• Prindi

Mesilasemade kasvatamine

Mesilasemade kasvatamisel peetakse silmas mitmeid olulisi tegureid. Nendest olulisem on algmaterjal, millest mesilasemad üles kasvatatakse. Mesilasemasid tasub paljundada ainult puhtatõulistest ja mesinikule vajalike omadustega ning suure meetoodanguga peredest. Mesilasemade kasvatamisel on olulised nende üles kasvatamistingimused ja vajalik suuretoodanguliste mesilasperede leskede olemasolu. Väga oluline on ka mesilasemade hindamine järglaste järgi, et anda mesilasemadele lõplik aretusväärtus. Kui on jälgitud kõiki olulisi tingimusi mesilasemade kasvatusel, siis ja ainult siis võib loota, et üles kasvatatavad emad on kõrge väärtusega ja on loota tulu.

Mesilasema kvaliteeti mõjutavad tegurid on järgmised:

  • Muna suurus, millest areneb mesilasema.
  • Rikkalik korje olemasolu.
  • Mesilasemade üles kasvatamise aeg.
  • Pere suurus, kus mesilasema üles kasvatatakse.
  • Erinevas vanuses haudme olemasolu.
  • Mesilasema toitepiima küllus.
  • Vagla vanuse määramine vageldamise korral.
  • Perele antavate üles kasvatatavate emakuppude arv.

Suurest munast kasvab suurem mesilasema ja suurem mesilasema muneb suuremaid mune. See on nagu nõiaring. Kui meil ei ole suurt mesilasema, kes muneks suuri mune, siis pole ka loota, et saaksime ise suuri mesilasemasid. See ei kehti mitte ainult mesilasemade vaid ka töömesilaste kohta. Suurest munast areneb ka suurem töömesilane ja suurem töömesilane kannab tarru rohkem nektarit kui väiksema kehamassiga töömesilane. Mesilasema suur kehamassi on oluline seetõttu, et suuremal mesilasemal on munasarjades rohkem munatorukesi ja mune ning töömesilased võtavad meelsamini vastu suuremaid mesilasemasid kui väikesi mesilasemasid. Mesilasema muneb suuremaid mune nii kevadel kui sügisel võrreldes suvega, kuid kahjuks pole sel ajal erilisi võimalusi mesilasemasid kasvatada, kuna puuduvad lesed.

Küllaldase korje puudumisel tuleks peredele anda lisasööta nii emaperele, ammperele, kui ka leseperele. Lisasöötmist tuleks alustada paar päeva varem kui alustatakse emadekasvatamisega. Korraga antakse 0,5...1 liitrit suhkrulahust (1:1) iga 2...3 päeva järel. Mesilasemasid pole soovitav kasvatada peameekorje ajal., kuna siis rakendatakse ka ammmesilased korjele ja mee töötlemisele ning haudme eest hoolitsejaid jääb väheseks.

Ajaliselt sobib mesilasemade kasvatamiseks kõige rohkem peameekorjeeelne aeg, mis on mai lõpust kuni juuni lõpuni. Mesilasemade kasvatusega ei saa alustada enne, kui on looduslik korje ja ilmad püsivalt soojad (võilille õitsemine) ning peredes tekib vähese ruumi tõttu sülemlemistung. Mesilasema areng munast kuni paarunud emani kestab üks kuu. Seega tuleb mesilasemasid hakata kasvatama üks kuu varem, kui neid soovitakse saada. Leseperede ettevalmistus peab algama aga paar nädalat varem kui emadekasvatus, kuna leskede areng on pikem. Varasem mesilasemade kasvatamine on parem see tõttu, et nõrgad pered pole veel omi leski veel üles kasvtanud ja paarumislennule tulevad lesed pärinevad tugevatest ja suurtest mesilasperedest..

Mesilasemade kasvatamiseks sobib selline pere, kus on kasvatamise ajal vähemalt 8 raami hauet. See tagab suure hulga ammmesilasi ja mesilasema vaglad saavad külluslikult toidetud. Välisel vaatlusel peab mesilasemavagel ujuma emakannus toitepiima sees. Vähese toitepiimaga mesilasemavaglad tuleb prakeerida.

Kui mesilasemade üleskasvatamisel kasutatakse vageldamist, siis on oluline kindlaks teha töölisvagla vanus. Kõige paremad mesilasemad saadakse kuni 12 tunni vanustest vakladest kui vagel ei ole veel loogakujuline. Mesilasema areneb ka veel kuni 3,5 päeva vanusest töölisvaglast, kuid nende kvaliteet on halb. Kuigi hetkel kasutatakse veel hulgaliselt vageldamist, tuleks sellest loobuda, sest arenedes töölisvaglast ei ole mesilasema saanud vastavat toitu ja seetõttu kannatab mesilasemade kvaliteet (tabel 1). Töömesilase- ja mesilasemavagel kasvatatakse üles erinevate toitepiima koostistega. Erinev toitepiima koostis määrabki ära kas vaglast areneb töömesilane või mesilasema. Vageldamisel on ümber tõstetud vagel mõnda aega näljas, mis viib mesilasema kvaliteedi alla. Vageldamine vakladega vanuses 3 kuni 4 päeva viib mesilasemade kehamassi, munatorukeste arvu, seemnehoidla läbimõõdu ja mahu vähenemisele. Peale selle võivad tekkida emad, kellel on olemas sellised töömesilaste tunnused nagu suirakorvikesed tagajalgadel, kidadega astel, töömesilastele omased ülalõuanäärmed, mis kõik kokkuvõttes halvendavad mesilasemade kvaliteeti. Vageldamisest tuleks kindlasti loobuda, sest vageldamine vähendab mesilasema munemisvõimet ja sellega seoses langeb ka pere toodang.

Kui aga siiski jäädakse vageldamise juurde peaksime täitma teatud nõudeid. Vaklade ümbertõstmine peab toimuma soojas (+25....+30ºC), küllaldase niiskusega ja valgusküllases ruumis. Suurema õhuniiskuse tagamiseks riputatakse üles niisked rätikud, aknad kaetakse kardinatega, et ruumi ei paistakse otsene päikesevalgus. Väljavalitud kärg koos vakladega võetakse emaperest ja viiakse vastavasse ruumi kastis mis on soojustatud. Vältida tuleks põrutusi. Kärjekannudes olevad vaglad tõstetakse vageldusnõela abil kunstlikesse emakupualgetesse. Emakupualged on kinnitatud kasvatusraami liistu külge. Vagla tõstmisel kupualgesse tuleb olla väga ettevaatlik, et ei vigastataks vakla. Vagel võetakse kärjekannust vagla kumerama külje poolt ja asetatakse kupualgesse, samasugusesse asendisse nagu ta oli enne ümbertõstmist. Kui vagel jääb lebama kupualgesse kuidagi teisiti kui enne, siis mesilased ei võta selliseid vaklu vastu. Kui vageldamine on lõpetatud, siis viiakse kasvatusraam (samuti soojustatud kastis) koheselt perele üles kasvatamiseks. Seejärel paigutatakse emaperesse tagasi sealt noorte vaklade saamiseks võetud haudmekärg.

Vageldamisel tuleb meeles pidada, et haudmekärg ei oleks pesast väljas üle poole tunni, vastasel juhul mõjub see halvasti haudmele. Samuti kardavad kuivamist ümbertõstetud vaglad, neid ei tohi hoida väljaspool taru üle 10 minuti. Samad nõuded kehtivad ka munade kohta.

Tabel 1. Munade või vaklade eri vanuses ülekandmise mõju tööliskannust emakuppudesse (vageldamisel) mesilasemade peamistele näitajatele

Mesilasemade näitajad Ülekandmine
Munana Vaglavanus päevades
1 2 3 4
Ema kehamass (mg) 209 189 172 147 119
Munatorukeste arv (tk) 317 308 292 272 224
Spermahoidla läbimõõt (mm) 1,31 1,28 1,21 1,16 1,03
Spermahoidla maht (mm) 1,18 1,09 0,94 0,82 0,59


Peresse kus toimub mesilasemade üles kasvatamine, olgu see siis emapere või ammpere, ei tohiks korraga anda üle 20 emakupu korraga. Üle 20 emakupu andmisel perele hakkab mesilasemade kvaliteet kõvasti langema, sest ammmesilased ei suuda nii suure hulga emakuppude eest hoolitseda. Väga head mesilasemad saadakse, kui korraga antakse 3 emakuppu  pere kohta (tabel 2). Kui emakupud on juba kaanetatud võib anda perele järgmise partii emakuppe.   

Tabel 2. Ühes seerias erineval arvul kasvatatud emade munemine ja perede meetoodang

Näitajad Ühesseerias kasvatatud mesilasemade arv
  3 5 10 15 20 25 30 35 40 50
Pere meetoodang (kg) 42,1 37 34,7 33 30,2 27,5 21 20,7 17 11,5
Mesilasema suurim ööpäevane munemine (tk) 2230 2100 1900 1560 1500

1300

1200 1050 1000 950


Mesilasemad jaotuvad oma päritolu järgi järgmiselt:

  • Aseemad.
  • Vahetusemad.
  • Sülemiemad.
  • Kunstlikult kasvatatud emad.

Mesilased ehitavad aseemakupud siis, kui ema on kas perest ära võetud või ta on hukkunud kas haiguste või mesiniku hooletuse tagajärjel. Mesilasemata jäänud pere ärritunud mesilased hakkavad aseemakuppe ehitama ligi kahe tunni pärast peale mesilasema eemaldamist või hukkumist. Aseemakupud ehitatakse peres olemasolevale töömesilashaudmele, tavaliselt haudmekärje keskossa, kus leidub kuni 3 päeva vanuseid vaklu. Nende kuppude arv on väga erinev, olenevalt mesilaste tõuomadustest, aseemakuppude ehitamise ajast ja pere tugevusest. Suurema sülemlemistungiga mesilaspered ehitavad haudmele rohkem aseemakuppe kui väiksema sülemlemistungiga pered. Ka perede tugevuse kõrgpunkti, s.o. sülemlemise ajal, ehitatakse aseemakuppe rohkem kui varakevadel ja suve teisel poolel. Nende arv kõigub tavaliselt 5-st kuni 20- ni. Aseemakuppudes kasvanud mesilasemad on väga erineva kvaliteediga. Osa nendest võib olla küllaltki kvaliteetsed ja eriti siis, kui mesinik hävitab vanemad s.o. vanemale vaglale ehitatud emakupud ja kasutab noorematest kuppudest kooruvaid mesilasemasid. Tavaliselt saadakse aseemakuppudest võrdlemisi väikesed, madala munemisvõimega ja lühikese elueaga mesilasemad. Seda seepärast, et mesilasemata jäänud mesilasperes on igasuguses vanuses töölisvaklu ja töömesilased ei erista vagla vanust. Tavaliselt ehitatakse osa emakuppe küll noortele vakladele, kuid osa ka vanematele, isegi kuni kolmepäevastele vakladele. Viimastest arenevad küll mesilasemad, kuid need on madalama kvaliteediga. Kõige vanemale vaglale ehitatud emakupust väljub mesilasema varem kui teistest ja hävitab teised emakupud. Siin peaks mesinik ise mesilaste eest valiku tegema ja vanemad aseemakupud hävitama, sest muidu jääbki peresse väikese munemisvõimega noor mesilasema.

Vahetusema kasvatavad mesilased ise nn. vaikse emavahetuse korras siis, kui peres olev ema on kaotanud osa normaalsest munemisvõimest kas mingi haiguse või vanuse tõttu ja mesinik ei ole õigel ajal ema uuendanud. Töömesilased sunnivad mesilasema munema emakuppudesse ega lase vanal mesilasemal emakuppe hävitada. Vana ema muneb niikaua kuni noor ema on paarunud ja alustanud munemist. Vaikse vahetuse korras kasvanud mesilasema kvaliteet võib olla küllaltki hea juhul, kui ema vahetatakse välja enne pere nõrgenemist. Tavaliselt on aga viletsaks jäänud ema tõttu ka mesilaspere juba nõrgenenud ja nõrgas peres üles kasvamine võib halvendada vähendada ema kvaliteeti. Sellise emavahetuse korral ehitavad mesilased väga vähe emakuppe, tavaliselt ainult ühe emakupu.

Võrreldes vahetus- ja aseemadega on sülemiemade kvaliteet tunduvalt parem .Nad on kasvanud õige vanusega vaglast ja küllaldase söödaga. Kuid ka sülemiemadel on mõned puudused. Nimelt pärinevad nad tavaliselt sülemlemisele kalduvatest peredest, kellede meetoodang pole kuigi kõrge. Nende kasutamisel antakse edasi sülemlemistung (h2 = 0,6...0,7) ka nendesse mesilasperedesse, kuhu sülemiemad pannakse. Oluliseks puuduseks ongi siin emade juhuslik päritolu. Emakuppe võetakse nendelt peredelt, kus neid juhtub olema, arvestamata nende perede toodangunäitajaid. Selliste mesilasemade kasutamise tagajärjeks on mesilasperede omaduste ja toodangu pidev langus.

Kõigi loomulike emadekasvatamise viiside paheks on nende väike arv, mis ei rahulda mesila vajadusi ja et neid ei saada vajalikul ajal. Eriti juhuslik on sülemiemade saamine, sest mõnel aastal mesilaspered üldse ei sülemle. Selleks, et neid puudusi kõrvaldada tuleb mesilasemasid kunstlikult kasvatada.

Mesilasemade kunstlikul kasvatamisel on järgmised eelised:

  • Mesilasemasid kasvatatakse plaani järgi, vajalikul arvul ja kindlaksmääratud tähtajaks.
  • Emasid saadakse produktiivsematest ja sülemlemiskainetest peredest. Mesinik saab teha valiku millistest peredest mesilasemasid paljundada.
  • Emakupud ehitatakse kupualustele, mistõttu saab kuppe hõlpsasti puuristada ja teistesse mesilas- või emaperedesse paigutada.

Mesilasema kasvatamise viise on mitmeid. Kasvatusviisi valiku tegemisel tuleks lähtuda kasvatatavate mesilasemade vajadusest. Suurtes mesilates ja emadekasvatusega tegelevates mesilates on vaja korraga üles kasvatada suur hulk emasid, väiksemates mesilates on emade vajadus tunduvalt väiksem. Seega tuleks valida enda jaoks sobivaim viis.

Põhilised erinevused emadekasvatamise viiside vahel on järgmised:

  • Mesilasemad kasvatatakse munadest, ilma mune ümber tõstmata (Nicot ja Jenter`i meetod).
  • Mesilasemad kasvatatakse munadest, kuid munad tõstetakse ümber (Örösi-Pali).
  • Mesilasemad kasvatatakse vakladest, ilma vaklu ümber tõstmata (Zander, Gankevitš, Kramer, Miller, Alley).
  • Mesilasemad kasvatatakse vakladest, kuid vaglad tõstetakse ümber (vageldamine, Doolittle-Pratti).
  • Mesilasemad kasvatatakse emaperes ema eemaldamisega.
  • Mesilasemad kasvatatakse emaperes ema eemaldamiseta.
  • Mesilasemad kasvatatakse ammperes.

Nicot ja Jenteri süsteem on oma olemuselt sarnased. Mesilasemad kasvatatakse üles munadest ilma mune ringi tõstmata. Mõlemad süsteemid kasutavad plastmassist emakupualgeid, mis on ümbertõstetavad. Kupualged paiknevad plastmassist kasseti sees, mis on ühelt poolt kaetud emalahutusvõrega, et töömesilased saaksid mesilasema toita. Raami ühel küljel on tööliskärg, et mesilaema muneks viljastatud mune. Raami teisele poolele kinnitatakse kupualged. Jenteri raam sisaldab 100 kupualget ja Nicot oma 110 kupualget. Emakasvatusraam paigutatakse tavalise pesaraami sisse ja pannakse väljavalitud pere pesa keskele, avashaudme raamide vahele. Raami hoitakse peres üks ööpäev, et kasvatusraam omandaks selle pere lõhna. Mesilasema paigutatakse kasvatusraamile läbi emalahutusvõre avause, mis seejärel suletakse kaanega. Pärast ööpäeva möödumist tuleb kontrollida, kas mesilasema on hakanud munele. Kui mesilasema on munenud kupualgetesse, siis võime mesilasema vabastada. Munadega (2,5 päevased) kupualged� kasutatakse aga vastavalt üleskasvatus viisile. Kuna mesilasemad kasvatatakse üles munadest, saame suurema kehamassiga ja elujõulisemad mesilasemad kui vakladest kasvatamisel (Rohtla, 2003).

Örösi-Pali meetodi korral antakse algul ammperele kupualgmed noorte vakladega. Järgmisel päeval, kui vaglad on vastuvõetud, need eemaldatakse pintsetiga ja asendatakse 3-päevaste munadega, mis on koos tööliskannu põhjaga kärjest välja lõigatud ja asetatakse seejärel emakupu algetesse. Munadest kooruvad mõne tunni pärast vaglad.

Zanderi, Krameri ja Gankevitši meetodi korral lõigatakse haudmekärjest välja üksikud kärjekannud, mis lõigatakse poole lühemaks ja laiendatakse ülemist serva 9 mm. Seejärel kleebitakse vakladega kärjekannud alustele (Zander, Kramer) või kolmnurksetele kiiludele (Gankevitš). Kiiludele kleebitud kärjekannud saab torgata otse kärje sisse ilma kasvatusraami kasutamata.

Milleri meetodi puhul kleebitakse tühjale raamile kolmnurksed kunstkärje ribad. Kui mesilased on need ribad ülesehitanud ja mesilasema sinna munenud ning munadest on arenenud 1 päevased vaglad, siis anda see raam ammperesse üles kasvatamiseks. Seda moodust peetakse üheks lihtsamaks mesilasemade üles kasvatamise viisiks.

Alley meetodi korral lõigatakse haudmekärjest, kus on 1 päevased vaglad, välja kaarjas riba. Ühelt kärje alumiselt poolelt hävitatakse kõik haudmekannud. Teiselt poolt hävitatakse üle 2 haudmekannu, et mesilased ei ehitaks emakuppe liiga tihedalt. Milleri ja Alley meetodi suureks puuduseks on see, et emakuppe on raske puuristada ja emakuppude eemaldamine kärgedelt küllaltki tülikas.

Doolitle-Pratti meetodi puhul kasutatakse vaklade ümbertõstmist (vageldamine). Üks kuni kaks päeva enne vaklade ümbertõstmist asetatakse kasvatusraam ammperesse. Selle aja jooksul puhastavad mesilased kunstkupu alged (vahast), mis on kinnitatud kas kupu alusplaadile või kasvatusraami liistu külge ja ehitavad need vajalikult ümber. Seejärel tõstetakse 1 päeva vanused vaglad kupualgmetesse. Vagel asetatakse kupualgmetesse samas asendis, milles ta lebas kärjekannus, muidu ta lämbub. Pärast vaklade ümbertõstmist määritakse kasvatusraami liistud mesilaste juurdemeelitamiseks meega või piserdatakse meeveega üle ning pannakse kiiresti ammperesse üles kasvatamiseks.

Mesilasemade kasvatamisel emaperes kasutatakse kahte võtet, kas mesilasema eemaldamisega või mitte. Mesilasema eemaldamisel tehakse vana mesilasemaga uus 4-5 raamiline pere (varupere). Uue perele antakse paar kinnishaudme kärge ja paar söödakärge. Kui aga mesilasema ei eemaldata, siis eraldatakse ta emalahutusvõre abil lamavtaru korral 4...5 raamile taru taskuossa. Korpustaru puhul toimub eraldamine korpuste kaupa. Kõige ülemisse korpusesse tõstetakse noored mesilased koos lahtise haudmega, keskmisesse korpusesse jäävad meega kärjed ja alumisse korpusesse jääb ema koos kinnisehaudme ja sööda kärgedega.

Suurema hulga mesilasemade kasvatamisel tuleb kasutada ammperesid, kust siis enne kasvatusraami andmist perele eemaldatakse mesilasema, kellega moodustatakse varupere.

Kõige paremad tulemused on saadud mesilasemade üles kasvatamisel emaperes mesilasema eemaldamata ja paljundusmaterjaliks on olnud munad.

Mesilasemade kontroll algab pihta juba vagla staadiumis. Kokku tehakse neli kontrollimist: kaks ennem mesilasema koorumist ja kaks peale koorumist. Esimene kontroll tehakse kolmandal päeval peale kasvatusraami andmist perele ja siis vaadatakse, kui palju emakuppe on pere vastuvõtnud. Tehakse esimene emakuppude väljapraakimine. Kui kasutati vageldamist, siis hinnatakse vagla suurust ja toitepiima kogust. Teistest suuremad vaglad prakeeritakse, sest nendest vakladest ei saa me häid mesilasemasid. Samuti eemaldatakse kupud, kus vakladel on vähe toitepiima. Mesilasemade kasvatamisel munadest hinnatakse ainult toitepiima kogust. Teine emakuppude kontroll toimub enne kuppude puuristamist, s.o. siis kui mesilasema koorumiseni jääb 2 päeva. Välja praagitakse kõik teistest väiksemad ja kõvera kujuga emakupud.

Pärast mesilasemade emakuppudest koorumist viiakse läbi noorte mesilasemade kontrollimine ja praakimine. Vaatluse alla võetakse mesilasema välimik. Vaadeldakse mesilasemade suurust, tiibu ja jalgu. Vigaste jalgade puhul muneb mesilasema läbisegi viljastatud ja viljastamata mune ehk haue on ebaühtlane.