• Prindi

Võõrutamisaegne vanus

Põrsaste võõrutamise ajast oleneb otseselt seakasvatuse tulukus. Majanduslikult on tulus võõrutada põrsad varakult, sest mida varem põrsad võõrutatakse, seda intensiivsemalt saab kasutada emiseid ja toota rohkem põrsaid emise kohta aastas. Põrsaste varasemal võõrutamisel lahjuvad emised imetamise ajal vähem ja vähem kulub ka sööta sugukarja pidamisele. Imetamise ajal tugevasti lahjunud emised vajavad järgneval tiinusperioodil rohkem sööta võrreldes normaalses toitumuses olevate emistega.

Mida varem põrsad võõrutatakse, seda lähedasem peab põrsaste lisasööt oma koostiselt olema emisepiimale ja seda paremad peavad olema põrsaste pidamistingimused. Liiga varajane põrsaste võõrutamine ei too veel kaasa emise reproduktsioonitsükli lühenemist, sest emise suguorganite taandarenemiseks (involutsiooniks) pärast põrsaste sündi kulub vähemalt 3 nädalat. Ka kolmenädalasele imetamisperioodile järgneval esimesel indlemisel paaritatavatest emistest tiinestub vähem või nende viljakus on väiksem kui 4-5-nädalase imetamisperioodi järel võõrutatud emistel. Seetõttu pole varajane võõrutamine laialdasemat kasutamist leidnud. Käesoleval ajal takistab varajast võõrutamist eelkõige heade põrsasöötade kõrge hind.

Seakasvatuse tulemuslikkus sõltub suuresti põrsaste võõrutamise edust või ebaedust. Võõrutusjärgselt aeglustub mõneks ajaks põrsaste kasv ning nad on sellel perioodil haigustele vastuvõtlikud. 1-2 kuu vanuste põrsaste kasvupotentsiaal on väga kõrge, kuid võõrutatud põrsastel takistab selle realiseerimist:

  • nende piiratud söömus,
  • põrsaste kohanematus uue söödaratsiooniga,
  • mittetäielikult välja arenenud (resp. funktsioneerivad) seedeorganid.

Viimaste aastate uurimused tõestavad, et üheks oluliseks takistuseks põrsaste edukal üleskasvatamisel on põrsaste mao vähene happesus. Happesus on oluline kahel põhjusel. Esiteks, kui maos ei produtseerita küllaldaselt soolhapet ja pH ei lange 2-ni, ei aktiveeru pepsinogeen pepsiiniks ja proteiini hüdrolüüs maos ei ole eriti oluline. Piimaga toituvatel põrsastel tekib maos vajalik happesus piimhappebakterite poolt produtseeritava piimhappe abil. Teiseks, mao happesusel on sea organismis täita veel teine tähtis ülesanne. Nimelt pärsib kõrge happesus mikroorganismide arengut mao-sooletraktis (välja arvatud piimhappebakterid, mis on kõrge happesusega kohanenud). Katsetega on tõestatud, et mao aluselise reaktsiooniga põrsastel on patogeensete mikroobide esinemissagedus oluliselt suurem kui neil, kelle maos pH on normi piires.

Võõrdepõrsaste söötmisel tuleb arvestada veel asjaoluga, et paljud söödad (sojasrott, kalajahu, lõss ja mineraalsöödad) ja söödalisandid on suure puhverdusvõimega ja aitavad sellega kaasa aluselise reaktsiooni tekkele maos. Eelnevast lähtudes on hakatud põrsastele võõrutamisjärgselt antavaid söötasid hapestama, et alandada mao pH-d. Selleks kasutatakse mitmesuguseid orgaanilisi happeid (2% fumaraati või 1% tsitraati). Põrsaste joogiveele on lisatud ka piimhapet. USA-s toodetakse tööstuslikult spetsiaalseid hapestajaid, mis sisaldavad tsitraati, naatriumtsitraati, ensüüme, elektrolüüte, maitseaineid ning Lactobacillus sp. ja Streptococcus faecium´i tüvesid. Katsetega on kindlaks tehtud, et hapestaja kasutamine on odav viis taimsete söötade omastamise parandamiseks võõrdepõrsaste üleskasvatamisel.

A. Lember, V. Luts, Ü. Roosmaa, A. Oja