• Prindi

Kanatõud

Minorka kanatõug on oma nimetuse saanud aretuspaigast, Minorka saartelt Vahemeres. Tuntakse kolme minorkade sulestiku värvust; musta, sinist ja valget. Minorkad on lihtharjaga, eriti suurte valgete kõrvalappidega ja musta värvust jalgadega. Kuked 3,2...3,6, kanad 2,7...3,6 kg raskused. Aastane munatoodang 150...180 suhteliselt suurt (60...65 g) tugeva valge koorega muna. Kasutatakse peamiselt ristamiseks teiste tõugude produktiivomaduste  parandamiseks. Otseselt tööstuslikus linnukasvatuses minorkasid ei kasutata.

Orlovi kanatõug on aretatud Venemaal XIX s. Kurski ja Orlovi oblastites kohalike kanade ristamisel võitluskanadega. Nad on kõrgejalgsed, kehahoiakult meenutavad võitluskanu, sulestiku värvus on väga erinev: kirjud, õlevärvilised, punakaspruunid, mustad, harva valged. Tõug on genofondis, tõenäoliselt leiab kasutamist uute munakanakrosside loomisel. Vene valge kanatõug oli kuni 1970. a. Venemaal laialt levinud, siis tõrjuti kõrvale sisseveetud munakanakrosside poolt, kuna munaproduktiivsus ja söödakasutus oli neil ca 25...30% madalam. Loodud mitmete vanemate valgete leghornipopulatsioonide ühendamisel ja sellele järgnenud selektsioonil. Tõug on genotüübis.

Paljaskaelsed (transilvaania) kanad, paljaskaelsuse geeni Na kandjad. Levinud Kesk-ja Ida Euroopas. Kanad 2...2,2 kg, kuked 2,5...3 kg, munatoodang 150...180 muna aastas, muna keskmine mass 62 g. Sulestik valge, viiruline või must. Kasutatakse ekstensiivsetes talumajapidamistes. Viimasel ajal pakub geenipaar Na huvi kanabroileriaretajatele.

Liha-munakanatõugudest olulisemad on roodailend, njuuhämpšir, sasseks, australorp ja uaiendot.

Roodailendi tõug loodi USA-s Rhode Islandi ja Massachusettsi osariikides eelmise sajandi 40...50 aastail kohaliku kanade, õlevärviliste šanghai ja punakaspruunide malai kukkede ning pruuni leghorni munakanatõu baasil. Roodailendi kanad on lihtharjaga, punaste kõrvalappide, kollaste jalgade ja tume- kuni pruunikaspunase värvusega. Saba- ja osa tiivasulgi mustad roheka helgiga. Tuntakse ka valget sulestikuteisendit. Kuked 3,4...3,8, kanad 2,4...2,9 kg kehamassiga. Munatoodang 170...240 muna keskmise massiga 58...60 g, munakoor tume - kuni punakaspruun. Paljude kanatõugude, kaasajal kanabroileriliinide lähtetõug.

Njuuhämpširi tõug saadi USA-s New Hampšire osariigis roodailendi kanatõust valiku teel, tunnustati tõuna 1938. a., sarnaneb roodailendiga, kuid on sellest heledama sulestikuga, suurema munatoodangu ja varavalmivusega. Eestis väga hinnatud mittetööstuslikus kanapidamises.

Sasseks on vanimaid inglise kanatõuge, aretatud XIX s. esimesel poolel braama, kotšini, dorkingi ja inglise vana võitluskana baasil, lihtkarjaga, valgete jalgadega. Värvused: pruun, punane puna-valgetäpiline, beež, hõbedane, valge ja hele. Viimane kõige enamtuntud, valge üldvärvusega, mustade saba- ja must-valgete kaelasulgedega, populaarseim liha-kana kuni käesoleva sajandi 60-ndate aastateni. Kuked 3,3...4,1, kanad 2,7...3,2 kg. Munatoodang 160...180 muna aastas, muna helepruun, keskmise massiga 58...60 g.

Australorbi kanatõug on aretatud Austraalias mustast orpingtoni kanatõust valiku teel. Sulestik ja jalad mustad, kõrvalapid punased, lihthari. Kuked 3,2...4, kanad 2,7...3 kg. Munatoodang 180...220 muna aastas, munad hele - kuni tumepruunid, keskmise massiga 58...60 g. Eestis vähem levinud kui njuuhämpšir.

Uaiendoti kanatõug on aretatud USA-s 1860.a. paigu kotšini, hamburgi, braama, leghorni, dorkingi ja orpingtoni kanatõugusid kasutades. Tuntakse 14 värvust, jalad kollased, rooshari. Kukkede kehamass 3,6...4, kanadel 3...3,2 kg, munatoodang 170...200 muna aastas, munad helepruunid. Kasutatakse kaasajal muna- ja lihakanade aretustöös.

Lihakanatõugudest üldtuntumad on:korniši, plimutroki, kotšini, braama, langšani ja faverolli kanatõud.

Korniši liha-kanatõug on aretatud Inglismaal ja USA-s. Möödunud sajandi II poolel Gornwallis Inglismaal vanainglise võitluskana ristamisel malai ja ažiili võitluskanadega saadi korniš võitluskanatõug, keda tuntakse ka vana-india võitluskanatõuna. 1987. a. viidi kornišid USA-sse, kus tumeda sulestikuga kornišid standardiseeriti tõuna 1993. a. Valge sulestikuga kornišid saadi valge malai võitluskana ja tumedate kornišidega ristamisel ning tunnustati USA standardiga tõuks 1898. a. Valgetäpilised punased kornišid saadi USA-s jaapani päritoluga amo ja tumedate kornišide ristamisel 1909. a., õlevärvilised kornišid 1938. a. Lihakanatõuna hakati kornšeid aretama II maailmasõda, ristates neid mitmete liha-muna ja lihatõugudega, et suurendada nende munatoodangut, muna keskmist massi, kooruvust ja tibude sulgedega kattumiskiirust. Tänapäeval on valge korniś peamine isasvormi tõug krossides broilerite tootmisel. Kuked 4...5, kanad 3...3,5 kg, munatoodang 130...180 muna. Muna keskmine mass 60...62 g, munakoor helepruun kuni pruun. Korniši sulestik on valge, nahk, nokk ja jalad kollased, kõrvalapid punased, kõrge muru- e. hernesharjaga. Üldvälimuselt tuletab meelde võitluskanatõuge.

Plimutroki kanatõug on oma nime saanud USA Plymonth Rock´i osariigi järgi, kus hispaania, dominikaani, langšani, braama, dorkingi, kotšini ja jaava kanatõugude baasil loodi 1869. a. viirik, 1880. a. paigu ka valge plimutroki liha-munatõug. Tuntakse ka musti ja õlevärvilisi tõuteisendeid. Tõu viirikteisend levis kiiresti Euroopasse, ka Eestisse. Peale II Maailmasõda on valget plimutrokki väga aktiivselt selekteeritud suurema munaproduktiivsuse ja paremate lihaomaduste suunas ja ta on kaasajal kõige tähtsam lihakanatõug emasvormina krossides broilerite tootmisel. Kuked 3,8...4,2 kg, kanad 2,8...3,5 kg, munatoodang 150...200 muna, muna keskmine mass 60...62 g, munakoor pruun. Sulestik valge, nahk, nokk ja jalad kollased, kõrvalapid punased, lihthari.

Kotšin on Hiina ja Kagu-Aasia päritoluga vanimaid ja raskemaid lihakanatõuge, väga dekoratiivne: võimsa lihastiku, täielikult sulistunud jooksma ja välisvarvastega, lihtharjaga. USA-sse ja Euroopasse toodi 1848.a. Peamiselt viis värvusteisendit: õlgkollane, kollane, valge, must ja põldpüüvärviline. Kuked 4,5...5,5, kanad 3,5...4,5 kg, munatoodang kuni 120 pruunikoorelist muna. Kasutatakse lihakanade aretustöös.

Braama on suuruselt, aretusregioonilt, kehaehituselt, jooksme ja varvaste sulgedega kattumuselt, kehamassilt ja produktiivomadustelt sarnane kotšini kanatõule. Braamal on kolmerealine herneshari ja vähem värvusteisendeid kui kotšinil - hele ja tume. Lähtetõugudeks olid kotšin ja malsi kanad. Kasutatakse nagu kotini tõugu.

Langšani lihakanatõug toodi Euroopasse Põhja-Hiinast 1872.a. Värvuselt õlgkollased, mustad, sinised või valged, kõrgejalgsed, kehakujult võitluskanadele sarnane tõug, jookse välisküljelt kergelt sulistunud või sulgedeta, lihtharjaga. Kuked 3...5 kg, kanad 3...4 kg, munatoodang 100-120 muna.

Faverolli tõugu käsitletakse nii liha-muna - kui ka lihakanatõuna. Prantsuse vana kanatõug, loodud 1866.a. tumeda braama, kotini, hudaani, hõbedase dorkingi ja kohaliku kana baasil. Faverollid on lõhevärvilised, mustad, viirulise või valge sulestikuga, viievarbalised, jookse ja varbad kergelt sulistunud, lihtharjaga, kuked täishabemega, kanad suure põskhabemega. Kuked 3,4...4, kanad 3...3,5 kg, munatoodang 100-130 muna, muna keskmine mass 55...65 g. Väga kvaliteetse lihaga. Kasutatakse uute broilerikrosside loomisel.

Võitluskanade hulka kuulub väga palju Hiina, Jaapani, Kagu-Aasia, India ja Euroopa päritoluga tõuge: malai (vana)india, ažiili,belgia, vanainglise, uusinglise jt. Kõiki neid iseloomustab kõrgejalgsus, väga võimsalt arenenud rinna-, jalgade ja tiibade lihasetik, tugev nokk, väga väikesed lokutid ja hari, liibunud sulestik ja kukkede väga lühikesed kaela- ja rübjaripmed ning sabasuled. Malai ja india võitluskanatõugude kuked on 70...80 cm kõrged ja kaaluvad kuni 4,5 kg. Vanainglise, belgia ja ažiili kuked kaaluvad 1...2 kg vähem. Uusinglise tõug on aretatud kergeks, kuked kaaluvad ainult 0,8...0,9 kg. Kaasajal on nad kujunenud rohkem dekoratiivkanatõugudeks. Vähesel määral kasutatakse veel ka lihakanade aretuses. India võitluskana peetakse kõikide kaasaegsete broilerikrosside isasvormi lähtetõuks. Võitluskanadena kasvatatakse neid ainult India ookeaniga piirnevates maades ja Malaisias.

Dekoratiiv e. ilukanatõugude arv on mitmeid kordi suurem kui võistluskanade arv. Dekoratiivkanatõud jaotatakse päritolu alusel Aasia ja Euroopa tõugudeks, suuruse alusel normaalse suurusega ja kääbustõugudeks e. bantamiteks. Tuntumad on Jaapanis loodud vanad normaalsuurusega tõud fööniks (kukkede sirpsulgede pikkus 10 m ja rohkem) ja jokohama. Sunda saartelt pärinev sumatra kana ja Jaapanist pärinev tšabo on kehamassilt lähedasemad kääbuskanadele. Viimased (bantamid) tuntakse mitmed aastasajad omaette tõugudena kui ka paljude kultuurtõugude miniatuursete esindajatena, keskmise kehamassiga 0,6...1 kg. Näiteks kääbusfööniks, vanainglise võitluskana kääbusvorm, kääbuskotšin, kääbussasseks, kääbusleghorn.
Dekoratiivkanade hulka võib tingimisi kanda Euroopas aretatud ja levinud suure täistanuga ja -habemega poola (hudaani) kanad, friisi, breda, araukana, brabanteri, kpevkööri, lafleši jt. väga dekoratiivse välimusega kanatõud.

Liha-munakanatõud ei oma tööstuslikus linnukasvatuses suurt tähtsust seepärast,et munakana ja kanabroiler toodavad muna ja liha effektiivsemalt. Sobib talumajapidamisse nii muna kui liha saamise eesmärgil. Kasutatakse uute tõugude ja krosside loomisel.

Lihakanatõugusid kasutatakse põhiliselt uute liha-munatõugukanade saamiseks. Valge kornis on pöhiliselt kasutusel kanabroilerite saamisel isasvormina, kusjuures sulestiku värvus on dominantne tunnus. Valget plimutrokki kasutatakse emasvormina kanabroilerite tootmisel.

Jaanus Hämmal,
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut