• Prindi

Valik

Inimese igapäeva tegevuses on tähtis koht valikul, kus võrreldakse omavahel samalaadseid või eri liiki asju, ja antakse eelistus loodetavalt paremale. Samaviisi toimub aretusvalik, kus üht looma eelistatakse teis(t)ele eesmärgiga saada temalt järglasi, kes oleksid paremad teistest. Seega peab olema vahetu side vanemate ja järglaste vahel. Ühenduseks kahe põlvkonna vahel on sugurakk, mille moodustamisel läheb keharakust sinna pool geneetilisest infost. Samaviisi toimub kõikide sugulisel teel paljunevate liikide juures. Viljastumisprotsessis ühinevad 2 sugurakku ja areneb järglane, kelle genotüübist pärineb pool emalt ja pool isalt. Kahe täiesti erineva info kombineerimine võib anda ettearvamatu tulemuse, kuid järglane on enamasti oma vanemate sarnane. Et saada järjest paremaid järglasi, on vaja hinnata loomi ja parem kui järglaste järgi. Nendest tuleb valida parimad suguloomadeks, et saada järglased. Neid tuleb hinnata ja nii kordub lõputult.

Mille  järgi  valida? Õige on väljend, et eesmärk pühendab abinõud. Nii on ka valikul. Piimaveiste aretuse eesmärgiks on:

  • suurendada piimajõudlust;
  • tugevdada tervist;
  • parandada kehaehitust;
  • pikendada kasutusaega.

Vastavalt nendele eesmärkidele võetakse vaatluse alla omadused, mis väljendavad püstitatud eesmärgi taset. Nendeks on:

  1. Piimajõudlus
    1.1. toodang  piimatoodang piimarasvatoodang piimavalgutoodang
    1.2. koostis  rasvasisaldus valgusisaldus laktoosisisaldus kuivainesisaldus
    1.3.  kvaliteet  somaatiliste rakkude arv, bakterite arv
    1.4.  ökonoomia söödakulu 1 kg toodangu kohtatoodangut 1 kg kehamassi kohta
  2. Tervis
    2.1.  ainevahetus verenäitajad
    2.2.  udar mastiitide esinemine
    2.3.  sigivus tiinestus 1. seemenduse järeltiinestusaeg pärast poegimist poegimisvahemiku pikkus poegimisjärgsete tüsistuste (halvatus, päramistepeetus) esinemine
    2.4.  viljakus  vasikate arv surnultsündide sagedus
  3. Kehaehitus:
    3.1.  suurus  ristluukõrgus, kere põikpikkusrinna ümbermõõtkehamass
    3.2.  välimik  keha harmoonilisuslaudja lajus, pikkus, sirgusjalgade asend, kannanurksõrgade kuju, tugevusudara kuju, kinnitusnisade pikkus, asetus.
  4. Kasutusiga  poegimiste (laktatsioonide) arv, esmapoegimisiga - EPI, praakimisvanus

Peale nende omaduste on veel arvukalt iseärasusi, mis võivad huvi pakkuda, kuid valikutunnusena tulevad arvesse vaid need, mis vastavad järgnevatele tingimustele:

  • majanduslikult tähtis;
  • muutlik ehk varieeruv;
  • päritav.

Kui läheneda puhtformaalselt eespool esitatud tunnustele, siis otsene majanduslik väärtus on piimajõudlusel, viljakusel ja kasutuseal, sest toodetud piimakogus või vasikas annab müügil sissetulekut ja tulu. Teiste tunnuste majanduslik väärtus avaldub selles, kuivõrd nad mõjutavad piimajõudlust või vasikate saamist. Majanduslikku väärtust mõõdetakse rahaühikutes või koefitsientidega, mis väljendavad tunnuste suhtelist väärtust.

Muutlikkus avaldub sama näitaja kõrvalekalletes erinevate loomade vahel või sama looma eri vanusperioodidel. Loetletud tunnuste puhul ei saa juttu olla muutlikkuse vähesusest, puudu tuleb hoopis püsivusest või muutlikkuse põhjuste tundmises. Viimane asjaolu on põhiprobleemiks loomade hindamisel. Muutlikkust mõõdetakse

  • suurima ja väiksema vahe (max-min) võrdlemisel keskmisega ( );
  • standardhälvega (s), mis arvutatakse dispersioonanalüüsil;
  • variatsioonikoefitsiendiga v=s/x*100.

Kõige lihtsam on esimene moodus, kuna ei vaja eraldi matemaatilist analüüsi. Kõige üldistavam on kolmas, mille alusel jaotatakse tunnused:

  • püsivad   v = alla 10%;
  • vähe varieeruvad   v = 10...20%;
  • keskmiselt varieeruvad v = 20...30%;
  • väga varieeruvad   v = üle 30%.

Kehtib seaduspärasus, et vähemvarieeruvad tunnused on enampäritavad, ja vastupidi. Näiteks piima valgu- ja rasvasisalduse  v  väärtus kõigub 8...15%-ni ja päritavus (h2) 0,5...0,6, piimatoodang vastavalt  v = 18...22%  ja  h2 = 0,2...0,3.

Mis on päritavus? Nagu eespool oli näha, mõõdetakse seda päritavuskoefitsiendiga (h2). Kui piimatoodangu  h2  võrdub 0,2-ga, piimatoodangu muutlikusest 20%  ehk 0,2 osa 1-st  määratakse pärilike tegurite poolt. Piima valgu- ja rasvasisaldus sõltub aga üle 50% (2,5 korda enam) pärilikkusest ehk vanematelt saadud geenidest.

Geneetiline mehhanism on keerukas. Siin suudame käsitleda vaid, kuidas seda kasutada. Geenid on aluseks tunnuste kujunemisele, kusjuures mõnel juhul sama(d) geen(id) määrab mitut tunnust. On tegemist tunnustevahelise geneetilise korrelatsiooniga ehk seosega  (rG), mille tase väljendub arvuliselt 0...1. Mida madalam on väärtus, seda nõrgem seos, ja vastupidi. Seos kahe tunnuse vahel võib olla positiivne (+) või negatiivne(-). Esimesel juhul 2 tunnust muutuvad ühes suunas, teisel juhul vastupidises suunas (1. tunnus suureneb, 2. tunnus väheneb).

Väga tugev seos (+0,9) on piima-, rasva- ja valgutoodangu vahel. Tugev seos (+0,5) on samuti piima rasva- ja valgusisalduse vahel. Nõrk seos (+0,2) on valgutoodangu ja -sisalduse ning rasvatoodangu ja -sisalduse vahel. Valgu- ja rasvasisaldusel on nõrk negatiivne (-0,2) seos piimatoodanguga. Nendest seostest lähtudes võid teha järgmised järeldused:

  • suurendades valgu- (rasva-) toodangut suureneb tugevasti piimatoodang(ut) ning vähesel määral piima valgu- (rasva-) sisaldus(t);
  • andes eelistuse piimatoodangule, suurenevad küll valgu- ja rasvatoodang, vähenema hakkavad piima valgu- ja rasvasisaldus;
  • õige on valikut teha valgu- või rasvatoodangu või mõlema kogutoodangu alusel.

Esitatust  tuleb teha veel üks järeldus, et majanduslikku väärtust omavad tunnused on omavahel seoses. Seetõttu aretuse eesmärgi püstitamisel ei tohi arvestada vaid üht tunnust, vaid alati peab teadma, mida toob see kaasa teistele tunnustele. Tõuaretuse praktikast on palju näiteid, kus ühekülgse range valikuga suurendati piimatoodangut, kuid halvenes sigivus, lihajõudlus või hoopis tervis. Järelikult aretusprogrammide koostajad peavad väga põhjalikult tundma veiste geneetilisi ja füsioloogilisi mehhanisme nii organismi kui ka tõu või karja tasemel. Ainult hea tervise ja sigivusega veistega on mõtet aretustööd teha, sest nad püsivad kaua karjas, annavad elu jooksul suure piimatoodangu ja arvuka järglaskonna.

Pärilikkus on elusorganismi võime produtseerida endasarnaseid järglasi. Järglaste arv ühe lehma või pulli kohta või ajaühikus on viljakus, mis on aretustöö tähtsamaks eelduseks. Väheviljakad, kuigi kõrge aretusväärtusega lehmad, võivad produtseerida palju toodangut, kuid ei mõjuta kuidagi järgmise põlvkonna aretusväärtust.

Veis on ainupoegija, kuna kaksikuid sünnib vaid ligikaudu 2%-l poegimistel. Keskmisena on lehm karjas 3 laktatsiooni, mille jooksul on 3 poegimist ja võib saada 2...4 elusjärglast. Et sugupoolte jaotus on võrdne, saab ühelt lehmalt keskmisena 1...2 lehmvasikat. Sellega on tagatud vaid lehma asendamine nooremaga, aga valiku võimalust on harva. Vasikate arvu kahandab veel suur ahtrus, sagedane surnultsünd või lõpmine. Seepärast on hädavajalik, et suuretoodangulised lehmad püsiksid kaua karjas ja annaksid arvukalt tütreid, kellega asendatakse vähemviljakaid ja väiksetoodangulisi lehmi.

Kaasajal on rakendatud embrüosiirdamise meetod, mis võimaldab suurendada väärtuslike lehmade järglaste arvu kümneid kordi. Pidurdavaks asjaoluks on embrüo kõrge hind, mistõttu enam kasutatakse seda meetodit pullide põlvkonna saamiseks parimatelt vanempaaridelt. Väikekarjades või ühelt tõult teisele üleminekul on embrüosiirdamisel ka lehmakarjale otsustav tähtsus.

Pullide viljakus on suurenenud tänu kunstliku seemenduse rakendamisele kümneid, isegi sadu tuhandeid kordi, mis loob eelduse aretuspullide rangeks valikuks. Selles peitub ka põhjus, miks veiste aretusprogrammides ja praktilises aretustöös on pullidele antud kümneid kordi suurem osakaal kui lehmadele. Viljakuse suurendamine on veiste aretustöö tõhustamise peamiseks eelduseks.

Valikuedu (SE) ühe tunnuse osas sõltubki vaid kahest komponendist: päritavusest (h2) ja valiku intensiivsusest, mis avaldub selektsioonidiferentsis (SD).
SE = h2 * SD
SD näitab, kui palju ületavad vanemateks (aretusloomadeks) valitud veised oma eakaaslasi või põlvkonda. Kui kõigilt veistelt (näiteks lehmadelt) võetakse täiendust põhikarja, siis  SD = 0  ja  SE = 0. Aga pullide range valiku tulemusena on nende SD suur ja seetõttu keskmine  SD on rahuldav: SDisa + SDema / 2 = SDkeskmine

Siit tekib ka võimalus ja üldse mõte aretustööd veisekarjas teha isegi juhul, kui lehmade viljakus on vaid rahuldav. Kui taotleda suuremat valikuedu, tuleb eelkõige kõrvaldada takistused vasikate arvu suurendamisel. Piimaveiste korral jääb ületamatuks vähemalt veel aastateks, et pooled sündinutest on pullvasikad ja seda ette teadmata. Seetõttu tuleb põhikarja uuendamiseks valida 2 korda enam lehmi, kui tegelikult on seda vaja. Kui tulevikus teadlased lahendavad sugupoole suunamise võimaluse viljastumisel, suureneb valiku võimalus lehmakarjas 2 korda. Jääb teadlaste lahendada, kas embrüosiirdamine või sugupoole suunamine muutuvad praktilises aretustöös kasutavateks majanduslikus mõttes.