• Prindi

Poegimine

Tugevate ja elujõuliste põrsaste saamiseks tuleb tiineid emiseid sööta vastavalt füsioloogiliselt põhjendatult tarbenormidele ning pidamistingimused peavad olema korralikud. Emiste poegimisperiood on seakasvatuses kõige vastutusrikkam periood. Sel ajal vajavad nii emised kui vastsündinud põrsad suurt tähelepanu ja hoolt. Nii emistele kui põrsastele tuleb luua vajalikud söötmis-pidamistingimused.

Tiineid emiseid peetakse tavaliselt eraldi sigalas, kust nad aetakse poegimissigalasse. Poegimissigalasse tuleb tiined emised ajada õigeaegselt. Vääraks tuleb lugeda sellist seisukohta, et piisab, kui poegimissigalasse aetakse emised mõni päev enne poegimist. Nimelt peab emis enne poegimist harjuma uue kohaga, siis on ta poegimisel rahulikum, üleajamise stress on poegimise ajaks möödas. Asja teine aspekt seisneb selles, et igas keskkonnas on oma mikrobiaalne foon, s.t. sellele paigale omane mikroobide kooslus. Nagu teada, sisaldab emise ternespiim antikehi, mis on vastsündinud põrsale vajalikud ja tekitavad tal immuunsuse. Emis moodustab aga oma kehas selliseid antikehi, mis on seotud konkreetsete tingimuste ja keskkonnaga.

Poegimise lähenedes tuleb sulgu panna puhas allapanu, milleks kõige enam sobib põhk. Uurimistulemused näitavad, et allapanuga pidamisel on emised rahulikumad, nad saavad enne poegimist teha pesa. Allapanuta sulus vahetavad emised poegimise ajal sagedamini asendit (külge) kui allapanul ja seda just poegimise algul. Emise asendi muutused poegimisel raskendavad aga põrsastel nisade leidmist, ka suureneb põrsaste äramagamise oht. Allapanuta pidamisel kulub viimastena sündinud põrsastel nisa leidmiseks rohkem aega, kuna põrand muutub lootevedelikust libedaks.

Lähenevat poegimist oskab kogenud seakasvataja alati õigeaegselt märgata. Mõned päevad enne poegimist tursub emise udar ja enamasti poegimiseelsel päeval, vahel ka alles poegimispäeval ilmub emise udarasse tugevalt pigmenteerunud viskoosne sekreet, mida nimetatakse prekolostrumiks. Selle peamisteks koostisaineteks on albumiin ja globuliin. Et immuunglobuliinide kontsentratsioon on ternes kõige suurem just poegimise ajal, siis on oluline, et põrsad saaksid kohe pärast sündimist imema. Normaalse poegimise korral ei ole vaja emist seejuures abistada. Seatalitaja peab vastsündinutel puhastama vaid limast suu ja ninasõõrmed ning hõõruma põrsa rätiku või õlgedega puhtaks ja kuivaks. Mõnikord sünnivad põrsad lootekotis ja sel juhul tuleb nad sealt vabastada, muidu võivad põrsad lämbuda. Nabaväät lõigatakse läbi 5…6 cm kauguselt nabast ja nabaväädi ots desinfitseeritakse jooditinktuuriga. Pikaleveninud poegimise korral, mil põrsaste väljutamine on aeglane, võivad nad kauaks suguteedesse jäädes lämbuda. Sel juhul tuleb püüda neid elustada. Põrsas tuleb kuivaks hõõruda, katsuda teda masseerida ja võib proovida teha ka kunstlikku hingamist, enne seda puhastada suu ja ninasõõrmed limast. Kasutatakse ka põrsaste pistmist korraks leigesse vette (40-45 °C), vesi ei tohi sattuda kõrva ja suhu. Vees hakkab põrsas tavaliselt hingama. Vastsündinud põrsal on kokku 8 hammast (4 kihva ja 4 külgmist lõikehammast), mis sünnijärgselt tangidega ära murtakse. Peale hammaste eemaldamist tuleb näpuga põrsa suus katsuda, et murdekohad ei jääks teravad. Vastsündinud põrsastel murtakse ära hambad seetõttu, et nad imemisel ei vigastaks emise udarat. Hammaste eemaldamist tehakse paljudes seafarmides, kuigi mitte kõikjal. Seal, kus seda ei tehta, ei ole täheldatud, et emised oleksid närvilisemad ja ei laseks põrsaid imema. Mõnikord võib emis poegimisel olla tugevasti ärritunud ja oma põrsastele kuri. Sellisel juhul tuleb katsuda teda rahustada ja olla juures seni, kuni ta põrsaste imemisega harjub ja rahuneb. Mõnel emisel esineb põrsaste söömise voom. Tavaliselt sellistel emistel järgnevate päevade jooksul emainstinkt taastub ja nad muutuvad rahulikuks. Poegimise lõppemise üle saab otsustada päramiste eemaldumise järgi. Päramised väljuvad emisel tavaliselt 0,5-3 tunni jooksul pärast viimase põrsa sündimist, osa päramisi aga juba mõne põrsa sündimise järel. Päramised ja surnud põrsad eemaldatakse sulust ja maetakse maha. Päramiste peetust esineb emisel harvemini kui lehmal, kuid sellel juhul tuleb õigeaegselt loomale abi osutada, vastasel korral tekib emisel sepsis ja ta võib hukkuda.

Kui emis on poeginud, vahetatakse määrdunud allapanu kuiva ja puhtaga. Emise tagakeha pestakse puhtaks. Samuti tuleb jälgida, et emise udar oleks puhas, vajadusel tuleb see pesta ja kuivatada.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja