• Prindi

Eesti maatõug

Eelmistel sajanditel oli maakari valdav Eestimaa ja osaliselt Liivimaa territooriumil. Võib öelda, et maatõug kujunes välja koos eesti rahvusega. XIX sajandil hakati Eestisse sisse tooma teisi tõuge, kelle pullidega ristati ka maakarja lehmi. 1898.aastal korraldati piimakarja loendus Liivimaa mõisates, kus oli 27,2% maakarja, angli-früüne 50,2% ja hollandi-friise 12,8%. Esimesse tõuraamatusse (1885) ei võetud maakarja veiseid.

1911. aastal tõsteti Aleksander Lilienblatti poolt esile eesti maakarja aretamise, tõuraamatusse määramise ja Soomest pullide ostmise vajadus. Eesti põllumehe veiste I tõuraamat 1914-1917 ilmus 1918. a., kuhu märgiti esmakordselt ka 37 eesti maakarja veist. 20. aprillil 1920. a. registreeriti Eesti Maakarja Kasvatajate Selts. Tänu seltsi aktiivsele tegevusele korraldati karjade uurimist ja tõumaterjali ostu ka Soomest. Anti välja 15 köidet tõuraamatut, kusjuures viimases köites avaldati 2096 maakarja veise andmed.

Seltsi tegevus lõpetati 1947. aastal nõukogude võimu poolt. Maakarja aretusega tegelesid teiste tõulavade töötajad. Selts taastati 1989. aastal.
Teiste tõugude pealetung on vähendanud eesti maatõu osatähtsuse 0,5% tasemele. Jõudluskontrolli all oli 1995. aastal 555 lehma ja 2000. aastal veel 443 lehma. Nii väikearvulist tõugu on raske säilitada, mistõttu on eesti maatõug kantud FAO ohustatud tõugude raamatusse. Eesti riik on rahaliselt toetanud tõu säilitamist, kuid rahvusvahelist tuge pole.

Eesti maatõus sugulasaretuse kahjulike mõjude vältimiseks on Eestisse imporditud lääne-soome tõugu lehmikud, pulle või nende spermat. Soome karjal on soodne mõju lehmade kehamassile ja piimatoodangule. Kui eesti maatõu tüüpiline värvus on kollakaspunane, siis soome tõug on sisse toonud kirju värvuse. Kahel perioodil (1958-1965 ja 1987-1992) on kasutatud džörsi tõugu, mis on maailma ainulaadseid tõuge suure piima rasva- (üle 6%) ja valgusisalduse (üle 4%) poolest. Taani džörsi tõu kasutamisel suurenes 60ndatel aastatel piima rasvasisaldus 0,4% võrra ja valgusisaldus 0,2% võrra. Teist korda kasutati džörsi tõugu 1980ndate lõpus, mille tulemusena on piima rasvasisaldus tõusnud 4,78%-le ja valgusisaldus 3,49%-le.

Eesti maatõug ületab teisi eesti veisetõuge piima rasvasisalduses 0,3...0,5% võrra ja valgusisalduses 0,2% võrra. Piima-, piimarasva- ja piimavalgutoodangus jääb aga eesti maatõug oluliselt alla eesti holsteinile, vähem eesti punasele tõule.

Kehamass oli 1990. aastal 479 kg, mis oli 47 kg väiksem eesti punasest ja 60 kg väiksem eesti mustakirjust tõust. Väiksem kehamass ei loo eeldusi liha tootmiseks, aga piimarasva (-valgu) tootmises kehamassi 100 kg kohta annab maatõu lehm rohkem kui teiste tõugude lehmad. Seetõttu sobib maatõugu veis talusse või ühistusse, kus pole küllaldaselt sööta või tingimusi intensiivseks piimatootmiseks.

Eesti maatõu eeliseks on nende hea tervis, teda pole ohustanud ohtlikud nakkushaigused. Tugevad jalad ja korrapärased sõrad ei põhjusta lehmade praakimist jäsemete haiguste tõttu. Nudi pea ei põhjusta traumasid teistele veistele ega inimestele. Lastel on neid meeldiv hooldada. Udara-, eriti nisakuju ei rahulda. Neid tunnuseid parandas küll d? örsi tõug, kuid masinalüpsiks on vaja veel teha valikut.

Kui tekib soov hakata looma eesti maatõu karja, tuleb alustada seda tõumaterjali sisseostuga. Selleks on vaja pöörduda omanike poole, kel on tunnustatud tõukari.

Jerti kasutamine tuleks seni katkestada, kuni tema tütarde esimese laktatsiooni tulemused saadakse teada. Laialdasemalt võiks praegu kasutada Virti spermat, kuid mitte lehmadele, kelle põlvnemises on Matt EK 142 ja Mauno EK 127 järglasi. Mullikatele võiks kasutada ka Münti spermat. Kõikidele sobib ka Rootsi pulli Quatro sperma. Läänesoome pullide sperma kasutusõigus on kõikidele teada. Frami spermat võiks kasutada lehmadele, kelle põlvnemises ei ole Frippe ega Melu järglasi.

Lanksaare talus viidi läbi katse, kus karja seitset lehma söödeti talu tingimustes paremini. Tulemused olid üllatavalt head, sest katselehmad lüpsid üheksa lüpsikuu keskmisena päevas 18,9 kg piima, milles oli rasva 4,73% ja valku 3,43%. Samad lehmad lüpsid eelmisel aastal keskmisena 13,6 kg piima päevas, piimarasvasisaldus 4,91% ja valgusisaldus 3,42%. Lauda17 eakaaslase samad toodangunäitajad olid 13,4 kg piima, 5,03%, 3,43%. Samas tuleb aga mainida, et söödaratsioon polnud päris tasakaalus, puudu jäi energiast ja proteiinist, mida näitas ka suur karbamiidisisaldus piimas. Probleeme oli udara tervisega (kõrge somaatiliste rakkude arv). Siit järeldub, et eesti maatõu geneetiline toodangupotentsiaal on 5000...6000 kg piima aastas. Lanksaare talu katsest võib lähemalt lugeda Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi Toimetistest (14, Tartu, 2001, lk.79...83).

Nõuannet saab Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsist: Selja tee 1a, Sauga vald, 85008 Pärnumaa.