• Prindi

Parditõud

Kodupardid põlvnevad sinikael-pardist (Anas platyrhynchos), kes käesoleval ajal sisustab tihedasti Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ameerika veekogude kaldapiirkondi. Pardid kodustati arvatavasti mitmes maailmajaos üheaegselt, 3-4 tuhat aastat e.m.a. Euroopas kodustati part Rooma Impeeriumi õitseajal. Muskuspart kodustati Lõuna Ameerikas enne Ameerika avastamist.

Koduparte on aretatud peamiselt lihatoodangu ja lihaomaduste parandamise, mõningaid tõuge ka kõrge munatoodangu suunas. Pardid kohanevad kergesti mitmesuguste pidamistingimustega. Parditibud kasvavad kiiresti. Pardibroileri kaal suureneb tapaküpseks saamise ajaks (49-56 päevaks) kuni 60 korda. Põhikarja lihatõugu pardilt võib saada ühe munemisperioodi jooksul (6-7 kuud) 140-150, munatõugu partidelt 200-250 muna. Seega on ühe põhikarja emaspardi kohta võimalik aastas saada rohkem kui 200 parditibu ja toota 400-500 kg pardiliha.

Pardid hakkavad munema 5-6 kuu vanuselt. Erinevalt teistest põllumajanduslindudest munevad nad alates kella 2-3st öösel kuni kella 10-ni hommikul.

Pardibroilerite tootmisel tuleb arvestada asjaolu, et pardibroilerid alustavad kohe pärast sulestiku kujunemist (alates 55-65 elupäevast) juvenaalsulgimist, mis kestab 50-60 päeva. Sel ajal nende kasv aeglustub ja rohkete sulekontsude tõttu ei ole neid võimalik realiseerida. Seepärast tuleb pardibroilerid realiseerida ettenähtud vanuses, 49-52 päevaselt.

Partide bioloogiliste iseärasuste hulka kuulub ka nende võime süüa mitmesuguse päritoluga loomseid söötasid, samuti nende suhteliselt kõrge kehatemperatuur (42), kiire ainevahetus, tundlikkus suure Co2, NH3 ja niiskusesisalduse suhtes, ning kartlikkus.

Partidega tehtav aretustöö on enamikul juhtudel olnud suunatud nende lihaomaduste parandamisele, kuid on püütud suurendada ka nende munatoodangut. Seetõttu jaotatakse parditõud tootmissuuna alusel 3 rühma: liha-, liha-muna, munatõud.

Põhiliselt kasvatatakse pekingi parditõul põhinevaid valge sulestikuga spetsiaalselt aretatud pardikrosse, kuid eramajapidamistes on säilinud varem sissetoodud ja kohalikest pardipopulatsioonidest saadud ristandeid.
Tööstuslikus linnukasvatuses kasutatakse sobivate pardiliinide ja krosside loomiseks ka teisi parditõuge.

Lihatõugu pardid on kiirekasvulised ja suure kehamassiga. Tapaküpseks saavad nad 50...55 päevaga, olles siis 2...3 kg rasked.

Pekingi pardid pärinevad Hiinast, kus see tõug loodi rohkem kui 300 aastat tagasi. 1847. a. toodi pekingi parte Inglismaale ja teistesse Euroopa maadesse ning sellest ajast on see tõug levinud üle maailma. Eri maades aretati pekingi parte erinevates suundades ning seetõttu pole ka lindude tõutunnused ühesugused. Pekingi pardi kehahoid on poolpüstine, kere massiivne, saba poole 30o nurga all allalaskuv. Pea on lühike ja lai, kõrge kumerdunud lauba ja sügaval asetsevate silmadega. Jalad on jämedad, madalad, värvuselt punakasoranzid. Kattesulestik on valge, sügisel kreemikaskollane, nahk helekollane. Kliimatingimuste suhtes pole pekingi pardid nõudlikud. Nad on varavalmivad, kergesti nuumatavad, elujõulised ja paistavad silma hea söödakasutusega. Noorlinnud on tapaküpsed 50...55-päevaselt, kaaludes siis 2...2,5 kg. Täiskasvanud isapart kaalub keskmiselt 4,10 kg, emaspart 3,6 kg.

Pekingi emaspardid on head munejad, nad munevad aastas kuni 200 muna. Muna mass on 70...80 g. Haudeinstinkt on neil väga nõrk. Liha õrnuselt ja kvaliteedilt jäävad pekingi pardid ruaani ja eelsberi partidele alla.

Ruaani on värvilise sulestikuga lihatõugu partidest üks tuntumaid. Tõug on aretatud Prantsusmaal Roueni linna lähistel. Nende sulestik on ilus halli-pruunikirju, pea sulestik on rohekas, metalliläikeline. Üldilmelt meenutab sulestik looduses elutsevat sinikaelparti. Nokk on neil rohekaskollane, jalad oranzkollased. Lihaomadused on neil väga head, liha õrn ja maitsev. Tumedate sulekontsude tõttu jätab nende lihakeha välimus soovida.

Täiskasvanud isaspardid kaaluvad 4...5 kg, emaspardid 3,5...4 kg. Emaspardid munevad aastas 60...90 muna massiga 80...90 g.

Eelsberi  parditõug aretati Inglismaal Aylesbury asula ümbruses XIX s.algul. Puhasvalge sulestiku ja heade lihaomaduste tõttu levisid nad kiiresti kogu Euroopas, hiljem ka Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Eelsberi partide kere on massiivne, rind sügav ja lai. Nokk ja jalad on roosad. Nad on vastupidavad haigustele ja kliimamuutustele, heade reproduktsiooniomadustega ja varavalmivad. Täiskasvanud isaspardid kaaluvad 4...4,5 kg, emaspardid 3,5...4 kg. Emaspart muneb aastas 80...130 muna. Muna mass on 90...110 g. Noorpardid kaaluvad 50...60 päevaselt 2...2,5 kg.

Tuntumaiks aretusfirmadeks on "Cherry-Valley" (pekingi tõug) ja "Cortlang" (eelberi ja kampelli tõug). Teisi tõuge spetsiaalaretuseks (krosside loomisel tööstuslikuks pardiliha tootmiseks) praktiliselt ei kasutata. Krossides saavutavad pardibroilerid 47 päevaga kuni 3 kg kehamassi ja kulutavad seejuures 1 kg juurdekasvuks 2,8 kg sööta.

Orpingtoni on liha-munatõugu part, kes aretati Inglismaal kaiuuga, eelsberi ja india jooksupartide ristamisel. Tõu nimetus pärineb aretusfarmi nimest. Orpingtonid hakkavad vara munema, keskmine munevus on 160 muna aastas. Kere on pikk ja lai, kael pikk, sulestik punakaskollane, ka õlevärvust. Kasv on neil kiire, 8-nädalased pardid kaaluvad ca 2 kg. Täiskasvanud isaspardid kaaluvad 2,6... 3,5, emaspardid 2,5...3,2 kg. Levinud Inglismaal, prantsusmaal, Itaalias. Vähenõudlikud ja head söödakasutajad.

Kampelli on munatõugu part, kes aretati Inglismaal jooksupartide ristamisel uluk- ja ruaani partidega ning sai enesele aretaja nime. Tänu väga heale munevusele saavutas tõug kiiresti populaarsuse. Tuntakse sulestiku värvuselt kolme erinevat teisendit: tume, khakivärvust ja valge.

Kampellid on vähenõudlikud ja kiirekasvulised, tibude väljalangemine on väike. Emaspartide munevus on 180...200 muna. Muna keskmine  mass on 65 g. Täiskasvanud isaspart kaalub 2,5..3, emaspart 2...2,5 kg. Liha on õrn, pehme ja maitsev. 60-päevane noorpart kaalub 1,5..1,7 kg. Tõug on levinud paljudes maailma maades, teda kasutatakse nii puhasaretuses kui ka ristamisel.

India jooksupart on munatõugu part, kes on aretatud Indias. Välimik on neil teistest partidest erinev. Neil on kõrged jalad, pingviinisarnane kehahoiak, pikk ja peenike kael Liikudes nad ei paterda nagu teised pardid, vaid jooksevad kiiresti. Jalad on oranžikaspunased, sulestik valge, punakashall või must. Täiskasvanud emaspardid kaaluvad 1,75, isaspardid 2,0 kg. India jooksupardid on väga head munejad, keskmine toodang on 200 muna aastas.

On mitmeid parditõuge, mida kasvatatakse põhiliselt ilusa välimuse tõttu. Tuntuim neist on mandariinpart. Ta on väikesekasvuline, kuid väga kaunilt paigutunud ja värvunud sulestikuga. Teine tuntum ilupart on karoliinpart, kes pärineb Põhja-Ameerikast. Mõlemad ilupardid on väheste kulutustega peetavad parditiikidel ja teistel veekogudel.

Jaanus Hämmal,
EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut