• Prindi

Hanekasvatussaadused

Intensiivses hanekasvatuses realiseeritakse noorhaned hanebroileritena lihaks 56...70 päeva vanuselt. Selleks ajaks langeb nende kasvuintensiivsus, halveneb söödaväärindus ja algab uute verisulekontsude moodustumine uueks sulgimiseks, mis raskendab lihakehade töötlemist ja vähendab nende kvaliteeti. Lihahaned realiseeritakse 4-kuiselt või veelgi hiljem, 5-7 kuu vanuselt (mardihaned ja näärihaned). Kodumajapidamises tapetakse haned enamasti pärast 3-4 nädalat kestnud nuumamist 6-7 kg raskustena.Üle 56...70 päevasteks kasvatamisel suureneb küll liha ja eriti rasva osatähtsus lihakehas, kuid see ei kompenseeri suuremaid kulutusi. Seoses rasva intensiivse ladestumisega halveneb hanede söödaväärindus kasvuperioodi lõpul tunduvalt.

Hanedel on võime ladestada organismi suurel hulgal rasva. Seejuures on hanerasv märgatavalt paremate dieetiliste omadustega ja inimorganism omastab seda paremini kui teiste loomade rasva. Hanerasva tuntakse rahvameditsiinis kui tõhusat vahendit külmetushaiguste raviks. Täiskasvanud nuumatud hane lihakeha võib sisaldada 40% ja rohkem rasva. Kolesteriin hanerasvas puudub või esineb ainult jälgedena. Valku on hanelihas ca 16%. Tapasaagis (koos söödavate siseelunditega (kopsud, neerud, maks, süda, lihasmagu) ja sisemise rasvaga) ca 70% ilma söödavate siseelunditeta 62%.

Sulgi ja udusulgi saadakse täiskasvanud hanelt umbes 300 g. Udusulgi kitkutakse ka elusatelt hanedelt. Sel juhul saadakse hanelt mitu korda rohkem udusulgi.Täiskasvanud hanede udusuled on paremad kui noortel. Hanesulgedest valmistatud padjad, tekid, magamiskotid jms. on väga kerged, soojad, pehmed ja vastupidavad.

Värskeid hanemune võib tarvitada toiduks pagarisaadute valmistamisel. Hanemuna mass varieerub tõuti 120-220 grammini. Keskmise massiga 160 g hanemunas on 35% rebu, 55% munavalget ja 10% koort. Hanemuna morfoloogiline ja keemiline koostis ei erine nimetamisväärselt kanamuna koostisest. Hanemuna sisaldab keskmiselt 2,6% rohkem proteiini ja rasvu ning 0,4% rohkem mineraalaineid kui kanamuna.   

Jaanus Hämmal,
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut