• Prindi

Toidumunade tootmine

Tööstuslikus linnukasvatuses tegeldakse kanakarjaga, väga vähe üksiku kanaga. Kanakarja all mõistetakse üheaegselt koorunud, sama kanaliini tibudest üleskasvatatud suurt (3000....20 000 või enam) kanade rühma.

Toidumunade pidevaks tootmiseks ning tööjõu ja ruumide ökonoomseks kasutamiseks tuleb tootmiskarja komplekteerida palju kordi aastas. Suurmajandites tehakse seda tavaliselt iga 10...20 päeva tagant.

Noorlinnud tuuakse tootmiskarja vähemalt 135...140 päeva vanuselt, et nad jõuaksid munemisperioodi alguseks uue lindlaga kohaneda. Liiga hilise noorlindude ümberpaigutamise korral jääb munatoodang väikeseks.

Tootmiskarja munatoodangut hakatakse arvestama 150-päevaste noorkanade tootmiskarja kandmisel. Noorkanu valitakse tootmiskarja nende elujõulisuse, eluskaalu, arengu ja tõutunnuste järgi. Munemisperioodi kestel praagitud kanu ei ole lubatud asendada teistest tootmisüksustest pärit lindudega. Rääkimata eri vanuses kanade sobimatusest ja tekkivatest kisklemistest, looks see eeldused infektsioonhaiguste levikuks. Seetõttu komplekteeritakse lindla ühes tootmisüksuses uus tootmiskari alles pärast eelmise partii lõplikku praakimist ja hoone desinfitseerimist. Munemisperioodi vältel toimub kanade praakimine, mille eesmärgiks on kõrvaldada karjast väheproduktiivsed ja munemise lõpetanud kanad. Praakimine oleneb ka söötmis-pidamistingimustest, samuti kanade munemisintensiivsusest. Eriti kõrge munemisintensiivsusega kari lõpetab munemise 1...2 kuud varem. Kanade praakimine võimaldab vähendada söödakulu toodanguühikule.

Kanakarjas eraldatakse kolme munemise perioodi:

  • munemise algus - kestab üksikul kanal kaks nädalat, kanakarjas aga kaks kuud või rohkem;
  • normaalne munevus - kestab kümnenda munemiskuu lõpuni;
  • munemise lõpuperiood.

Munemise alguse eel suureneb järsult kanade söödavõtt. Sellel perioodil kasvavad kanad kiiresti, võttes kahe nädala jooksul enne esimese muna munemist kaalus juurde 450...500 g. Munemise algul esineb kanakarjas mitmeid munemishäireid:

  • kana muneb kaks muna ööpäevas, kusjuures mõlemad on nõrga koorega või nahkmunad;
  • muneb normaalse sagedusega, kuid koor on nõrk;
  • osa mune on kahe rebuga;
  • muneb reeglipäratult.

Nimetatud häirete põhjuseks on ovulatsiooni ja munemist reguleerivate hormoonide eritumise ebatasakaal. Peamine abinõu nende häirete ärahoidmiseks on munemise alguse (sugulise valmivuse) edasi lükkamine.

Kanade kehakaal ühes karjas varieerub, kuid mida väiksem see varieerumine on, seda parem. Keskmise kaaluga noorkanad munevad kõige intensiivsemalt. Suured kanad hakkavad küll varem munema, kuid nende toodang jääb keskmisest väiksemaks. Kõige madalamaks jääb aga väikeste kanade toodang, sest nad hakkavad  munema teistest hiljem ning nende munemisperiood jääb lühemaks, kuna kanakari likvideeritakse korraga.

Noorkanade kehakaalu suure varieeruvuse peamiseks põhjuseks on ülitihe paigutus ja sellest tulenev söödarinde nappus.

Kanakarja munevus ja kehakaal tuleb registreerida ja võrrelda kanakrossile omase tüüpilise kõveraga. Toodangunäitajaid on otstarbekohane registreerida 28-päevaste perioodide kaupa. Erineva pikkusega kalendrikuude viisi registreeritud toodangunäitajaid pole õige võrrelda.

Esimese kahe munemiskuu kestel on karjas kolmes seisundis kanu:

  • munejad;
  • kiiresti kasvavad, füsioloogiliselt munemiseks valmistuvad;
  • juveniilsed, mittemunejad kanad.

Neist kahele esimesele rühmale mõjub sööda piiramine kõige drastilisemalt. Kui muneja, veel kasvav noorkana ei saa küllaldaselt sööta, langeb tema toodang, munemisele valmistuv kana aga ei saa kasvada vastavalt perioodi füsioloogilistele vajadustele. Kui tahetakse kanakarjalt maksimaalset toodangut saada, peab karja munemiskurv järsult tõusma.

Üksiku kana puhul on asi teisiti. Pärast esimese muna munemist jätab noorkana ühe päeva vahele ja muneb esimesel nädalal keskmiselt neli muna. Teine nädal on juba rekordiline - 6...7 muna. See tase püsib 3...4 nädalat. Pärast seda munemise intensiivsus langeb ühe protsendi nädalas.

Pärast 10ndat munemiskuud hakkab kanakarja munatoodang kiiresti langema. Kui keskmine munevus on korralike söötmis-pidamistingimuste korral langenud alla 60%, on kanakarjas juba 15% mittemunejaid. Enamasti lõpetavad kõige enne munemise suured kanad, kes hakkasid esimestena munema. Söödakulu kokkuhoiu mõttes on vaja sellised välja praakida, mis nõuab vilumust.

Jaanus Hämmal,
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut