• Prindi

Külmlaut

Lehmade pidamine külmlaudas hakkas Eestis laiemalt levima hiljuti. Esmasteks initsiaatoriteks said väiketalunikud, kel tekkis vajadus piimatootmist suurendada, kuid investeeringuks nappis raha. Esimesed külmlaudad ehitati väikeste karjade jaoks (30-60 lehma) 1990. aastate esimesel poolel (joonis 1).

Neis puidust kergehitistes kasutati enamasti sügavallapanu, mis nüüdseks on paljudes kohtades asendatud puhkelatrites pidamisega. Esmaste kogemustega veenduti, et külmas pidamisega kaasneb muidki (kui ainult ehituslikke) eeliseid ning külmlautade arv on sellest alates kiiresti kasvanud. Väiketootjate edu andis eeskuju ka paljudele suurtootjatele ning viimastel aastatel on tekkinud hulgaliselt soojustamata suurlautasid.


 

Joonis 1. Puhkelatritega väikelauda sisevaade

Külmlaudas kõrge piimatoodanguga lehmadel nn külmastressi praktiliselt ei teki, sest Eestis võib talvel esineda vaid lühemaid perioode, mil temperatuur langeb alla -20 °C. Talve keskmine temperatuur jääb suhteliselt kõrgeks. Nii näiteks oli 2000-2001. aasta septembrist aprillini keskmine õhutemperatuur 2,6 ºC ja sama aasta kolme kõige külmema kuu (novembrist jaanuarini) keskmine temperatuur 0,9 ºC.

Need temperatuurid jäävad lehma termokomfordi tsooni piiridesse. Raskem on neil lehmadel, kes viiakse soojast laudast külmlauta üle vahetult enne talve kõige külmemat perioodi, kuid ka siis on nad suhteliselt hästi kohanenud.
Osalt tingib lehmade külmaresistentsust vatsaseede, mille käigus toimuvad käärimisprotsessid tõstavad vatsasisese temperatuuri peaaegu alati kehatemperatuurist kõrgemale. Vatsa võib selles mõttes võrrelda kehasisese küttekehaga, millest eralduv soojushulk tuleb organismi ülesoojenemise vältimiseks keskkonda suunata. Pealegi on lehma nahk ja karvkate väga hea isolaator.

Külmlaudas tiheneb lehmade karvkate sooja lauda lehmade karvkattega võrreldes kahe- kuni kolmekordseks. Ka sooja lõaspidamisega lauda lehmadel, kes paiknevad välisukse lähedal, on tihedam karvkate. Loomapidajate arvates loob kerge külm (näiteks -5 ºC) olukorra, mis, võrreldes nullilähedase temperatuuriga, on lehmadele meeldivam. Ka sõnnik on siis tahkunud, hõlpsasti eemaldatav, ei eralda nii palju ammoniaaki ega ebameeldivaid lõhnu.

Üldiselt on külmlauda sisekliima lehma jaoks Eesti oludes hea. Halvaks peetakse nullilähedase temperatuuriga ja kõrge niiskusesisaldusega tuuliseid perioode, mida kahjuks meie talve jooksul samuti esineb. Külmlauda värske õhk on tervislikum kui sooja lauda oma. Külmlaudas paraneb lehmade heaolu ja söömus, mis omakorda suurendab toodangut.

Kui sööt on vabalt saadaval, võib madala temperatuuri korral piimatoodang suureneda just söömuse arvel. Ka jõudluskontrolli näitajate statistilise analüüsi kohaselt on külmlautades peetavate lehmade toodang keskmisest kõrgem (näiteks 2000. aastal 5667 kg, võrreldes Eesti keskmisega, mis oli siis 5182 kg).

Enamiku külmlautade põhiosadeks on puhkeala, söömisala, söödalava ja lüpsiplats koos ootealaga. Väikelautades kasutatakse enamasti ühte puhke- ja söömisala. Sügavallapanu ja puhkelatrite kasutamisel on lauda üldplaneering mõningal määral erinev (joonis 2).

Puhkeala võtab laudas kõige enam ruumi. Seal saavad lehmad lamada ja mäletseda, mistõttu see peab olema projekteeritud nii, et lehmale oleks tagatud rahu ning komfortsed tingimused. Puhkeala läheduses paikneb söömisala, kus lehm saab regulaarselt käia söömas. Sööt jaotatakse söödalavale, kust lehm seda läbi sõimevõre süüa saab. Sööda etteandmiseks kasutatakse enamasti traktori järelhaagisena toimivaid söödajaotureid (joonis 2A). Otstarbekas on kasutada selleks miksereid, millega saab valmistada mitmekomponendilise monosööda. Tänapäevastes külmlautades antakse sööta ette vabalt, et lehm võiks süüa isu järgi. Söödaküllusega kaob stressifaktor, mida põhjustavad konfliktid sööda eest konkureerimisel, ning avaneb võimalus isu järgi süüa ka alama hierarhilise astakuga loomadel.

Sügavallapanuga puhkealale moodustub laudaperioodi jooksul paks sõnnikukiht, mille käärimisel eralduv soojus aitab siluda lauda sisetemperatuuri järske kõikumisi talvisel ajal. Puhkeala tühjendatakse sõnnikust enamasti kevadel, seoses karjatusperioodi algusega. Sellise lauda puhkeala toimib ühtlasi sõnnikuhoidlana, mis on oluliseks eeliseks.

Joonis 2. Väikese külmlauda skeem: A - sügavallapanu kasutamisel, B - puhkelatrite kasutamisel, 1 - söödalava, 2 - söömisala, 3 - puhkeala, 4, 5 - ooteala, 6 - hoidla, 7 - lüpsiplats, 8 - piimaruum, 9 - puhkelatrid

Allapanu kogust vähendab puhkelatrite kasutamine, mille puhul puistatakse seda vaid lamamisasemetele. Sõnnikukäiku kogunev sõnnik eemaldatakse regulaarselt statsionaarse transportööriga või traktoriga (joonis 3B). Samuti saab selleks rakendada restpõrandaid. Puhkelatrite kasutamisel tuleb lauda juurde rajada spetsiaalne sõnnikuhoidla.

Joonis 3. Traktoriga käitatavad mobiilsed seadmed: A - söödajaoturi väljutussõlm, B - sõnnikusahk

Väiksemate kergehituslike külmlautade söömisala paikneb kas lauda keskel või avatud katusealuses ühe pikiseina ääres (vt joonis 2). Söömisalale kogunev sõnnik eemaldatakse traktoriga vastavalt vajadusele, enamasti paar korda päevas. Sõnnikukoristamise ja lehmade liikumise hõlbustamiseks ei tohi ala olla kitsas.

Ka söödalava peab olema avar ja traktoriga läbisõidetav. Väikelauda puhul on see lehmade heaolu seisukohast otstarbekas rajada lauda lõunapoolsesse külge ja tuultest varjatud asukoha puhul jätta ülaosa avatuks või varustada teisaldatava kattega. Suurlauda planeering erineb väikelauda omast eelkõige selle poolest, et seal on puhke- ja söömisalasid mitu (joonis 4).

Enamasti paiknevad söömisalad paralleelselt lauda pikiteljega, kahel pool söödalava (joonis 5). See võimaldab lehmadel pääseda kummaltki poolt söödale ligi, mis vähendab söötmisega seotud töökulu, sest sööta saab siis jaotada söödajaoturi edasi-tagasi liikumise käigus. Kasutatakse ka teistsugust planeeringut, näiteks kahte söödalava koos nende juurde kuuluvate söömis- ja puhkealadega. Sellise dubleeritud planeeringu korral peab laut ehituslikult olema topeltlaiusega. Söömis- ja puhkealad võivad olla ka ristisuunaliselt osadeks jaotatud vastavate piirete abil. See võimaldab suurendada lehmagruppide arvu.

Joonis 4. Külmlauda söödalava: A - suurlauda keskel, B - väikelauda lõunapoolsel küljel (paremal sõimevõre ja selle taga söömisala)

Vabapidamislautade suur loomade arv ei tohi olla takistuseks sujuvale töökorraldusele. Selleks peavad olema hästi läbi mõeldud lehmade liikumisteed suunamiseks lüpsile ja sealt tagasi, lehmade eraldamiseks karjast, laudapersonali liikumiseks jms.

Joonis 5. Suure vabapidamisega külmlauda planeeringu näide: 1 - puhkelatrid, 2 - sõnnikukäik, 3 - söödaala, 4 - söödalava, 5 - liikumiskäik ootealale, 6 - liikumiskäik lüpsiplatsilt lauta, 7 - tuulekoda, 8 - väravad, 10 - jooturid

Samuti ei tohi sõnnikueemaldamise ja söödajaotamise operatsioonid olla takistuseks lüpsi korraldamisel ega põhjustada olulisi sisekliima muutusi. Lehmade otstarbekas liikumine tagatakse mitmesuguste vahepiirete, suunavate väravate, käikude, eraldussõlmede jms abil (joonis 6).

Suurte külmlautade külgseinte ülaosa jäetakse enamasti kinni ehitamata. Moodustunud avasse aga paigutatakse tekstiilplastikust kardin, mida saab vajadusel lahti või kinni rullida. See võimaldab suvel seinaava laiendamisega lauta intensiivselt ventileerida, talvel aga selle sulgemisega parandada lauda soojustust (joonis 7). Õhu väljutus laudast toimub piki lauda katuseharja paikneva pilu või ventilatsioonikorstnate kaudu.

Joonis 6. Suunatud ja ohutuks liikumiseks kasutatavad vahendid: A - lüpsiplatsi ooteala juures, B - vahekäigu sõnnikukanali kohal, 1 - piirded, 2 - töötajate läbikäik, 3 - automaatne eraldusvärav, 4 - hooldusaedikud

Lehmade heaolu seisukohast on oluline, et külmal ajal oleks õhu liikumise kiirus väike (alla 0,1-0,2 m/s) ja õhu relatiivne niiskusesisaldus võimalikult madal. Eesti oludes on otstarbekas kondenseerunud veega seotud probleemide vältimiseks lauda katus altpoolt soojustada. Siis ei moodustu külmadele pindadele veepiisku, mis tilguvad lehmadele peale ja vähendavad nende heaolu.

Ehituslike konstruktsioonide märgumine vähendab ka üldist laudahügieeni ja lühendab ehituse eluiga. Soovitav oleks, kui õhu relatiivne niiskusesisaldus ei tõuseks üle 75%, mida Eesti oludes on teatud perioodidel kahjuks võimatu saavutada.

Külmlauda lüpsiplats tuleb tingimata soojustada, et tagada inimestele vajalikud töötingimused. Sageli paikneb lüpsiplats koos olmeruumidega eraldi hooneosas, mis on laudaga ühendatud vastava koridori abil. Lüpsiplats on külmlauda üks suurematest investeeringutest. Mida mitmekülgsema seadmestikuga on see varustatud, seda väiksem on tavaliselt lüpsiga seotud töömaht, kuid seda kallimaks kujuneb investeering. Seetõttu kaalutakse lüpsiplatsi komplektsust enne soetamist eriti hoolikalt. Lüpsiplatsiga samas hooneosas paikneb tavaliselt ka piimaruum, sest siis on ühendustorustikud lühemad ja piima kvaliteeti on lihtsam tagada.

Joonis 7. Kaasaegse külmlauda sein: 1 - tekstiilplastik, 2 - seinaava reguleerimiseks kasutatav mehhanism, 3 - seestpoolt soojustatud lagi

Vaatamata paljudele eelistele, toob lehmade pidamine külmlautades kaasa ka mitmeid tehnilisi probleeme. Talvised madalad temperatuurid esitavad rangemaid nõudeid seadmetele, eelkõige võib külmuda joogivesi. Seetõttu tuleks kasutada eelsoojendusega automaatjootureid.

Tugev külm võib halvata sõnnikueemaldamise söömisalalt ja puhkelatrite kasutamisel ka puhkealalt. Sügavallapanu korral võib varane külmade ilmade saabumine raskendada sõnniku normaalset käärimist. Samuti ei tohi unustada inimest, kes laudas töötab. Tema jaoks pole külmade ilmade korral lauda keskkond komfortne. Õnneks saab mõistlikult projekteeritud vabapidamislaudas päevase söötmise, allapanu laotamise ja sõnnikueemaldamisega hakkama paari tunni jooksul. Sellele lisandub töö lüpsiplatsil, mis tuleb igal juhul soojustada ja varustada kütmisvõimalusega.

Lehmade harjutamist madalate temperatuuridega tasub alustada juba vasikaeas, mil nad pärast võõrutamist paigutatakse õue kergetesse, kuid tuuletõmbuse eest kaitstud kuutidesse. Kuutide avad peaksid olema suunatud lõunasse ja nende juurde peaksid kuuluma jalutusaedikud, kus vasikas saab soovi korral liikuda (joonis 8). Mullikatele tuleb samuti anda võimalus väljas liikuda, näiteks lauda juurde rajatud jalutusaladel, kus nad meelsasti viibivad ka külmade ilmade korral.

Joonis 8. Noorloomade kohanemine külmlaudas pidamisele: A - vasikad kuutidega aedikutes, B - mullikad külmlauda aedikutes

Eestisse on viimastel aastatel ehitatud mitmeid meie olude kohta ülisuuri külmlautade komplekse, mis mahutavad enam kui tuhat lehma. Uute laudakomplekside loomisel tuleb peale laudahoonete arvestada suurte ehitusmahtudega ka sööda- ja sõnnikuhoidlate puhul, rajada siseteed ning muud kommunikatsioonid. Nii suurte komplekside puhul on oluline kujundada maastikuarhitektuuriliselt korralikuks ka laudaümbrus ning see vastavalt haljastada (joonis 9).


Joonis 9. Vorbuse vabapidamisega külmlauda esimene ehitusjärk

Kirjandus

Andrews, J., Davison, T. 2002. Dairy Farm Design and Layout. Building and Yard Design, Warm Climates. - Roginski, H. (Editor-in-Chief). Encyclopedia of Dairy Sciences. Academic Press, p. 656-672.
Bickert, W. G., Radostits, O. M. 2001. Housing and Environment for Dairy Cattle. - Radostits, O. M (Editor). Heard Health. Food Animal Production Medicine. Philadelphia: W. B. Sounders Company, p. 475-507.
Efficient... 2005a. Efficient Calf Management. - Dairy Knowledge.
http://www.delaval.com/Dairy_Knowledge/EfficientCalfMgmt/default.htm
Efficient... 2005b. Efficient Dairy Herd Management. - Dairy Knowledge.
http://www.delaval.com/Dairy_Knowledge/EfficientDairyHerdMgmt/default.htm
Management... 1999. - Edited by Ewbank, R., Kim-Madslien, F., Hart C. B. (Editors). Management and Welfare of Farm Animals. UFAW Farm Handbook, 4th edition, 308 p.
Pajumägi, A., Veermäe, I., Miljan, J., Praks, J., Poikalainen, V. 2003. Soojustamata vabapidamislauda sisekliima. - Agraarteadus, 14 ak, Nr. 1, lk. 35-47.
Praks, J., Miljan, J., Poikalainen, V., Veermäe, I. 1998. Mikrokliima sügavallapanuga külmlaudas. - Veterinaarmeditsiin'98, 17.-19. september. Tartu: Farmax, lk 136-144.
Veiselautade...2000. - Luts, V. (koostaja). Veiselautade käsiraamat. Jäneda: Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskus, 185 lk.