• Prindi

Tõud

Põllumajanduslindude arvukad tõud on aegade vältel saadud kodustatud lindudest nende valiku, paaridevaliku ja ristamise teel erinevates keskkonnatingimustes. Tänapäeva tööstuslikus linnukasvatuses kasutatavad linnutõud ja krossid on enamasti saadud keerukate ristamiste tulemusena. Maailmas loendatakse üle 100 majanduslikult arvestatava kanatõu, ligikaudu 20 pardi ja kalkunitõugu, umbes 40 hanetõugu. Pidevalt luuakse juurde uusi tõuge ja tõurühmi. Farmilinnuks on juba kujunenud ka muskuspart, faasan, sinikaelpart, lihatuvi, põldpüü, vutt. Suund on puhtatõuliste kanade arvu vähenemisele. Puhtatõulisi linde peetakse vaid sellisel hulgal, mis on hädavajalik hübriid e. tootmiskanade tootmiseks ja uute liinide aretamiseks. Tööstuslikus linnukasvatuses kasutatakse peaaegu eranditult hübriidllinde ehk tootmislinde (eri tõugude ristandeid vöi sama tõu eri liinide ühendamisel saadud linde). Mitmeid erinevaid kanatõuge kasvatavad asjaarmastajad, neid säilitatakse ka genofondide kollektsioonides.

Kanabroilerite tootmise aluseks peetakse tänapäeval kahe vöi enama tõu spetsialiseeritud liinide ristamist. Kanabroilerite tootmiseks kasutatakse kahe- kuni viieliinilisi krosse.

Kanatõud jaotatakse muna, liha-muna, liha, võitlus- ja dekoratiiv- ehk ilukanadeks. Peaaegu kõigist tõugudest on aretatud ka kääbuskanad, umbes 1/3...2/5 suuruses nominaaltõust. Kanatõugude jaotamise aluseks võib olla ka nende jaotamine aretusregioonide kaupa (näit. P.-Ameerika kanatõud, Kagu-Aasia kanatõud jt.). Majandusliku väärtusega kanatõuge on üle 100, kusjuures ühel tõul võib esineda kuni 16 erinevat sulestiku värvust (sulestikumutanti-teisendit).

Munakanatõugudest kõige tuntum on valge leghorn, aretatud 1837. a. Itaaliast USA-sse sisseveetud itaalia valgete munakanade baasil, ristates neid hispaania ja minorka munakanatõugudega ning võitlus- ja dekoratiivkanatõugudega. 1870. a. toodi leghornid USA-st Inglismaale, kus lisati dorkingi kanatõu verd. Aretati musta, kollase põldpüüvärvusega ja valge sulestikuga leghornid, kelledest laiemalt levisid kaks viimast. Põldpüü värvi sulestikuga leghorni tibud on autosekssed. Valge leghorni tõu tunnusteks on täiesti valge sulestik, lihthari, valged keskmise suurusega kõrvalapid, kollased jalad. Praegu tuntakse väga palju valge leghorni teisendeid (genotüübilt erinevaid populatsioone). Nüüdisaegne valge leghorni kana kaalub 1,6...1,8 kg, hakkab munema 20...21-nädalaselt ja muneb aastas 290...310 muna, millede keskmine mass on 60...62 g. Valgete leghornide kõrval on rohkem tuntud põldpüüvärvusega leghornid, keda nüüdisajal madalama munatoodangu tõttu kui valgetel leghornidel kasvatatakse vähe.

Jaanus Hämmal,
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut