• Prindi

Kujunemine

Eestis kasvatatakse ja aretatakse põhiliselt kaht tõugu veiseid: eesti punane ja eesti holsteini tõug (varem eesti  mustakirju). Väga vähesel arvul on ka eesti maatõugu.

Eesti punane tõug (EPK) on välja kujunenud eesti maakarja baasil. Tõu sihipärane aretus algas XIX saj. II poolel, mil akad. Middendorff tõi Tartumaale Hellenurme ja Pärnumaale Käru ja Tõstamaa mõisatesse Saksamaalt angleri ja Taanist füüni tõugu veiseid. Angli tõug kohanes hästi siinsete söötmis-pidamis- ning kliimatingimustega ja levis ulatuslikult Lõuna-Eestis ja siit edasi ka Lätimaale.

Angli tõugu lehmad olid hea piimaanniga, ühtlase punase värvusega, kuid suhteliselt väikesed. Kehamassi suurendamiseks hakati XIX saj lõpul Eestisse tooma hea piimaanniga ja suure kehamassiga taani punaseid veiseid. Neid on meile sisse toodud hiljemgi 1955, 1965, 1984.a.

1984.a. toodi Saksamaalt ka 15 punasekirjut holsteini tõugu pulli. Nende kasutamisel saadi valgete märgistega helepunased või punase-valgekirjud järglased. Viimasel 10...15. aastal on kasutatud tõuaretustöös veel kombineeritud jõudlusega šviitsi tõugu pulle. See tõug on tuhkjaspruuni värvusega, "jahumokkadega", kasvult võrdlemisi suur, kõrgete jalgadega. Neil on kõrgem piimavalgu ja rasvatoodang kui eesti punast tõugu lehmadel.

* 3918 (piimatoodang, kg), 4,76 (piimarasvasisaldus, %), 186 (piimarasva toodang, kg), 3,39 (piimavalgusisaldus), 133 (piimavalgu toodang, kg).

Praegu on (EPK) tõu värvus väga heterogeenne - tõus on heledamaid ja tumedamaid punase värvusega loomi, on valgete märgistega punaseid, on mustjaspruune (tuhkjaspruunid), punase-valgekirjusid. 1998.a. moodustas tõug 33,1% veiste üldarvust (38 705 lehma). Jõudluskontrolli all olevate lehmade keskmine toodang oli: 4242-4,37-186-3,26-138. 2006. aastal oli jõudluskontrollis 25 348 lehma (26,6% jõudluskontrollis olevatest).

Eesti mustakirju tõug (EM). 1998 aastal nimetati see tõug ümber eesti holsteini tõuks (EHF). Ka see tõug on aretatud eesti maakarja baasil. Tõuaretuse alguseks loetakse 1838.a., mil Põhja-Eesti mõisatesse hakati Hollandist importima mustakirjusid hollandi-friisi tõugu veiseid, hiljem toodi neid Saksamaalt. Hollandi-friisi tõugu lehmad paistsid silma suure piimaanni poolest, nad olid ka kehamassilt suhteliselt suured (kaalusid 500 kg ja enam), madalajalgsed laia kompaktse kehaga.

1975.a. hakati mustakirjut tõugu parandama USA (ka Kanada) mustakirjude holsteinidega, mis on maailma tunnustatuim piimaveisetõug. NL ajal toodi neid meile Saksamaalt. Sealt saadud tõumaterjal ei olnud nii väärtuslik kui USA-st pärinevad holsteinid, kuid soodne mõju meie eesti mustakirju tõule neil siiski oli.

Praeguseks on holsteinide veresus (EHF) tõus tõusnud 75%-ni. Muutunud on veiste kehaehituse tüüp. Lehmad on kõrgejalgsemad, keha on pikem ja kitsam, tõusnud on lehmade kehamass (600 kg ja rohkem). Loomad on rahuliku loomuga ja väga hea isuga. Kasutavad väga hästi rohusöötasid, mis on selle tõu üks eelis.

Piimatoodang on neil tunduvalt suurem kui EP tõul. 1998. a. moodustas (EHF) tõug 66,5% lehmade üldarvust (77 715 lehma). Nende keskmine toodang oli: 5032-4,21-211,8-3,14-158. 2006. aastal oli jõudluskontrollis 72 894 eesti holsteini tõugu lehma (73,7% jõudluskontrollis olevatest).

Eesti maatõug (EK) on ajalooline tõug, mis kujunes välja koos eesti rahvuse kujunemisega. Tõug oli levinud Eestimaa ja osalt Liivimaa kubermangudes.

XIX saj. hakati Eestisse tooma ka teisi tõuge ning 1898.a. korraldatud piimakarja loenduse andmetel oli Liivimaa mõisates:

  • maatõugu lehmi 27,2%;
  • angli-füüni tõugu  50,2%;
  • hollandi-friisi tõugu  12,8%.

19.  sajandil olid eesti maakarja lehmad väikest kasvu, kaalusid 250...300 kg, aastas saadi neilt alla 1000 kg piima. Maakarja headeks omadusteks oli, et loomad olid kohanenud siinse kliima ja ilmastikuoludega, nad olid vähenõudlikud ja vastupidavad.

1920. a. 20. aprillil loodi Eesti Maakarja Kasvatajate Selts, kes hakkas tegelema selle tõu aretamise ja parandamisega. Anti välja 15 tõuraamatut, kuhu olid kantud tõu paremad loomad. Viimases tõuraamatus olid andmed 2096 veise kohta. Seltsi tegevus lõpetati nõukogude võimu poolt 1947. a. ja taastati uuesti 1989. a.

Teiste kultuurtõugude pealetung on vähendanud tänaseks eesti maakarja osatähtsust veiste koguarvust 0,4%-le. 1998.a. oli jõudluskontrolli all 504 veist. 2006. aastal oli jõudluskontrolli all 544 eesti maatõugu lehma: 0,5% jõudluskontrolli all olevatest lehmadest. Nii väikesearvulist tõugu on raske hoida ja säilitada, seetõttu on eesti maakari kantud ÜRO Põllumajanduse ja Toitlustusorganisatsiooni (FAO) ohustatud tõugude raamatusse. Eesti riik on rahaliselt toetanud selle tõu säilitamist, kuna tõug on ajaloolise väärtusega.

Eesti maatõug (EK) on helepunase värvusega, loomad on nudid. Nende piimatoodang jääb kõvasti alla tänapäeva tuntud ja tunnustatud tõugudele, kuid piima rasva- ja valgusisaldus on kõrgem. 1998. a. jõudluskontrolli all olnud lehmade keskmised jõudlusnäitajad olid: 3918-4,76-186-3,39-133*. 2006. aastal olid jõudlusnäitajad: 4394-4,56-200-3,4-149. Kehamass lehmadel on ka praegu alla 500 kg.

Maakari sobib taludesse ja perefarmidesse, kus ei ole küllaldaselt sööta või tingimusi intensiivseks piimatootmiseks. Seda tõugu loomad on vähenõudlikud söötmis- ja pidamistingimuste suhtes. Tõu eeliseks on veel hea tervis, neid ei ohusta nakkushaigused, nudi pea ei põhjusta traumasid.