• Prindi

Pärilikud tegurid

Seakasvatuse efektiivsust saab parandada kahel viisil:

  • parandades genotüüpi;
  • parandades keskkonda ehk mittegeneetilisi tegureid.

Genotüüp seab lae, mil määral fenotüüpi saab parandada keskkonnategurite, pidamise ja söötmise parandamisega, aga alati on tähtis taotleda sigade geneetilise võime parandamist (English jt., 1988).

Paljud uurijad on püüdnud kindlaks teha geneetilise edu puudumise põhjusi pesakonna suuruses nii aretuskarjades kui ka valikueksperimentides (Skjervold, 1979; Johansson, 1981; Southwood ja Kennedy, 1991; Bolet jt., 1989). Mitmed kaasaegsed uurimistulemused, mis baseerusid viljakate emiste pesakonna andmetele, näitasid, et valik suuremate pesakondade järgi võib olla edukas (Legault, 1985; Bichard ja David, 1985). Tänapäeva teadlased on optimistlikud pesakonna suuruse geneetilise potentsiaali suhtes (Avalos ja Smith, 1987; Haley jt., 1988). A.J. Webb (1991) konstateerib, et on praktiline tegelikkus geneetiliselt suurendada pesakonda aastas 0,2...0,3 põrsa võrra.

Väike geneetiline edu viljakuses, eriti pesakonna suuruses, on saavutatud kaasajal (Kaplon jt., 1991; Southwood ja Kennedy, 1991). Võrreldes metssigadega on toimunud oluline muutus (Aumaitre jt., 1982). Väikese valiku edu põhjuseks pesakonna suuruses pole variatsiooni madal tase, sest tõugudevaheline geneetiline variatsioon on suur. Hiinast pärit meishani tõu kõrge viljakus on potentsiaali sobivaks näiteks, kuid pesakonna suuruse päritavus on sellest hoolimata madal (Bidanel, 1988). 1970. aastatel tõstatasid G.S. Strang ja J.W.B. King (1970) küsimuse pesakonna suuruse aretusväärtusest. Sellel ajal põhines peaaegu kogu valik toodangunäitajatel, peamiselt massi-iibel ja tailiha osatähtsusel. Nende tunnuste osas on saavutatud suurt edu (Lundeheim ja Eriksson, 1984) ja paljud uurijad eeldavad et tailiha optimum saavutatakse peatselt (Ollivier jt., 1990). Pealegi on selektsioon sega-mudelitega suurendanud lootust, et geneetilist edu võib saavutada tunnuste osas, millel on madal päritavus ja mida on mõjutavad rohkem keskkonna tingimused (Long jt., 1991). Pesakonna suurust on käsitletud näitajana, millel on suur majanduslik väärtus (Legault, 1978; Smith jt., 1983). See on samuti ainus viljakusnäitaja, mis on kantud paljudesse aretusprogrammidesse (Rydhmer, 1993). Tänapäeval on paljud aretusfirmad ja tõuraamatud seadnud prioriteediks suurendada viljakusnäitajate osa valikul.

Ebasoodne geneetiline korrelatsioon viljakuse ja teiste valikus kasutatavate näitajate vahel, keskkonna mõju ja nõrk geneetiline korrelatsioon esimese pesakonna viljakuse ning eluaja viljakuse vahel võivad olla viljakuse tähtsust vähendavad faktorid. Enamik teadlasi on seisukohal, et otstarbekam on parandada viljakusnäitajaid ristamiskombinatsioonidega, saavutades edu soovitud tunnustel ja täiendavalt manipuleerida keskkonnategurite ning majandamisega. Selline valiku ja pidamise koosmõju arvestamine kehtib ka lihakehanäitajate parandamisel (Johansson, 1981). Näiteks leidsid G. Bolet jt. (1984) negatiivse geneetilise seose lihasuse ja pesakonna suuruse vahel, mis on üks viljakust vähendavaid tegureid. L. Rydhmer (1993) seevastu leidis soodsa geneetilise korrelatsiooni lihasuse ja pesakonna suuruse vahel. Ka O. Vangen (1980) leidis, et valik suure toodangu suunas võib olla seotud pesakonna suuruse väikese kasvuga sünnil. Kontrastiks sellele leidsid   K. Johansson ja B.W. Kennedy (1983) ebasoodsa geneetilise korrelatsiooni pekipaksuse ja pesakonna suuruse vahel. Vastupidiselt neile leidis L. Rydhmer (1993) ebasoodsa geneetilise korrelatsiooni kasvukiiruse ja pesakonna suuruse vahel. D.J.A. Cole (1971) andmetel pole aga ilmnenud tõendeid negatiivsete geneetiliste seoste kohta viljakuse ja teiste majanduslikult kasulike tunnuste vahel. P.W. Ferguson jt. (1985) leidsid positiivse geneetilise korrelatsiooni emise kehamassi ja pesakonna suuruse vahel. Soodsa korrelatsiooni massi-iibe ja 3-nädalase pesakonna suuruse vahel leidsid K. Johansson ja B.W. Kennedy (1983), ehkki see oli nõrgem võrreldes pesakonna suurusega sünnil. Põrsamass pole positiivselt seotud mitte ainult elujõulisusega, vaid kogu eluaja jõudlusega (Rydhmer, 1993). Geneetiline varieeruvus põrsa sünnimassis on suur. Järelikult näib kasulik olevat seada ka see aretuseesmärgiks.

L.D. Young jt. (1976) leidsid uurimuses soodsa geneetilise korrelatsiooni toodangunäitajate ja põrsamassi vahel. Emiste valikul kõrge toodanguindeksi järgi suureneb põrsa sünnimass (Vangen, 1980) ning saadakse suuremad sead (Jacques ja Vangen, 1987). R.M. McKay (1990) võttis valiku aluseks suure massi-iibe ja lihasuse seitsmes põlvkonnas, aga ei leidnud olulist seost emise kehamassi ja pesakonna suuruse vahel. On tõsiasi, et ühest viljakama tõu - meishani emised on üsna väikesed, mis näitab, et suur kasv ei ole suurte pesakondade saamiseks vajalik (Bidanel jt., 1990). Seoseid massi-iibe, keha mõõtmete ja pesakonna suuruse vahel on üldistavalt käsitlenud F.D. Brien (1986), märkides, et tulemused sigadel olid vastuolulised. K. Johansson (1981) ja L. Rydhmer (1993) on seisukohal, et vastuolusid erinevates uurimustes viljakuse ja toodangunäitajate vahel peab käsitlema ettevaatlikult, sest tunnuste definitsioonid ja keskkonnatingimused erinevad uurimustes suuresti.

Seakasvatusettevõtetes kasutatakse sageli suurema kasumi saamiseks heteroosi, sest ristandloomade jõudlus ületab nende puhtatõuliste kaaslaste keskmisi näitajaid. Tõugude ristamisel tekib heteroos, kui ristandite jõudlus on suurem puhtatõuliste vanemate keskmisest (joonis 1). Ristandite jõudlus võib olla suurem või väiksem kui parima puhtatõulise vanema oma, sõltudes ristatavatest tõugudest (Clutter jt., 1990).

Joonis 1. Heteroosi erinev käsitlus. Ristandjärglaste jõudluse üleolek ühe (B) või mõlema (A) vanema jõudlusest (Clutter jt., 1990)

Heteroos on suurem madala päritavusega tunnustel, nagu pesakonna suurus, pesakonna võõrutusmass ja põrsaste säilivuse tase (tabel 1).

Tabel 1. Heteroosi tase ristamisel üle vanema keskmise (Webb, 1994)

Näitaja F1 % F2 %
Pesakonna suurus sünnil 8 3
Pesakonna suurus võõrutamisel 11 6
Pesakonna võõrutusmass 10 12
Võõrutusjärgne massi-iive 0 6
Söödaväärinduse tase 0 3
Lihakeha koostis 0 0

Kui emasloom ja tema järglased on ristandid, võib pesakonna suuruse heteroos võõrutamisel kasvada 1,5 põrsa võrra (17%) ja pesakonna võõrutusmass 22% (Webb, 1994).

Ristamine ei muuda populatsioonis esinevaid geene, vaid sobitab neid palju soodsamatesse kombinatsioonidesse (Buchanan jt. 1990).

Ristamise heteroos ja sugulusaretuse depressioon ei avaldu ühesuguselt kõikidel jõudlusnäitajatel. Intensiivsemalt ilmneb see reproduktsiooninäitajatel ning peaaegu puudub lihajõudluse näitajatel. Seega on ristamise efekt madala päritavusega tunnustel suurem kui kõrge päritavusega tunnustel. Viimaste parandamiseks on aga paremad võimalused valiku abil (Meisner, 1985).

Tabelis 2 on antud jõudlusnäitajad, mida on võimalik mõjutada ristamise abil heteroosi kaudu.

Tabel 2. Heteroosi hinnangud sigade toodangunäitajatele (English jt., 1988)

Näitaja F1 jõudluse ülekaal vanemate keskmisest Täiendav heteroosiefekt ristandemiste kasutamisel
diferents % diferents %
Sündinud põrsaste arv, põrsas +0,30 3 +0,7 8
Põrsaste arv võõrutamisel, põrsas +0,45 6 +0,85 11
Põrsa võõrutusmass, kg +0,5 5 0 0
Pesakonna võõrutusmass, kg +9 12 +8 10
Võõrutusjärgne massi-iive, kg/päevas +0,04 6 0 0
Söödaväärinduse tase, kg sõõta/kg kehamass -0,08 3 0 0


Tabelist on näha viljakuse, elujõulisuse ja piimakusega seostuvad tunnused, kusjuures heteroosiefekt on väiksem söödakasutuses, lihakehanäitajatel puudub aga hoopis. Need tunnused on kõrge päritavusega ja seetõttu on neid võimalik parandada valikuga. See annab aretajale võimaluse parandada valikuga paremini päritavaid tunnuseid ja rakendada heteroosi parandamaks madala päritavusega, kuid olulisi tunnuseid (English jt., 1988).

Arvestades sellega, et ristamise positiivne mõju on suurem madala päritavusega tunnustele, siis peaks ristamine olema efektiivne eeskätt reproduktsioonijõudluse parandamiseks (Meisner, 1985).

Valikul viljakusnäitajate järgi tuleb arvestada peale päritavuse ka genotüübi ja keskkonna vahelisi seoseid ning toodangunäitajate majanduslikku väärtust (Rydhmer, 1993).