• Prindi

Tootmiskari

Üleviimine noorkanade lindlast munejate kanade lindlasse toimub 16-17 nädala vanuses. Üleviimine peab toimuma enne esimese muna munemist. Kaks tegurit, mis mõjutavad muna suurust on suguküpsus ja söötmine. Vanus munema hakkamisel mõjutab otseselt muna suurust. Varakult suguküpsuse saavutanud kari toodab palju mune, kuid munad on ka väiksemad. ISA firma uuringud on näidanud, et muna mass on 1g võrra raskem, kui suguküpsus on nädala võrra edasi lükatud. Mune saab küll vähem iga edasilükatud nädala kohta 4,5 muna vähem. Vastavat tehnikat kasutades on võimalik toota sama kogumuna mass.  

Umbes 10 päeva enne munemise algust areneb munasari ja munajuha. Ka igasugused vaktsineerimised peaks  olema vähemalt nädal aega enne üleviimist tehtud. Need linnud, kes transporditakse kauge maa taha, peaksid üleviidud olema 15-16 nädala vanuses. Soovitavalt peaks üleviimine toimuma ühe päeva jooksul. Transpordil linnud kaotavad vett. Kohale jõudes peavad nad vett saama. Seetõttu ei ole soovitav neid sööta enne kui 2-3 tundi peale kohalejõudmist. Kui sööta ei ole leiavad nad jootjad ka kiiremini ülesse. Valgus esimesel päeval 22 tundi. Alates kohalejõudmisest kuni tipptoodanguni suureneb söödavõtt 35%. Vähene söötmine sel perioodil põhjustab hiljem tagasilööke niii muna massis kui ka toodangus. Et vältida alasöötmist sel perioodil siis on võimalik rakendada järgmisi võtteid:

  • jäta keskpäevaks söötjad tühjaks;
  • ära sööda liiga sageli (linnud jäävad muidu ootama järgmise korra suuremaid söödaosakesi);
  • valgusta ka öösel 1-2 tundi;
  • söödaosakeste suurus peaks 80% ulatuses olema 0,5-3,2 mm;
  • kasuta munemiseelset sööta kuni 2% munemisintensiivsuseni;
  • hoia temperatuur sama, mis üleskasvatamislindlaski (temp. kasvõi mõnekraadine suurendamine vähendab söödavõttu).

Tänapäeva linnukasvatusfirmades peetakse tootmiskarja enamasti puuripatareides. Tavalise puuripatareidega sisustatud lindla suurus on 18 x 96 m.

Eestis on põhiliselt kasutusel Ungaris valmistatud kahekorruseline puuripatarei. 18 meetri laiusesse hoonesse mahub 6 rida puuripatareisid KKT, igaühes 8 rida puure, mille laius on 450 mm ja sügavus 400 mm. Kana kohta on puuris pinda 450 cm2, söödafronti 11,2 cm. Hoonesse mõõtmetega 18 x 72 m saab puuripatarei KKT korral paigutada 27 260 kana, hoonesse mõõtmetega 18 x 96 m aga 36 480 kana. Maailmas valmistatakse käesoleval ajal väga palju erinevaid puuritüüpe, mis siis omavahel erinevad korruste arvu, puuri mõõtmete ja mehhaniseerituse astme polest. Sõnniku eemaldamine ja söötmine on enamasti kaasaegste puuritüüpide korral mehhaniseeritud, jootmiseks kasutatakse nippeljootjaid. Puurikorruste arv võib ulatuda ühest kümneni. Erineda võib sõnniku eemaldamise tehnoloogia. Kaasaegsete puuripatareide juures on kasutusele võetud sõnnikulindid, mis paiknevad iga puurikorruse all ning lintide kohale on ehitatud õhkkuivatuse torustik, millekaudu eelsoojendatud õhk kuivatab lintidel oleva sõnniku. See võimaldab toota kuivsõnnikut, mis on juba lindlast väljutamisel pakkimiskõlblik. Vedelsõnniku eemaldamisel kasutatakse kraaptransportööre ja ka linte. Söötmiseks kasutatakse kett-söödajaotureid.

Munade kogumine toimub kas käsitsi või linttransportööridega. Ventilatsioon ja küte on automaatselt reguleeritavad.

Puuri põrand ehitatakse 8-120 nurga all kaldu munakogumisrenni suunas. Paigutustiheduseks tuleb arvestada 450 cm2 pinda kana kohta ehk 18...23 kana 1m2, söödafronti 9...12 cm, rennjootja puhul 2..2,5 cm2 joogifronti (nippeljootjaid arvestatakse 100 kana kohta 5...10 tk). Kui kanu on puuris palju, väheneb nende munemisintensiivsus ja muna kaal ning suurenevad söödakulud. Paigutusriheduse kõrval mõjutab kanade munemisintensiivsust ja suremust ka ühes puuris peetava rühma suurus. Suurtes rühmades tuleb sagedamini ette kannibalismi ja väljatõrjutust. Optimaalseks rühma suuruseks peetakse 4 kana puuris, kuid mitmete teadlaste arvates ei vähene toodang ka siis, kui puuris on 8...12 kana.

Sügavallapanuga lindlates kasutatakse spetsiaalseeid sisutuskomplekte, mis sisaldavad söödaautomaate ja nippeljootmissüsteemi. Enamasti on kasutusel ümarsööturid, arvestusega 3 tk. 100-le linnule. Söödarenni arvestatakse 5 m 100-le linnule, joogirenni 1,5 m 6 nädala vanuseni, hiljem 3 m. Kana  kohta kulub 8...10 kg allapanu. Lindlasse paigutatakse 5,5...6 noorkana 1m2 põrandapinna kohta. Pärast praakimist on paigutustihedus 4,5...5 kana 1m2-l.

Valgustatus peab olema vähemalt 10 luksi. Sellest madalama valgustatuse korral hakkab kanade munemisintensiivsus vähenema. Liiga tugev valgustatus (üle 80 luksi) võib põhjustada kisklemist ja kannibalismi. Puuride valgustamisel tuleb arvestada, et ülemistel puurikorrustel on valgustatus palju tugevam kui alumistel.

Valguspäeva optimaalse pikkuse kohta on arvamused erinevad. Kindlasti ei tohi valguspäeva pikkus munemisperioodi kestel lüheneda, sest see kutsub esile sulgimise.

Soovitatakse mitmeid reziime. Talleggis rakendatakse tootmikarja kanade pidamisel stabiilset 14-tunnnist valguspäeva, mis on ka parim variant meie vabariigis. Spetsialistide tähelepanekud on näidanud, et suurem valgustatus kui 30 luksi ja pikem valguspäev kui 14 tundi kanade varasemat sulgimist esimese munemisperioodi lõpul ja kannibalismi sagenemist. Enamikus farmides ei kastata üle 17 tunnist valguspäeva.

Sügavallapanul peetavad kanad munevad kõige paremini, kui temperatuur on 12...16 ºC ja õhu suhteline niiskus 60...70%. Liiga kõrge või liiga madal temperatuur halvendab söödakasutust. Õhku suhtelise niiskusega alla 50% peetakse kuivaks ning see mõjub halvasti kana hingamisteede limaskestadele ja suurendab asjatult veetarbimist. Puurikanadele soovitatav temperatuurivahemik on 18...22 ºC, optimaalne 18...20 ºC. Soovitatakse ka soojemat 23-24 ºC. Temperatuuri langemine alla 15 ºC põhjustab kanadel asjatut energiakadu keha soojendamiseks. Õhu suhteline niiskus peab olema 45...75%, parim on 60...70%. Liiga sooja ja kuiva õhuga lindla esimene tunnus on kanade hingeldamine.

Lindla ventilatsioonisüsteem peab tagama vajaliku hapnikukoguse ja eemaldama lindlast liigniiskuse ning kahjulikud gaasid. Halva ventilatsiooniga lindlas ei anna ka paremad kanad isegi nende väga hea söötmise korral maksimaalset toodangut.

Lindude 1 kg eluskaalu kohta peavad nad sügavallapanuga lindlas saama tunnis värsket õhku talvel keskmiselt 1,4, kevadel ja sügisel 3,9 ning suvel 5,1m3. Puurikanade jaoks on need normid veidi väiksemad. Värske õhu hulga kõrval on oluline ka see, milline on õhu liikumiskiirus, sest tuuletõmbus on kanadele kahjulik. Külmal aastaajal peaks õhu keskmine liikumiskiirus olema 0,3, makasimaalselt 0,6 m/s, soojal aastaajal maksimaalselt 1,2 m/s.

Kahjulike gaaaside kontsentratsioon lindlas ei tohi ületada järgmisi piire:

  • CO2 - 0,35...0,30 mg/l
  • NH3 - 0,01 mg/l
  • H2S - 0,005 mg/l

Jaanus Hämmal,
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut