste hindamine, tõukarjade hindamine, tõuraamatute pidamine, uute parandajate tõugude importimine ja levitamine Eestis, ühtse aretusprogrammi rakendamine eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude parandamisel.

Kõrvuti puhasaretusega on pidevalt kasutatud eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste aretuses parandajaid tõugusid, et jõudlusomadusi tõsta.

Tänapäeval on välja jõutud lammaste aretusväärtuste hindamiseni e. tõelise geneetilise väärtuse määramiseni.

Eesti maalammas
Eesti maalammas oli eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu saamise lähtematerjaliks. Eesti kohalike maalammaste jäljed kaovad ca 20 saj neljakümnendatel aastatel ehk 65-70. a tagasi, sest sooviti pidada kõrgema produktiivsusega lambaid ja maalambad sulandusid teiste kodumaiste tõugude sisse.

Võib väita, et eesti maalambad on tänapäevaks hävinud ja kui praegu räägitakse eesti maalammastest, siis tegelikult on nende lammaste näol tegemist erinevate lambatõugude vaheliste ristandlammastega, kes mõnevõrra eristuvad oma välimiku poolest meie teistest eestimaistest lambatõugudest.

Viimaste aastate geneetilised uuringud on näidanud, et eesti maalammasteks võib pidada vaid Kihnu saare lambaid, keda peetakse kas Kihnu saarel või mujal, eelkõige Pärnu maakonnas. Need lambad on eristunud nii välimikutunnuste kui genotüübi poolest teistest tõugudest. Kuna  tegemist on vaid Kihnu saare lammastega, siis on õigem hakata neid lambaid nimetama kihnu lammasteks või kihnu maalammasteks. Kihnu lammaste kasvatajaks on praegu Pärnumaal Tõhelas lambaid kasvatav Anneli Ärmpalu Idvand, kes on karja loonud algselt Kihnu lammaste baasil.

Kui on soov tegeleda sellistega lammastega, kes vastavad vähem tänapäeva kultuurtõugudele, siis on võimalik selliseid lambad koondada, välja selgitada nende jõudlusnäitajad, luua aretusprogramm, aretada ja valida neid vastavas suunas, et nendele loomadele kinnistuksid tõule iseloomulikud tunnused.

Lammaste jõudluskontrolliandmed

Tabel 1. Lammaste jõudluskontrolliandmed tõugude kaupa 2007.a.

Näitaja Ühik Eesti tumedapealine (ET) Eesti valgepealine (EV)
Jõudluskontrolli all olevate tõukarjade keskmine suurus arv 87 76
Uttede tiinestamine % 89,9 92,2
Viljakus Talle/poeginud ute kohta 1,51 1,60
Tallede 100 päeva kehamass kg    
Keskmine kõikide talledel kg 25,3 27,1
Üksiktalledel kg 27,7 28,8
Kaksiktalledel kg 24,2 26,4
Kolmiktalledel kg 22,6 24,6
Neliktalledel kg - 25,4


Tabel 2. Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste aretus- ja tõukarjade jõudlusnäitajad (1997-2001 a. keskmine)

Näitaja Eesti tumedapealine Eesti valgepealine
Kehamass, kg    
Jääradel 94 88,4
Uttedel 76,3 67,3
Villatoodang, kg    
Uttedel 3,7 3,0
Talledel 1,45 1,3
Villa peenus uttedel, cm 35,7 30,5
Aretus- ja tõukarju 14 13
Aretus- ja tõukarjades uttesid 504 591
Tallede kehamass 105 päevaselt 25,8 24,2
Ööpäevane massi iive kuni 105 päeva vanuseni 213 204
Sündinud tallesid 100 poeginud ute kohta 153 157

Eesti Lambakasvatajate Seltsi andmeil 2007. a 1.01 seisuga osales lammaste jõudluskontrollis 3611 eesti tumedapealist utte 24 erinevast karjast ja 2906 eesti valgepealist utte 20 karjast. Kokku osales jõudluskontrollis 6517 utte 44 karjast ehk 55% kõikidest jõudluskontrollis osalevatest lammastest kuulusid eesti tumedapealisesse tõugu. Jõudluskontrollis osalevate ja tõuraamatusse kantud lammaste arv on viimastel aastatel kasvanud.

Tabel 3. Tõulammaste ja tõukarjade arv lammaste jõudluskontrollis Eestis 2005. ja 2007. a

Nimetus 2005 2007
Tõulambaid kokku 3783 6517
Tõufarme kokku 49 44
ET tõufarme 27 24
EV tõufarme 22 20
ET tõufarmides lambaid 2153 3611
% 57 55
EV tõufarmides lambaid 1630 2906
% 43 45
Lambaid tõuraamatus 3092 3652


Peep Piirsalu
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Eesti Maaülikool